Minule
jääb meie poliitilisel maastikul toimuv mõistetamatuks. Kes enam haugub ja vastandub võimule, see kogub (küsitlustel)
suurema häälesaagi. Sellise lähenemisega me kaugele ei jõua.
Oluline ei tohiks olla vastandumine, vaid
ideede genereerime ja nende eest seismine. Kui oleks minu võimuses, siis
pühiksin ma kõik erakonnad Eesti poliitiliselt maastikult minema ja lisaksin tuult
kodanikeühenduste tegemistesse. Ebademokraatlik keskkond soosib aferiste ja
nende esindajate tegemisi. Sellised pole aga võimelise poliitikas olemiseta isegi
endaga toime tulema, rääkimata siis veel teiste eest seismisest.
Vaatan
õudusega Eesti poliitilisel maastikul toimuvat. Ühed panustavad suhkrumaksule,
teised sõdivad eestlsuse eest, kolmandad seisaksid justkui vabaturumajanduse
eest. Kõik see ajab naerma. Ajab kahjuks ka nutma.
Rahva esindajad peaksid seisma
kodanike enamuse hea käigu eest, kuid aetakse omi asju. Kuidas saabki
riigikogulane mõista tavakodaniku probleemi, kui temale arvele laekub teistest enam
raha, kui tema tegemistele kehtivad teistsugused reeglid (maksuvaba tuluhüvitis,
puutumatus, erikohtlemine jmt,)
No comments:
Post a Comment