Muudatustega ei tasuks viivitada

Valimistel kandideerin soovist panustada sellesse, et riigikogu tegevus saaks sisu. Praegu on sel vaid vormiline kuju – tegemist peaks olema elanike esindusega, on aga valitsuse käepikendus, millel puudub side kodanikega. Riigikogust on kujunenud tarbetu ja kulukas institutsioon, mis tegeleb vaid iseendaga ja valitsuskabineti tahte seadustamisega. Demokraatia alustala on võimude lahusus, Eestis see ei toimi.

Valimissüsteem vajaks muutmist – esinduskoja isikkoosseisu komplekteerimise roll võiks kuuluda valijatele, mitte võimuladvikule.

Riigikogusse valituna kavatsen seista sissetulekuta ja väikese sissetulekuga inimeste käekäigu eest. Sellised inimesed moodustavad enamuse. Töötutel, puudega inimestel, vanuritel ja teistel vähekindlustatud gruppidel puudub esindatus riiklikul tasemel. See kajastub ka riigikogus langetatud otsustes.

Rahvasaadikuna seaksin eesmärgiks viia Eesti sotsiaalse turvalisuse poolest ELi keskmiste hulka. Oleme ühenduse häbipost. Kui ELi keskmine sotsiaalkulutuste osakaal sisemajanduse kogutoodangust moodustas 26,9%, siis Eestis oli see ainult 12,4% (2006. a, Eurostat). Räägime riigi väikesest võlakoormusest, unustame aga elanike suured kohustused; räägime registreeritud töötusest, kahe silma vahele aga jätame pikaajalised töötud ja töökohtade kasinuse; trikitame varjatud maksustamisega, jätkame mõttetute kulutuste tegemist.

Soovid ja võimalused ühiskonnas pole tasakaalus. Haldusstruktuuri võimalustega kohandamata pole lootustki tasakaalustatud, jätkusuutlikule majanduskasvule.

Eesti ettevõtlus rajaneb mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel. Näiteks 2000. aastal moodustasid mikroettevõtted 70% äriühingutest. Suurettevõtete osa oli alla 1%.Üksikute suurettevõtete edu ei anna põhjust optimismiks. Majanduskasvul ja majanduskasvul on vahe. Tõeline majanduskasv avaldub mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete tulemustes – seda tunnetavad ka ühiskonnaliikmed.Elame riigis, kus on 500 000 palgasaaja ümber. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame vaid tunde. Kannatame aga suurriikliku gigantomaania all.

Riigi vahenditesse tuleks suhtuda heaperemehelikumalt, vähendada kulutusi glamuurile. Rahvasaadikuna ei aktsepteeriks ma proportsionaalselt kõrgeid kulutusi valitutele. Riigikogu liikmete kuid kestev tasustatud puhkus, põhjendamatult kõrged töötasud ja muud ühiskonnaliikmete õiglustunnet riivavad hüvised vajavad kohendamist. Valituid peab saama tagasi kutsuda.

Maksutulu ei ole veniv kummipall, mida annab igast küljest paisutada. Riigi tulu ei sõltu (meie vaesuse juures) niivõrd maksusüsteemist, kuivõrd maksumaksja jõukusest. Maksude kasvatamine ja sotsiaalsete tagatiste vähendamine raskendab kodanike toimetulekut, halvendab ettevõtluskeskkonna konkurentsivõimet. Madala maksukoormuse müüdi varjus maksude ja sotsiaalsete tagatistega trikitamise tulemusena on Eestist saanud kõrgeima reaalse maksukoormusega riik, mille paratamatuteks kaaslasteks on teistest kõrgem töötus ja inflatsioon, kesisem sisetarbimine, virelev ettevõtlus.

Riigikogu võimuses on teha jõnks seniselt kursilt kodanikuühiskonna poole. Valitsemist tuleb hakata käsitlema vahendina, mitte eemärgina.

Poliitilised väärtushinnangud ühiskonnas on teinud paljudest kerjused. Nõudlus makaronidest ja nisujahust koosnevate abipakettide järele kinnitab, et rõhuasetusi muutmata olukord ei paranegi.

Ühiskond on arengufaasis, kus põhiseadus ei toimi, süveneb diktatuur. Suurimal ressursil (inimestel) puudub rakendus. EV põhiseaduse § 1 järgi peaks riigi kõrgeim võimukandja olema rahvas, on aga võimuladvik.

Eesti ühiskonnakorraldus on kriisis – liiga palju on toimetulekuraskustes inimesi, ebaõiglusest ja ressursside (sh inimressurss) laristamisest on saanud tava.

Erakondlik asjaajamine ei põhine niivõrd ideoloogial, kuivõrd isiklikel ambitsioonidel ja teistele ära tegemisel. Programmid on pealiskaudsed - puuduvad tegevuskavad, paigas pole tulemuslikkuse mõõdikud, eelistusedki on grupeerimata. Oleme erakondade panust demokraatias üle hinnanud, kodanike rolli aga alahinnanud.

Riigikogu liikmena tõestan, et esindamine on midagi enamat, kui vaid nuppudele vajutamine. Otsuste langetamisel ja seaduseelnõude esitamisel lähtun piirkonna elanike seisukohtade ühisnimetajast. Reastame üheskoos probleemid, tuletame ühisseisukohad. Vastandumisega liiguksime vales suunas.

Rahvasaadikuna seisan selle eest, et Eestist saaks turvaline ja hubane elupaik kõikidele kodanikele, mitte vaid valitutele.

Küsitlused näitavad, et üksikkandidaatide toetus valijate hulgas on kasvutrendis. Pole võimatu, et 8 % toetus kasvab veelgi. Kümmekonna üksikkandidaadi riigikokku valituks osutumine tooks kaasa soovitud muudatusi – otsustusprotsessi hakataks kaasama kodanikeühendusi, riigikogu isikkoosseisu komplekteeriks rahvas.

Kunagine ühtsus vajaks taastamist, riigilaevuke diktatuuri lainetelt demokraatia vetesse juhtimist.