Saagem ihaldajast andjaks

Valitsejad on pikemat aega oma edukuse hindamisel toetunud mingitele suvalistele näitajatele — keskmisele töötasule ja SKP kasvule. See, mida alamad tunnevad, neid üldse ei huvita. Nende arvates koosneb inimese „õnne valem” peamiselt tarbimisnäitajatest, mille positiivsus kajastub pidevas kasvutrendis, arvestamata kasvu mõjusid elukeskkonnale. Materiaalsuse ees kummardamine ja raha osatähtsuse fetišeerimine on viinud selleni, et harvem näeme ühiskonnas mõistmist ja abistamist, rääkimata ohverdamisest. Vanasõna „andmise rõõm on suurim rõõm” on muutunud meie nooremale põlvkonnale arusaamatuks.Meie hulgas on järjest vähem kohta nendele inimestele, kelda hinnatakse kätega tehtava töö järgi. Käed võivad küll olla hellad ja osavad, kuid nende panus meie SKP-sse pole piisavalt suur ning ega efektiivsuski ole võrreldav masinate tootlusega.Olen juba aastaid imetlenud kuldsete kätega inimesi, kes valmistavad imetoredaid puidust mänguasju ja lastemööblit. Nende pühendumus oma tööle ja lähedastele on imetlusväärne, nende valmistatud asjad aga on toonud rahulolu ja rõõmu paljudesse peredesse. Vaatamata sellele, et nende emotsionaalne panus kogukonna ellu on hindamatu, osutub nende toodetu rahaline väärtus väikeseks, sageli isegi kahjumlikuks. Selliseid inimesi, kes oskavad kätega luua „imede losse”, millest õhkub hellust ja armastust, on meie hulgas palju. Need on inimesed, kes on aidanud hoida meie kultuuri ja identiteeti.Paljud kuldsete kätega inimesed, kellel puudub kavalus ja ambitsioon, on hakanud ennast tundma meie hulgas hüljatu ja kasutuna. Seda võimendab valimiskampaania, mille mõõdupuuks on endiselt raha — olgu siis valimiskaampaania kulud võis erakondad lubadused. Kuidas peatada mõttetu võidujooksmine, kus üksteise mõistmine ja hoolivus on tahaplaanile jäänud?Arvan, et tuleks kiiremas korras parandada ühiskonna väärtushinnaguid — asendada „õnne valemi” devalveerunud osad (keskmine palk, SKP) uute väärtustega: inimeste rahuloluga, elanikkonna keskmist eluiga ja keskkonda iseloomustavate näitajatega. Olen veendunud, et muutes ühiskonna väärtushinnanguidmuudame ka iseend — ning saame ihaldajatest andjateks ja virisejatest nautijateks.