Euroopa Liidu lagunemine on paratamutus - ülalpidajad
ei soovi ülalpidavaid lõpmatuseni toetada. Ülalpeetavad ei paista sellest hoolivat - nad on olukorraga rahul.
Viimaste lähenemine on mõistetav, kuna üksnes loll pingutaks
selle nimel, et ise torti osta. Oleme jõudnud patiseisu. Uute käikude
tegemiseks tuleb alustada uut mängu.
Euroopa
Liidu ühenduse lagunemine on meie õnn ja õnnetus.
Õnn peitub
uutes väljakutsetes, mis kasvataks meie ühtsust ja liidaks rahvast.
Õnnetus
tuleb sellest, et pajukite (EL struktuurifondid jmt) nurumise asemel
tuleb hakata rohkem pingutama.
Pisiriigina
võiksime Euroopa Liidu lagunemisest võita.
Lõpmatuseni
teiste leival ei võimaldada olla. Tarmukam oleks külakostist loobuda varem.
Meie edukus
võiks peituda pisiriigi paindlikkuses, suurtel on uue keskkonnaga kohanemine
keeruline.
Pole mingi
saladus, et EL-s hellitatakse bürokraate. Mõttetut raikamist esineb kõikjal.
Ka meie
tahame Rail Balticut, vaid seetõttu, et EL kassast tuleb suurema osa
selle rajamiseks tehtavast kulutustest. Edaspidiste kulutuste peale me ei
mõtle, joovastume hetke tulust.
Sellist
lähenemist ei saa harrastada pikalt. Energia võib küll muutuda ühest liigist teise, kuid
see ei saa tekkida eimillestki.
Õnnerattalt õigel ajal maha hüppamine pole kaotus, vaid võit.
No comments:
Post a Comment