Kuidas pääseda hundikarjast?

On olemas ütlemine „Kui tahad elada hundikarjas, siis pead õppima ka nende moodi ulguma”. Selleks, et õppida „ulgumist”, vajatakse aega ja võimalusi. Kas aga anname alati kõigile piisavalt aega – kas pakume võimalust või tõukame sageli nõrgemad hoopis teistele puremiseks.Elukeskkond seisneb võitluses – olelusvõitluses, mille käigus võidakse halastamatult enda hulgast välja tõrjuda need isikud, kelle geenides domineerivad üha harvemini kohatavad isikuomadused nagu seda on mõistmine ja halastus. On see tingitud elurütmi liigsest kiirusest, väärtushinnangute muutusest või siis mõlema teguri koosmõjust, on keeruline vastata. Vajame tõenäoliselt vastuse leidmiseks aega, oleme liiga palju seda kulutanud „hundikarjas” püsimiseks.Enamasti tuuakse keeldumise või tegematajätmise põhjuseks aja puudust. Kui aga järele mõelda, siis võiks ju sõna „aeg” asendada „soov”-iga. Kui midagi väga soovitakse, siis seda ka saavutatakse. Vastupidiselt tähendab see seda, et kui midagi soovitakse jätta tegemata, tuuakse samuti põhjenduseks ajapuudus - ollakse ju hõivatud millegi muuga, millest saaks soovi korral loobuda. Meie tegemised sõltuvad pigem valikutest, mille puhul ei saa alahinnata ühiskonnas väljakujundatud väärtushinnanguid.Täna tundub kõik olevat müügiks – olgu selleks siis avalik teenus, ärakuulamine või kellegi arvamus. See, et iga kodaniku edukuse määrab rahavoogude suurus, ei ole ammu mingi uudis. Materiaalsuse ülistamine on soodsaks kasvulavaks kadedusele ja kiusatustele. Materiaalsuse ees kummardamine ja raha osatähtsuse fetišeerimine on viinud selleni, et üha harvemaks muutub mõistmine ja abistamine, rääkimata ohverdamisest. Vanasõna „Andmise rõõm on suurim rõõm” on muutunud paljudele arusaamatuks.Mida rohkem leiaksime aega (soovi) kaaslaste kuulamiseks, seda sõbralikumaks muutuks keskkond. Hoolivus ja vastastikune lugupidamine peaksid saama ülimuslikumaks rahavoogudest, võimaldades enam nautida lihtsaid ja argipäevaseid tegemisi, võõrandudes üha enam levivast kadedusest ja materiaalsest kiusatusest. Maslow’ vajaduste püramiidist võib järeldada, et ühiskondades, kus ei suudeta tagada vastastikust lugupidamist, ei teki naljalt ka sisulist arengut ja elu piirdub raha, turvalisuse ja positsioonide pärast jagelemisega. Ma ei taha muidugi väita, et raha ei mängi mingit rolli meie tunnete kujundamisel ja elukvaliteedi määramisel, kuid selle üleliigne kummardamine ei saa olla eesmärk omaette – pigem võiks see olla üks võimalikest vahenditest.Indiat külastanud teavad, et vaatamata materiaalsele vaesusele tunduvad inimesed seal õnnelikena, õnn lausa peegeldub nende silmadest, miimikast ja liikumisest (tantsud, mängud). Rahulolu ja mõnus enesetunne on aga üheks oluliseks elukvaliteedi tagatiseks.Tõenäoliselt põhjustabki meie elanikkonna rahulolematust ühiskonnas valitsevad väärtushinnangud, tuginedes liigselt materialiseeritusele. Oleme ise loonud sellise keskkonna, kus paljudele ei anta võimalust iseseisvalt hakkama saada. Sa pead kas kuuluma „hundikarja” või oled määratud hukule. Juba ühiskonna reeglitega pannakse paika igaühe kohustused – olgu selleks siis kindlad maksukohustused, moraali- ja eetikanormid vm. Kohustuste suurenemisega vähenevad paratamatult valikuvõimalused. Kuni need on tasakaalus, toimib ühiskond edukalt – inimesed tunnevad end mugavalt, peavad kinni kehtestatud reeglitest. Ühele poole (õigused/kohustused) liigne kallutatus põhjustab aga üha suureneva rahulolematuse, sageli koguni kaose. Sellised liigselt kallutatud kogukonnad saavad enamasti eksisteerida ainult totalitaarse reziimi tingimustes.Kas ei ole kohustuste ja õiguste telg meie ühiskonnas nihkunud juba mõnevõrra tasakaalust välja, kus demokraatia varjus on õigustepoolne osa muudetud liiga väikeseks? Õiguste ja kohustuste tasakaalu viimine tooks meie ellu rohkem vabadust, vähendades seejuures liigset sõltuvust „hundikarjas” püsimisest. Ehk võimaldab selline tasakaal tegeleda vähem „ulguma” õppimisega ja pühenduda enam üksteise mõistmisele ja toetamisele.Kuni me aga leiame vastuse esitatud küsimusele ja suudame ühiskonnas valitsevaid väärtushinnanguid muuta, tuleb peatähelepanu pöörata „hundikarjas“ püsimisele ja oma lastele „ulgumise” õpetamisele, luues viimastele paremaid võimalusi tulevikus iseseivalt ja edukalt tegutsemiseks ja „hundikarjas” püsimiseks.