Võidelda on mõtet põhjustega, mitte tagajärgedega

Vaieldamatult mõjub igasuguste meelemürkide järjepidev kasutamine negatiivselt elukeskkonnale ja inimese genofondile, mistõttu on paljud ühiskonnad kehtestanud erinevaid piiranguid nende turustamisele ja tarbimisele. Alkohol on üks narkootilistest ja psühhotroopsetest ainetest, mis on ühiskonnas aktsepteeritud ja lubatud kasutada elanikkonna mõnuainena, mis teeb selle kõrvalnähtudega (alkoholism, vägivald jmt) võitluse raskeks.Ühiskonna halvustav hoiak on arvatavasti üheks mõjusamaks vahendiks, mis aitaks vähendada alkoholi tarbimist noorte hulgas, mis on tulevaste alkohoolikute taimelavaks.Alkoholismiga võitlemine tundub praegu poliitilisele eliidile olevat in, kuna see võimaldab erilise pingutuseta suurendada võimul püsimiseks olulist poolehoidjate kontomahtu, milleks valimiste eel tuleks kulutada hulgaliselt väärtuslikke kroone. Nimetatud põhjusel püüavadki erakonnad trügida üksteise võidu alkoholivastaste väljaütlemistega esile, kusjuures arvatavasti teadvustamata tegelikku probleemi. Enamik koolijütse teavad, et igale jõule rakendub vastujõud. Sama reegel kehtib ka tegevuse kohta - igale uuele tegevusele rakendub kohe mingi vastutegevus. Sellest tulenevalt ongi müügipiirangute kehtestamisel, müügilitsentside äravõtmisel, reklaamiaja lühendamisel või mingil muul üksikul aktsioonil alkoholi tarbimise ohjeldamisele väike mõju. Tuginedes vanasõnale, mis vihjab keelatud viljade erilisele magususele, ei saa välistada piirangute kehtestamisel isegi vastupidiseid tulemusi. Kindlasti leidub meie hulgas neid, keda ajendavad need hoopis enam kanget märjukest tarbima. Piirangute tulemusi ei ole võimalik ennustada, neid on peaaegu võimatu hiljem ka kontrollida. Selleks, et vabaneda umbrohust, tuleb hävitada selle juur. Meelemürkide tarbimise leviku ohjeldamiseks on oluline leida selle põhjused, mitte raisata defitsiitseid ressursse tagajärgedega võitlemisele. Mõnikord on targem lasta põlev maja maatasa lõõmata kui tegelda lobudiku kustutamisega, millega nagunii pole hiljem midagi peale hakata, sest kuumusest kahjustatud seintel puudub varasem kandevõime. Valikute tegemiseks vajatakse informatsiooni. Nimetatud põhjustel ongi väga oluline selgitada alkoholi liigtarbimise põhjused, mis võimaldaks kasutada sellega võitlemiseks (kui seda vaja on) õiget strateegiat ja taktikat.Omamata tõsiseltvõetavat alkoholi tarbimist kajastavat statistikat, tundub isegi väide elanikkonna üha suurenevast alkoholilembusest ebatõesena. Erinevate perioodide alkoholimüügi käivete võrdlust või siis suurenevat tabatud roolijoodikute arvu ei saa pidada piisavateks argumentideks järelduste tegemisel. Meenuvad aastakümnete tagused ajad, mil meie ümbrust ilmestasid alkoholimürgistuse nähtudega tuikuvad ja pooloimetud inimolevused, kelle majutamiseks toimisid kainestusmajad. Alkoholijoobes või siis jääknähtudega kaaslased ei üllatanud kedagi. Tööle mitteilmumine viinakuradiga sekeldamise pärast ei olnud mingi haruldus. EÜE ja EÕM olid kohad, kus alkoholi tarbimine oli popp. Koolipeod ja alaealiste sünnipäevad ei möödunud alkoholita.Ei ole oluline, kas alkoholi tarvitatakse varasemast rohkem või vähem. Oluline on teada, miks otsivad paljud meist võimalust põgeneda reaalsusest. Ainult seda vastust teades on võimalik jõuda soovitud tulemuseni. Võitlus tagajärgedega ei ole andnud kusagil oodatud tulemusi. Isegi põhjanaabrid tarbivad endiselt suurtes koguses meelemürke, vaatamata alkoholimüügi karmile riiklikule regulatsioonile ja elanikkonna sotsiaalsele turvalisusele. Austraalias ei ole suudetud murda aborigeenide liigset alkoholilembust. Samal ajal ei tunta seda pahet mitmetes traditsioonilistes kultuurikeskkondades (India, Hiina jt). Inimesed suudavad nautida üksteise seltskonda (sünnipäevad, pulmad jmt) ilma alkoholi tarbimata, mis oleks näiteks meie kogukonnas lausa mõeldamatu. Miks ikkagi, vaatamata justkui arenenud ühiskonnakorrale, otsitakse reaalsusest põgenemiseks võimalusi? Kas ei avalda sellele mõju lootusetuse toimel (võimaluse puudumisel midagi muuta) süvenev inimeste ükskõiksus, mida tingivad ebaõiglaselt toimivad ühiselureeglid, kus demokraatia eksisteerib ainult loosungitel ja eliidile on lubatud see, mis on teistele keelatud? Ebademokraatlik riigivalitsemine, mida ilmestab ahnus ja enesekesksus, tundub olevat saavutanud ülemvõimu ühiskonnas kehtestatud kokkulepete (reeglite) üle. Peaks ju „valitud“ eliidi missiooniks olema kodanike eest hoolitsemine, neile eksistentsiks vajalike võimaluste loomine, mille saavutamine ilma nende eneseohverdamiseta ei ole lihtsalt võimalik. Seda, et valitsejad karistavad tervisespordi harrastamist, ühisürituste korraldamist ja hariduse omandamist kopsakate maksudega, endale seejuures privileege krabades, kodanike eest hoolitsemiseks küll nimetada ei saa.Elame ühiskonnas, kus eliidile tundub olevat nende isiklik heaolu palju olulisem kui elanike oma, kogukonna käekäigust ülimuslikumaks on saanud isegi Euroopa Liidu heaolu.Selleks, et järjestada alkoholi tarbimise põhjused olulisuse järjekorras, oleks mõistlik anda teemaga tegelemine sõltumatule spetsialistidest koosnevale uurimisgrupile, kelle järeldustele tuginemine võimaldaks koostada soovitud tulemusteni viiva riikliku tegevuskava, milles ei tohiks leiduda kohta populismil.„Tule taevas appi!“ on palunud peaminister. Meelemürkide populaarsuse vähendamisega peaksime küll ise hakkama saama. Selleks aga tuleks tagajärgedega võitlemise asemel (müügi- ja reklaamipiirangud seda ju on) pühenduda enam alkoholi liigtarbimise põhjuste väljaselgitamisele. Francois de La Rochefaucauld on öelnud: „Paljude tegude taga, mida peetakse naeruväärseks, on targad ja kaalukad motiivid.“