Maailmas pidavat 2000 liiki helenduvaid putukaid olema. Eestis nimetatakse neid jaanimardikateks, helenduvat (emast) indiviidi jaaniussiks.
Jaanimardikatega on seotud mitmed uskumused.
Valgust kiirgava isendi leidjat pidavat ootama suur õnn, tapjat tulekahju.
Jaanimardika järgi on ennustatud ilma, sõltuvalt paikkonnast on loomake kuulutanud nii vihma kui ka päikesepaistet.
Põhja-Ameerikas helenduvad ka isased. Lendavad mõlemad.
Lennates veavad mardikad tagakeha järgi. Jääb mulje justkui „laterna“ kandmisega nähakse vaeva. Helendumisega polda aga kitsid. Sellest ka nimi: „lighting bug“.
Vilkumine pidavat hõlbustama paarilise leidmisel. Tegemist on suhtlusvahendiga, millega vastastikku signaale edastatakse.
http://www.backyardnature.net/lightbug.htm
Ka inimese võiks selline suhtlusvahend atribuutikas olla, võimaldaks see mõttetuid arusaamatusi vältida:-)))
Põhja-Ameerika ööd on suviti kottpimedad, mistõttu mardikate vilkumine ei jää märkamatuks. Õnne otsimisele pole aega vaja kulutada, see on käe ja jala ulatuses. Täna hiilis üks õnnetoojatest koguni tuppa. Suhtlesime, tegin mälestuseks pildi.
Naudin enne uinumist aknast vilkumist imetlemist. Õu oleks justkui ehtes. Vaateväljas helenduvad kümneid (kui mitte sajad) õnnemardikad korraga.
No comments:
Post a Comment