Ei tasu rahulduda toimiva parlamendidemokraatiaga

Parlamentaarne demokraatia pidavat tegema Eestist demokraatliku riigi. Suur osa poliitikutest leiab, et parlamentaarne demokraatia on parim, mida Eestile soovida. Mina sellesse ei usu. Parlamentaarne demokraatia võib olla meelepärane poliitikutele (hägustab vastutust), kuid mitte rahva enamusele. 

Vaagigem asja.

Oletagem, et Eesti Vabariigi Riigikogus toimuv (arutelud ja otsustamised) paigutubki demokraatia musternäidise (NB! demokraatia tunnuseks on võimude lahusus, partehierarhiast tulenevalt mõjutavad ministrid riigikogus langetatavaid otsuseid) alla. Kuid isegi siis ei saa meie ühiskonnakorraldust nimetada demokraatlikuks. Demokraatlik oleks see siis, kui riigikogu koosneks rahvaesindajatest, mitte parteide saadikutest. 

Ühiskonnaliikmete usaldus erakondadele vastu on äärmiselt madal (kõigub 20–30 protsendi vahel), valimissüsteem sillutab Toompeale teed aga üksnes nende esindajatele. Üksikkandidaatidele seab valimisseadus takistusi, parteivälistel ühendustel ei võimalda kandideerida üldse.

Eurobaromeetri andmetel (uuringu viib läbi Emor) usaldab riigikogu 29 protsenti elanikest, erakondi kõigest 16 protsenti (2012). Sellistes tingimustes ei saa rääkida demokraatlikust ühiskonnakorraldusest. Demokraatiale tuleks anda sisu, alles seejärel sellega ühistegemisi tituleerida. 

Teatud nurga all paistab ka must hallina, kuid sellest ei piisa, et seda halliks tituleerida. Nii ka demokraatiaga – väikesearvulise seltskonna (antud kontekstis riigikogu) demokraatlik asjaajamine ei tee ühiskonnakorraldust demokraatlikuks. Demokraatia toimib vaid siis, kui kogukonnas langetatavad otsused vastavad enamuse tahtele. Kui need ei vasta, siis pole ka demokraatiat. Eestis puudub enamuse seisukohtadest ülevaade, rääkimata siis nende järgimisest. Ühiskonnas pole korraldatud ühtegi tõsiselt võetavad referendumit. 

Ei tasu rahulduda parlamendidemokraatiaga. Kui ühiskonnas langetatavad otsused põhinevad väikese seltskonna tahetel, siis ei lähe enamusel hästi. Paremal elujärjel olijad ei mõista nende muresid, kelle sissetulek ei võimalda suus mädanevaid hambaid parandada, kes ei leia endale ühiskonnas meelepärast tööd/rakendust (seda ei tehta üksnes raha pärast) või kes sarnaselt peaministrile pole võimelised eluaseme soojustamisele kultusi tegema.

Viljeleksime ühiskonnas demokraatiat, poleks meil nii palju toimetulekuraskustes inimesi, vähem oleks neid, kes tahaksid Eestist jalga lasta (NB! Statistikaameti andmetel lahkus eelmisel aastal Eestist 30 inimest päevas).

Otsustusmehhanismi demokraatlikumaks muutmata jäävad meie rõõmud piirduma Euroopa Liidu eelarvest suurema tüki haukamisega, sisemajanduse kogutoodangu kasvunumbritega spekuleerimistega ja muu taolisega. Pole usutav, et pärandame aastakümnete pärast Eesti iseseisva riigina järeltulevatele põlvedele. Hääbumisele määrame ka keele ja kultuuri, mida esivanemad sajandeid arendasid ja hoidsid.

Ühiselt panustades naudiksime demokraatia vilju. Demokraatlikele lähenemistele tuule tiibadesse puhumist võiksime alustada kõikidele riigikogusse kandideerijatele võrdsete võimaluste tagamisest. Valituks osutumine ei tohiks sõltuda nimekirjalistest eelistusest, finantsvõimekusest ega väikesearvuliste grupeeringute soovidest. Esindajate ringi komplekteerimine võiks põhineda vabal tahtel, mitte kitsendustel ja mõjuvõimul.  

Ei tasu rahulduda toimiva parlamendidemokraatiaga, demokraatlike lähenemisi tuleks praktiseerida kõikides ühistegemistes.