Fiskaalpoliitika ei soosi reaalsissetulekute kasvu

Metsas liikudes tuleb orienteeruda taime ja loomariigis, olla kodus loodusnähtustes.
Analoogne lähenemine kehtib kõikide toimingute kohta.

Arutelud ei ole tulemuslikud, kui tuginetakse erinevatele leksikonidele. Tulemus on viljakas, vaid siis, kui selgus valitseb terminites, paigas on eelistused, ootused ja (tulemuslikkuse) mõõdikud.

Räägime üksteisest mööda, laskume mõttetutesse vaidlustesse, ... pettume. Tuleneb see sellest, et läheneme probleemidele väheolulisest, sihtide seadmisele ja tulemuslikkuse mõõdistamisele ei panusta.

Suuga ehitame suuri linnu, käega ei meisterda kärbsepesagi. Protsessid kulgevad isevoolu.

Puudustele tähelepanu juhtimine pole vingumine, vaid paremuse poole liikumine. Elukeskkond koosneb pisidetailidest, mis teevad selle mõnusaks ja turvaliseks või ebameeldivaks. Eesti elukeskkonda saab ja tuleb paremaks muuta.

Meelemürkide liigtarbimine, ebaterved eluaastad, varased surmad, mujale elama asumine ja muud ebasoovitavad tendentsid on ebaterve elukeskkonnast tulenev tagajärg, mitte paratamatus.

Erakondade võimuladvikud pole maailmanaba. Lähenemisi ja väärtushinnanguid muutmata jäämegi arengumaaks, millest isegi lasetaialapsed unistavad põgeneda.

Probleemide lahendamine eeldab nende reastamist. Otsustajad eelistavad voorustest rääkimist. Selline lähenemine tekitab kaose (protsessid juhitamatud), õhutab vastandumist ja vaenu.

Võtame arstide ja õpetajate palkade arutelud, mille tasemeid tuleks võrrelda kohalikus kontekstis, mitte otsida etalone mujalt. Statistiline töötasu, mida teenib vähemus, on eksitav. See on vajalik poliitikute ja ametnike kõrgete palkade põhjendamiseks, edusammude raporteerimiseks.

Eestis makstavate töötasude USA, Soome, Rootsi või mõne muu riigi kontekstis võrdlemine on kummaline. Kommentaarides leidub koguni neid, kes unistavad USAs heale spetsialistile makstavast töötasust (nt parimatele arstidele 250 000 dollariga aastas). Teadvustamata seejuures seda, et sellised brutopalgad on võrreldamatud, need ei taandu neto- ja reaalpalgale.

Eestis tasub sotsmaksu palkadelt tööandja, mujal ka töövõtja. Mujal praktiseeritakse progresseeruvat tulumaksu. Vaatamata ühtsetele brutotasudele oleksid erinevused netotasudes olulised.
250 000 USD brutotasult jääks Eestis enam kätte.

USAs teenivad mainitut summat vähesed, eestlastel poleks sellele lootustki. Sulitempe (erapraksis põhitöö kõrvalt, pististe võtmised jmt) USAs ei aktsepteerita, tulemuslikkus on kontrolli all.

Olen kursis arstieetikaga USAs (ka Eestis). Tean palju teenitakse, palju pingutatakse, investeeritakse. Tean ka seda, et Eestis on arste, kelle sissetulekud ületavad mainitud summasid.

Arstide ja õpetajate „kehvad“ töötingimused ega "madalad" palgad meie probleemide esikümnesse ei kuulu. Küll kuulub sinna elukeskkond. Seda teadvustamata jäävadki arstid, õpetajad ja teised maksurahadest elatuvad küüntega kivisesse pinnasesse auku kraapima, mida murendab vaid ühiste huvide eest seismine. Kõikide ühiskonnaliikmete elujärje paranemiseta pole lootustki, et teenindajate soovid täituvad. See pole võimalik!

Eesti probleemiks nr üks on riigi fiskaalpoliitika, mis ei soosi reaalsissetulekute kasvu (keskmine neto kuupalk I kv alla 465.- euro, kesised sotsiaalsed tagatised).
Seda teadvustamata jäävad vastuolud ühiskonnas kasvama, võimekamad aga kodumaalt lahkuma.