Thursday, March 16, 2017

Lõpmatuseni ei saa teiste leiba süüa


 


Euroopa Liidu lagunemine on paratamutus - ülalpidajad ei soovi ülalpidavaid lõpmatuseni toetada. Ülalpeetavad ei paista sellest hoolivat - nad on olukorraga rahul.
Viimaste lähenemine on mõistetav, kuna üksnes loll pingutaks selle nimel, et ise torti osta. Oleme jõudnud patiseisu. Uute käikude tegemiseks tuleb alustada uut mängu. 

Euroopa Liidu ühenduse lagunemine on meie õnn ja õnnetus.
Õnn peitub uutes väljakutsetes, mis kasvataks meie ühtsust ja liidaks rahvast.

Õnnetus tuleb sellest, et pajukite (EL struktuurifondid jmt) nurumise asemel tuleb  hakata rohkem pingutama.
Pisiriigina võiksime Euroopa Liidu lagunemisest võita.

Lõpmatuseni teiste leival ei võimaldada olla. Tarmukam oleks külakostist loobuda varem.
Meie edukus võiks peituda pisiriigi paindlikkuses, suurtel on uue keskkonnaga kohanemine keeruline.

Pole mingi saladus, et EL-s hellitatakse bürokraate. Mõttetut raikamist esineb kõikjal.
Ka meie tahame Rail Balticut, vaid seetõttu, et EL kassast tuleb suurema osa selle rajamiseks tehtavast kulutustest. Edaspidiste kulutuste peale me ei mõtle, joovastume hetke tulust.

Sellist lähenemist ei saa harrastada pikalt. Energia võib küll muutuda ühest liigist teise, kuid see ei saa tekkida eimillestki.
Õnnerattalt õigel ajal maha hüppamine pole kaotus, vaid võit.

No comments:

Post a Comment