Tarbijahinnaindeksi muutus oli 2011. aasta jaanuaris võrreldes eelmise aasta jaanuariga 5,3%.
Kaubad olid mullu jaanuariga võrreldes 6,5 protsenti ja teenused 3,0 protsenti kallimad. Kaupade ja teenuste administratiivselt reguleeritavad hinnad on eelmise aasta jaanuariga võrreldes tõusnud 6,2 protsenti ja mittereguleeritavad hinnad 4,9 protsenti.
Eelmise aasta jaanuariga võrreldes mõjutas indeksit kõige rohkem toidu ja mittealkohoolsete jookide 11,4 protsendiline kallinemine, mis andis kogutõusust poole.
Suuremat mõju avaldas veel elektri, soojusenergia ja kütte 6,1 protsendiline ja mootorikütuse 12,7 protsendiline kallinemine, mis kokku andsid indeksi kogumuutusest ligi neljandiku.
http://www.e24.ee/?id=383992
Eurotsooni aastainflatsioon tõusis jaanuaris 2,4 protsendile. Euroopa Keskpanga eesmärgiks on hoida see alla kahe protsendi. Mõjusamaks vahendiks inflatsiooni ohjamiseks on baasintressi tõstmine (hetkel 1%).
EKP tunneb muret 2 protsendist kõrgema inflatsiooninäitaja pärast, meile ei valmista muret 5,3 protsendine inflatsioon.
THI pilotaaž kinnitab, et Eesti poliitiline eliit on langetanud valesid otsuseid. Maksudega ja sotsiaalsete tagatistega nihverdamised avalduvad kõrges inflatsioonis, suhteliselt kesises (majanduskasv kahekohalise majanduslanguse kontekstis mõne protsendiline kasv on olematu) ja jätkusuutmatus majanduskasvus.
Hinnad Eestis kerkivad teistest kiiremini. Maailma majandust süüdistada pole põhjust, tegemist on sepitsetud tulemiga.
Makromajanduslikke mõõdikuid on palju enam, kui need, millega poliitiline eliit vigu õigustab.
Üksikutele näitajatele pühendumisel teeme valesid järeldusi, sellest tulenevalt langetame ebaõigeid otsuseid.
Nii nagu sisemajanduse kogutoodang ei anna ülevaadet kodanike jõukusest, ei anna ka riigieelarve ja omavalitsuste maksutulu ja sisemajanduse kogutoodangu jagatis ülevaadet maksukoormusest.
Ettevõtluse jätkusuutlikkuse eelduseks on kasumilikkus. Kasumlikkuse nõue ei tulene ahnusest, vaid võimekuse (seadmed, laenuraha administreerimine, laovaru jne) hoidmisest ja kasvatamisest.
Suur osa ettevõtetest majandas kahjumiga, ühiskond aga lisas uusi kohustusi (töötuskindlustus, haigusrahade maksmine jmt). Sellistes tingimustes on hüppeline hinnatõus paratamatu.
Kõrge inflatsioon kajastub siseturul. Väliskaubanduses ületas imporditavate kaupade hindade kasv eksporditavate oma 57%, mis vihjab eksporditavate kaupade marginaalide langustrendile. Ekspordi kasumlikkuse kasvule pole põhjust ootusi rajada.
Oleme vaesed. Eestlaste sissetulekud ja tagatised peavad tõusma. Inflatsiooni taandumisel puuduvad põhjendused.
Inflatsioon annaks järele, majanduskasv aga võtaks soovitud trendi siis, kui teeksime põhimõttelisi muudatusi ressursside ümber jagamises ühiskonnas.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Anonüümne kommenteerija ÄPs:
ReplyDeleteMis põhimõttelistest muudatustest ressursside ümber jagamises sa siis räägid?
Alati, kui keegi hakkab seletama, et meie valitsus teeb kõik valesti, siis tekib tõsine huvi näha viriseja sulest mõnda realistlikku alternatiivi või vähemalt võrreldavat näidet mujalt maailmast, kus on paremini hakkama saadud.
Eugen Veges ilmselt arvab, et 2005-2007 laenubuumist tingitud majanduskasv oli jätkusuutlik, kuid praegune ekspordil põhinev majanduskasv on jätkusuutmatu.
Ja siis sellised emotsionaalsed liialdused: "meie ei muretse 5,3%lise inflatsiooni pärast". Muretseme ikka küll, valitsus eesotsas. Probleem on selles, et ei ole mingisugust maagilist võlukepikest, mis selle probleemi ära kaotaks.
"Väliskaubanduses ületas imporditavate kaupade hindade kasv..." jne. Kas sa arvad, et meil imporditakse ja eksporditakse samu kaupu?
Ettevõtlusele lisati uusi kohustusi? Kas oleks pidanud kohustusi lisama ainult tööjõule-tarbijatele? Või oleks pidanud puudujääkide katteks hoopis tulevaste põlvede arvel laenu võtma?
Räägi välja, millised need imelahendused on, millega me hoobilt haljale oksale tõuseme!
"Eestlase sissetulekud ja tagatised peavad tõusma". Vähem utoopilist jama tuleks hoopis ajada, siis ehk oleks lootust, et hakkab olukord paremaks minema.
13 ministeeriumist, 25 ametist, loendamatust arvust ametkonnast ja allasutusest, kulukast ning tegelikult isegi rahva mandaadita riigikogust koos oma erisoodustuse mehhanismiga, suurearvulisest ja mittevajalikust kohalike omavalitsuste võrgustikust koosnevast avalikust sektorist on saanud oht meie riiklikule jätkusuutlikkusele.
ReplyDeleteRohkearvuline ja ebaefektiivselt toimiv ametnike ja „esindajate“ võrgustik on liiga raske kandam meie õblukesele erasektorile.
Elame riigis, kus on 500000 palga saaja ringis, ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame üksikuid tunde, põeme aga suurriiklikku sündroomi.
2005-2007. aastate laenubuumi õhutajaks oli poliitiline eliit, kes jagas heldelt sissetulekute kasvu lubadusi. Riigieelarve kulude 26% kasvatamise haavu lakume tänaseni.
Voorustest rääkimise asemel võiksime eelistada puudustele pühendumist. Äpardumistele põhjenduste otsimise korral jäämegi (pikemas perspektiivis) paljude näitajate osas punaseks laternaks majandusühenduses.