Maksudega hämamisel ei tule lõppu

EPL kirjutab:
Majandusprogrammid – suured erimeelsused maksudes
http://www.epl.ee/artikkel/593112


Maksuteemalised arutelud muutuksid konstruktiivsemaks, kui jõutaks selgusele lähtepunktis – maksukoormuse suuruses.

Terminoloogiat ja statistikat annab tõlgendada erinevalt. Nii saab ka maksustamist defineeritakse erinevalt.

Otsustajad ühiskonnas paistavad lähenevat maksustamisele lihtsustatud kujul – maksustamise ja eelarve maksutulu vahele asetatakse võrdusmärk.

Mainitud lähenemine annab moonutatud kuvandi ühiskonnas toimuvatest protsessidest. Apsakad maksupoliitikas on aga väga valusad.

Madal maksukoormuse müüt on soosinud trikitamisi maksustamises. Trikitamiste parim näide on tulumaksu langetamise varjus teiste maksude tõstmine. Juba töötuskindlustusmaks oli tuntav obrok, mida tulumaksu langetamise eest nõuti. Maksutulu ühelt laekumise realt teisele võimaldas maksukoormuse kasvu tegelikkusest madalamana näidata.

Riigilõive võib samuti trikitamistena käsitleda. Peavad need ju kulupõhised olema, on aga kõrgemad. Tegemist on varjatud elanikkonna maksustamisega.

Maksustamise vankri ette on rakendatud isegi monopoolsed riigiettevõtted. Nende hinnapoliitika võimaldab teenida kopsakat dividenditulu. Eesti Energia AS on usinamaid sellise maksutulu tagajaid.

Nii nagu sisemajanduse kogutoodang ei anna täielikku ülevaadet kodanike jõukusest, nii ei anna ka riigieelarve ja omavalitsuste maksutulu ja sisemajanduse kogutoodangu jagatis ülevaadet maksukoormusest. Arvestada tuleb kõiki makse, ka neid, mis kvalifitseeruvad varjatud ja imaginaarsete maksude alla, mille osa ühiskonnas on kõrge.

Madala maksukoormuse müüdi varjus maksude ja sotsiaalsete tagatistega trikitamise tulemusena on Eestist saanud kõrgeima reaalse maksukoormusega riik, mille paratamatuteks kaaslasteks on teistest kõrgem töötus ja inflatsioon, kesisem sisetarbimine, virelev ettevõtlus.

Räägime riigi väikesest võlakoormusest, unustame aga elanike suured kohustused; räägime registreeritud töötusest, kahe silma vahele aga jätame pikaajalised töötud ja töökohtade kasinuse; trikitame varjatud maksustamisega, jätkame mõttetute kulutuste tegemist.

Riigi tulu ei sõltu niivõrd maksusüsteemist, kuivõrd maksumaksja jõukusest. Ministeeriumide, ametkondade, ametite, sihtasutuste, omavalitsuste ja mitmete teiste institutsioonide poolest võime end pidada võrdväärseks suuremategi riikidega. Riik pole õhukene, teeme mõttetuid kulutusi.

Riigi vahenditesse tuleks heaperemehelikumalt suhtuda, vähendada kulutusi glamuurile. Haldusstruktuur vajaks soovide asemel võimalustega kohandamist.