Meie ühiskonnakorralduse
alustalad logisevad. Eetika- ja moraalinormid ei kannata kriitikat. Ühiskonnaelu
reeglid lubavad/keelavad ühtedele üht, teistele teist. Nii ei tohiks asjad käia.
Kodanike ebavõrdne kohtlemine
(ühed lähevad sarnaste tegude eest trellide taha, teised mitte; ühed saavad
maksuvaba tulu, teised mitte; ühtedele pakutakse soodustusi, teistele mitte;
ühed saavad ettevõtlustoetust, teised mitte; ühed saavad eripensione, teised mitte
jmt) ja ühiskonnakorralduse liigne politiseeritus tekitab paljudes trotsi ja viha.
Pole
mingi ime, kui paljud noored Eesti tolmu jalgelt pühivad ja võrdemat ühiskonnakorraldust
harrastavatesse riikidesse kolivad. Selline tendents jätkub, vaatamata isegi sellele,
et statistilised numbrid näitavad selle raugemist. Statistika panustab arvude
moonutamisele, mitte tegelikkuse kajastamisele. Kust peaks statistika teadma, kui palju
inimesi Eestist lahkub? Tulijate arvu teada saamine pole keeruline, lahkujate
arvu saamine aga küll. Inimesed ei deklareeri lahkumisi.
Eestist saaks teha kodanike
võrdse kohtlemise riigi musternäidise. Ületaksime ülemaailmse meedia künnise, tooksime riigikassasse lisasummasid.
Sellest võiks saada meie Nokia, millest oleme pikka aega unistanud.
Kodanike võrdne kohtemine kaalub üles igasugused
rahasummad, mida me kaitsekulutusteks või riigiaparaadi kasvatamiseks teeme. Eneseaalgatusel ja vabatahtlikkusel on
jõud, mis liidaks rahva ja teeks meid tugevaks.
No comments:
Post a Comment