Rail Balticu tasuvusanalüüs on mäng arvudega

Nagu arvata võis, andis valitsus peaminister Jüri Ratasele volituse allkirjastada Eesti Vabariigi nimel kolme Balti riigi lepe, millega tagatakse Rail Balticu valmimine. Kogu senine asjade käik on olnud etteaimatav. Meie demokraatia paistabki seisnevat selles, et suunised ja otsused tulevad võimult. Mina sellist demokraatiat ei taha.

Jüri Ratas küll lohutab, et kolme Balti riigi lepingut enne tasuvusuuringu lõplikke tulemusi riigikogusse ratifitseerimisele ei saadeta, kuid see jääbki lohutuseks. Tasuvusuuringu tulemus sõltub arvudest, mida tabelisse kirjutatakse, ja need leitakse hinnanguliselt. Üksiku arvu ühele või teisele poole kallutamisel on tulemusele oluline mõju. Arvude omavaheline korrutamine ja jagamine võimendab kõrvalekallet veelgi, mis tähendab, et hoolimata matemaatilise valemi või tehte õigsusest osutub tulemus valeks.

Julge hundi rind pidavat rasvane olema, kuid parem karta kui kahetseda. Ega neid rasvase rinnaga hunte kuigi palju ringi liigu, nende eluiga kipub lühikeseks jääma. Kahetsevatest pole aga puudust.

Meie mitme varasema projekti tasuvusuuring pole andnud tulevaste rahavoogude kohta adekvaatset hinnangut. Koidula piirijaama kavandamisega pingutasime üle, läbisõitvate rongide ja vagunite arv on uuringus kajastatust väiksem. Ka Estonian Airi tasuvusanalüüsid on näidanud ühte, ent tegelik tulemus on kujunenud teistsuguseks. Näiteid võibki tooma jääda.

Mainitud projektide ebaõnnestumisele on küll objektiivsed põhjendused, kuid need näitavad, et tasuvusanalüüse ei maksa usaldada. Ka Rail Balticu projekti tasuvusanalüüsi tulemused ja tulevased majandamistulemused osutuvad erinevaks.

Erasektoris kannavad projekti ebaõnnestumise korral kulusid selle autorid (ettevõtjad), riigi projektide puhul vastutajad puuduvad. Möödalaskmisi peavad kinni maksma ka need, kes ei uskunud projektide kasumlikkusesse.

Kui Rail Balticu projekt on kasumlik ettevõtmine, tuleks sellesse kaasata investeeringuid erasektorist. Kui seda ei juleta teha (huvitatuid ei pruugi olla), siis pooldan Indrek Neiveldi Eesti Päevalehes avaldatud ettepanekut: «Kõik, kes seda projekti kiidavad ja sõnades toetavad, pangu ka oma nahk mängu – ministrid, riigiametnikud, logistikafirmad, Soome riigiraudtee...» (Vaata 30. jaanuari Eesti Päevalehest «Indrek Neivelt: Rail Balticu vajalikkust tõendaks erakapitali kaasamine».)

Igas ettevõtmises leiab plusse ja miinuseid, kuid riskidega tuleb arvestada. Riskide maandamiseks on arukas alustada väiksest ning selle õnnestumise korral teha järgmine samm. Rail Baltic on suur asi, selle tasuvusanalüüsis on liiga palju tundmatuid. Mina seda ette ei võtaks. Kahjustame looduskeskkonda ning suure tõenäosusega hakkame Rail Balticu toimimist doteerima.

Muide, transpordivaldkonnas leiavad praegu aset suured muudatused. Mõelgem kas või isesõitvatele vahenditele või lennuühenduse odavnemisele.

Kui keegi väidab, et Rail Baltic soodustab ekspordi kasvu, siis see pole tõsiselt võetav jutt. Logistilisest aspektist pole raudteetranspordi kasutamine lähiekspordis põhjendatud. Kahekordne kauba peale ja maha laadimine (kõigepealt autole ja siis rongile) on kulukas ja aeganõudev ning eeldab suurte koguste laadimist. Meie ettevõtete väiksuse juures on otstarbekam eksportida väiksemaid koguseid.

Unustada ei maksa ka seda, et äritegemine muutub aina virtuaalsemaks. Mahuliste kaupade ekspordiks tootmine pole igavene.