Eesti oleks justkui riik, kuid ei ole ka

 

Olerexi sündroom (juhiks pannakse omanikuga lähedates suhetes olev naine, töötajaid alandatakse jmt) painab meid kõiki.

Meie elukeskkond on ebakindel ja väga närviline. Siit paljud probleemid tulevadki. Sisepingete väljaelamiseks aetakse kiusu, tehakse teistele haiget.

Põhjused võivad peituda ebaõiglases ja pidevas muutuses olevas ühiskonnakorralduses.

Eesti oleks justkui riik, kuid ei ole ka.

Riik panustaks elukeskkonna korrastamisesse ja inimsuhete parandamisesse, meie tekitame (seaduste muutmistega) segadust ja vastandame huvigruppe.
Inimsuhted (laiemas tähenduses) on Eestis allapoole igasugust arvestust.

Väärtused, mida esiisad väärtustasid on tõrjutud tahaplaanile, domineerivad nihverdamisoskus ja võltsus.

Teenindajad sõimavad teenitavat, valitsejad  vibutavad sõrme maksumaksja suunas.

Külmajudinad jooksevad üle ihu. Raske on isegi ette kujutada, kuhu me sellise lähenemisega jõuame.

Kui riikluse eesmärgiks pole kogukonnaliikmete ühtsus ja heaolu, siis mis see on?