Poliitikute karistamatu optimism

26% riigieelarve planeeritav kasv tundub olevat üpris loomulik ootus selle väikesearvulise võimuhierarhiasse kuuluva poliitilise seltskonna jaoks, kes arvatavasti järgib Jean-Baptiste Colbert`i mitu sajandit tagasi öeldut: „Maksustamise kunst on kitkuda hane nõnda, et saaks kätte võimalikult palju sulgi võimalikult vähese susinaga.“ Muud loogilist põhjendust järgneva aasta riigieelarve tohutus suurendamises ma igatahes ei näe.Usutavasti mõjus kõigile majanduses vähegi orienteeruvatele inimestele rahandusministeeriumi ennustatud 96 miljardiline riigieelarve tulude suurenemine külma dušina. Mille arvelt küll oodatakse nii suurt tulude kasvu?Olen küll kuulnud rahandusministeeriumit ja statistikaametit raporteerimas üha paranevast tööjõumaksude laekumisest (mis on ka suurim riigitulu allikas), kuid ei uskunud, et see võiks olla mingi tõsine argument riigi edaspidiste kulutuste suurendamisel. Kui vaadata jooksva aasta riigieelarve täitmise tulemusi, siis näeme, et tegevuskulude (majandamise + personalikulu) kasvamisega 20,64% (aastas) suurenesid majanduskulud ja personalikulud vastavalt 17,34% ja 23,35%. Majanduskulude ja personalikulude suhte edaspidinegi muutumine (samas suunas muidugi) võimaldaks veelgi suurendada riigieelarvelisi tulusid.Kujutagem nüüd ette, millist efekti saavutame riigikassa täitmisel kogu avaliku sektori töötasude tõstmisega, missugust mõju rahavoogude juurdekasvule see avaldab. Ainult arvutada mitteoskav inimene ei suuda mõista, millisele geniaalsele ideele tulid poliitilise koalitsiooni valitsejad tulevaks aastaks pakutud suure avalikus sektoris plaanitava palgatõusuga.Tööjõukulult kogutavate maksude üha suurenev laekumine hakkab sarnanema juba nn püramiidimänguga, mille fenomen seisneb selles, et esimesed „osalejad“ võidavad. Arusaadav on see, et mida enam palku tõstetakse, seda suuremad on nendelt laekuvad maksud. Kahjuks ei tähenda avalikust sektorist laekunud tööjõumaksud midagi muud kui riigieelarve järjekordset ümberjagamist — osa varasemast personalikuludeks eraldatud summadest liigub riigieelarvesse tagasi — olgu selleks siis tööjõukulult laekuv sotsiaalmaks või siis tulumaks.Suurendades 2008. aastal avalikus sektoris makstavaid töötasusid 15%, suurenevad kindlasti samavõrra ka nendelt laekuvad tööjõumaksud, mõnevõrra suureneb ka käibemaksu ja aktsiiside laekumine — seda muidugi eeldusel, et mingi osa teenitud töötasust kulutatakse ikka Eestis.Jätkusuutlik saab aga riigitulude senine kasv olla ainult siis, kui erasektorist laekuvate maksude kasv suureneb rohkem kui avaliku sektori sama näitaja. Vastasel juhul ongi tegemist petturite hulgas levinud „püramiidimängu“ efektiga, kus eelarvest makstav palgakulu kasv vähendab üha enam riigi niigi ebaefektiivselt toimivat haldussuutlikust ning võib lõppeda krahhiga.Palgakulu on ju selline kulu, mida tulubaasi vähenemise korral on (tulenevalt seadustest) väga keeruline muuta, seetõttu tuleks järgida põhimõtet, et iga inflatsioonist kõrgem palgkasv peaks olema tagatud efektiivsuse kasvuga.Mulle jääb mõistetamatuks rahandusministeeriumi (poliitikute) liigne optimism riigitulude edaspidises kiire suurenemise asjus, sest ettevõtete kasumimarginaalid langevad. Paljude ettevõtete edaspidise eksistentsi juurde on tekkinud küsimärk.Seega võib ebasoodne majanduskeskkond (ülemaailmne majanduskasvu aeglustumine, tööjõukulude ootamatu ja liiga kiire kasv, aina suurenevad finantskulud, Venemaa mõju jne) lähiajal anda tõuke suure hulga olematu kasumimarginaaliga tegutsevate ettevõtete majandustegevuse lõpetamiseks.Võin oletada, et tulude kavandamisel toetutakse peamiselt tehnilisele analüüsile (senise trendile) ja koalitsioonis olevate erakondade soovitustele, mis ei võimalda ennustada tulevasi võimalikke järske majanduslangusi ega ootamatuid kriise. Fundamentaalne analüüs (makromajanduslik) on küll keerulisem, kuid „lollikindlam” , mis annab tehnilisest analüüsist õiglasema pildi tulevaste tulude prognoosimiseks.Lahkarvamused majandusanalüütikute pessimismi ja rahandusministeeriumi (poliitikute) optimismi vahel ehk tulenevadki nende kasutatud erinevatest metodikatest (ja eesmärkidest). Kui analüütikule on oluline anda võimalikult tegelikusele vastav prognoos (vastasel juhul kannatab tema senine autoriteet), siis poliitikute motivatsiooniks on võim (= raha), mille oliseks alustalaks on pidev riigikulude suurenemine. Poliitikuid julgustab ebareaalseid otsuseid vastu võtma karistamatus, mille tagab toimiv kollektiivne otsustamismehhanism. Tulevase võimaliku halva üllatuse (riigieelarve puudujäägi) põhjustaja leidmine ei kujune sõnaosavatele poliitikutele eriti raske ülesandeks.Oletada võib, et patuoinaks ei osutu eelarve vastuvõtja, selle tagab ju meie demokraatia. Loodan, et patuoina otsimise ajaks on jutt erasektori ebaefektiivsusest devalveerunud ja on mõistetud, et erasektor ei ole võimeline kandma avaliku sektori kulude nii kiire kasvu koormat.