Juku-Kalle Raid:
Minu mõningad riigikogu kolleegid ilmselt – kui nende vilavsilmset juttu uskuda – muud ei teegi kui kohtuvad. Rannas, restoranis, maal ja rongis. Andestust, mitte rongis. Kuluhüvitise eest liisitud auto võimaldab liikuda kiiresti koos suure hulga valijatega tagaistmel ühest maailma otsast teise.
Niisiis on see tavapärane suvine puhkus, mitte rabelemine poliit- või jumal teab mis põllul veel, nii et rakud pihus, maika higist märg ja pea rasvane. Aga küllap meie tublid saadikud just nii teevadki, võtavad valijatel kartulid üles, käivad poes ja plekivad kinni ostukorvi kahekümneprotsendise kallinemise, määrivad haigel ja poologaral vanaemal kampriõliga valutavat selga ja lubavad Toompeal igati elu edendada.http://www.epl.ee/artikkel/600494
Eestis viljeletav poliitiline kultuur on ühtsust lagundav, see põhineb valel ja isiklikul kasuahnusel.
Mainitud lähenemine on teinud (paljudest) eestlastest kerjused. Sotsiaalsed tagatised ühiskonnas on lahjad (2008. aastal 15% SKTst, EL keskmine 25%), sissetulekud naeruväärsed (I kv mediaan netokuupalk jäi alla 465.- euro), paljud toimetulekuraskustes.
Ajal, mil kodanikud siplevad (toimetuleku)raskustes, suplevad valitud külluses, tarbides kahe käega (esindatud nõukogudes) teiste poolt loodud hüvesid.
Pilt on võigas.
Otsustusprotsess vajaks jalgadelt pea peale pööramist – seisukohtade kujundamine võiks alata alt, mitte ülalt. Arvamus, et valitud (või erakonnad) orienteeruvad lahendites paremini, on taunimist väärt.
Ühiskonnas langetatavad otsused peaksid rajanema huvigruppide ühisnimetajal, mitte hierarhilise eliidi dogmadel. Vastasel korral jäävadki „valitud“ ilusate ilmadega valijatega „kohtuma“, muul ajal hobidega tegelema ja maailmas kolama.
Riigikogu on tarbetu ja kulukas institutsioon ühiskonnas, mis tegeleb vaid iseendaga ja valitsuskabineti tahte seadustamisega. Tegemist peaks olema elanike esindusega, on aga valitsuste käepikendus.
Demokraatia alustalaks on võimude lahusus, Eestis see ei toimi.
No comments:
Post a Comment