Erinevate erialade esindajate lahkumisest kohalikult tööturult on palju räägitud. Mitmed autoriteedid on toonud tööjõu välisriikidesse liikumise motivatsiooniks peamiselt koduturul makstavaid madalamaid töötasusid, mille tingib majandamise madal efektiivsus.
Sellega on loodud ühiskonnas arvamus justkui meie ettevõtjad ongi need, kelle saamatusest teenivad inimesed väiksemaid töötasusid võrreldes teistes riikides analoogilist tööd tehes.
Kas see ka tegelikult nii on?
Peale mõningast analüüsimist jõudsin järeldusele, et madalama töötasu maksmist mõjutab majandamise madalamast efektiivsusest enam meie riiklik gigantomaania, kus suuremate naabritega sarnanemise soovist oleme delegeerinud avalikule sektorile kõik need funktsioonid, millest osa on sageli taskukohased ainult suurematele riikidele - neile kelle tulubaas seda võimaldab.Kas aga on ikka otstarbekas tegeleda üle oma varju hüppamisega või oleks mõtekam leida meie oma, väikeriigile omane haldusstruktuur, mis võimaldaks pakkuda pigem vähem aga paremat teenust elanikkonnale – olgu selleks siis esmaabi, haridus või mingi teine avalik teenus?
Tundub, et oleme eelistanud kvantiteeti kvaliteedile. Seda kinnitab kasvõi fakt, et enamasti tuuakse millegi ebaõnnestumise põhjuseks ressursi puudust. Nii väidetakse ekslikult, et liiklusõnnetuste suurenemist põhjustab ebapiisav politseinike arv, ravijärjekordi tingib aga meditsiinitöötajate puudus.
Kas ei otsi me sellega põhjendusi millegi tegematajätmisele või oma saamatusele?
Avaliku sektori madalast efektiivsusest on kujunemas üheks tõsisemaks takistuseks Eesti majanduse edaspidisel konkurentsis püsimisel. Viimast kinnitab kasvõi minu poolt läbiviidud Norra ja Eesti rahvusvaheliste kaubavedudega tegelevate ettevõtete tegevuskulude võrdlus, kus võrdse töövõtja netotulu juures osutub tööjõukulu maksukoormus meie ettevõtetele tunduvalt kõrgemaks. Minu üllatuseks näitavad võrdlusandmed seda, et ettevõtete sama tööjõukulu juures teenib Norra ettevõtte palgal olev autojuht ca 10% oma Eestis ettevõtte palgal olevast hõimukaaslasest suuremat netotulu.
Kuna olen tööalaselt seotud mõlema nimetatud riigi ettevõtete finantsalase tegevusega, siis lugeja ei tohiks kahelda võrdlusanalüüsil kasutatud arvude võrreldavuses. Kes siis ei nõustuks vahetama töökohta kui tegelik töökeskkond (rahvusvahelised kaubaveod) jääb samaks, netoteenistus aga suureneb 10%.
Nimetatud põhjusel lahkub üha enam autojuhte Eesti ettevõtetest, võttes endaga kaasa osakese meie senistest riigitulust. Turg ei toimi emotsioonidel, vaid pigem konkurentsil ja reaalsusel.
Selleks, et meie majandus oleks rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline tuleks võrdsustada tööjõuturul toimivaid reegleid konkurentide omadega. Tööjõukulu maksustamisel on selles väga oluline osa.
Kas ei oleks viimane aeg tööjõukuludelt makstavaid makse vähendada ja paranda seejuures avaliku sektori efektiivsust (= pakkudes vähem kuid kvaliteetsemat teenust)? Vastasel juhul võib meie imetlustvääriv sisemajanduse kogutoodangu kasv muuta peagi oma suunda – muutuda kasvust languseks. Vaatamata sellele, et tööjõukulult arvestatav sotsiaalmaks moodustab ca 1/3 riigieelarvelistest tuludest, võiks alustada selle kärpimisega juba 2008. aastal.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment