Taasiseseisvunud Eestis jätkub vormile panustamine, sisul ei
paista mingit tähtsust olevat. Kui üldsus sellega lepib, siis peavad ajuloputustele kulutatavad summad ühiskonnas hiiglaslikud olema. Isegi ühisvahendite laristamise ega valitsejate ülbitsemise pärast pole erilist nurinat kuulda olnud. Usutakse vist tõemeeli, et Eestil lähebki hästi.
Tegelikkus on vastupidine. Eestil läheb väga halvasti. Makroökonoomilised
näitajad (SKP, töötus, inflatsioon jne) on tõmblustuules, mis näitab seda, et protsesse ühiskonnas ei juhita. Näitajad pendeldavad üles ja alla, mis pärsib pikemas
perioodis oodatud muudatuste toimumist. Tõstame palkasid ja pensione, sama teeme hindadega ja maksudega. Mis toimetulekuvõimekuse paranemisest me räägime?
Veel mõned
aastad tagasi mõõdeti Eesti sisemajanduse kogutoodangu langust kahekohalise arvuga, nüüd keksime paariprotsendilise kasvuga. Mõelgem järele – mitu aastat kulub
(praeguse tempo juures) kaotatu tasa tegemiseks. Ärge unustage ka seda, et välistatud pole uus langus.
Blogisse kannet tegema asudes ei tahtnud ma aga rääkida üldse eelpool kirjutatust. Tahtsin öelda vaid seda, et vaadakem ringi ja
nähkem neid, kellel Eestis on raske. Neid ei pruugi üldsegi vähe olla, kuna toiduabi nõutajate arv kasvab, aina enam
kaaslasi laseb kodumaalt jalga.
Eesti Vabariigi peaminister, president ja teised ilukõnelejad võivad rääkida mida iganes. Kõike ei tasu kinnisilmi
uskuda. Leppida ei tasuks ka sellega, kui riigiettevõtete juhid ja riigitegelased rabavad enesele kosmilisi sissetulekuid (lisaks kõrgele põhipalgale saadakse muid ametikohast tulenevaid sissetulekuid), kodanikud jäetakse aga toimetulekuraskustesse.
No comments:
Post a Comment