Eesti välisvõlg on hirmuäratav

Eesti välisvõlg on hirmuäratav. USA, Kreeka jt riikide võlakohustuste muretsemise, Norra terrorirünnaku lahkamise asemel oleks tarmukam enda tegemistes puudusi märgata, nendega tegeleda.

Riigivõlga tuleks käsitleda koguvõlana, mitte vaid valitsuse võlana. Elanikud maksejõuetuse korral lähevad võlad valitsustele.

Eestlaste välisvõlg on ameeriklastest oluliselt suurem. Eesti valitsuse tagasihoidlik laenukoormus näitab võimuladviku suhtumist kodanikesse, millega uhkustada pole põhjust.

USA võlakatus elaniku kohta (311 853 000) on 45 836 dollarit. 2009. aasta uuringute järgi oli leibkonna keskmine sissetulek 49 777 dollarit.

Aastapalk on samas suurusjärgus.

Sisemajanduse kogutoodang on võlaga võrreldav.

Eesti koguvõlg on ulatub 136% sisemajanduse kogutoodangust. See kasvab. Tegemist on USAst suurema näitajaga.

Kui lugeda Eesti kogu välisvõlaks 19,7 miljardit eurot ja elanike arvuks 1,34 miljonit ( tegemist on üle paisutatud näitajaga, tegelikkuses elab vähem inimesi), siis oleks võlg elaniku kohta 14 701 eurot.

SKT oli 2010. aastal 14, 5 miljardit eurot, statistiline bruto töötasu (blufitud näitaja, pole tegemist mediaaniga) 792 eurot kuus.

USA probleemide lahendamine on lihtne, kulutuste kärpimise võimalusi piisavalt. Demokraatia toimib. Üksnes sõjaliste kulutuste vähenemisega annab palju ära teha. Võlakoormuse vähendamine pole vajalik, tuleb vaid piirata kasvu.

Probleemide lahendamine Eestis on palju valulisem. Kohati tundub, et ükski kivi ei saa siin samale kohale jääda. Vaatamata sellele, et võimuladvikule sellised muudatused ei meeldi, on need väga vajalikud.

Avalikus sektoris peaksid palgad madalamad olema

2010. aastal oli keskmine brutopalk avalikus sektoris 821 eurot, erasektoris 780 eurot. Avalikus sektoris teeniti üle 5% kõrgemat töötasu.

Töötajate arv vähenes erasektoris aastaga 7,7 protsenti, avalikus sektoris vaid 1,9 protsenti.

Üritasin statistikaametist juba 2007. aastal saada infot avaliku sektori ja erasektori tööjõukulututuste tendentside kohta, kuid tulemusteta. Väideti, et tegemist on tundliku infoga, seda ei koguta ega väljastata.

Rusikareegli järgi peaksid palgad avalikus sektoris (erasektoriga võrreldes) madalamad olema. Riike, kus praktiseeritakse vastupidist lähenemist ei tohiks palju olla.

Eesti probleemid on USA omadest oluliselt tõsisemad

Rahandusminister Jürgen Ligi kommenteeris täna valituse pressibriifingul, et Ameerika Ühendriigid on võlakriisi lahendusest kaugemal kui Euroopa ja dollari olukord on fundamentaalselt kehvem kui eurol. "Kreekaga vähemalt keegi tegeleb, USAs on praegu patiseis," lisas Ligi.http://www.raamatupidaja.ee/?PublicationId=6f7875dd-72ad-49d5-8090-abf04451d20d

Arutelud USAs on tulised. Põhimõttelistes küsimustes (laenulae tõstmine, kulutuste vähendamine) on aga üksmeel olemas.

Suurem osa riigivõlast koosneb sisevõlast (sotsiaalreserv, föderaalreserv, võlakirjaomanikud).

Kogu USA välisvõlg (sisemajanduse kogutoodangu kohta) on Eesti omast palju madalam.

Olukorraga Eestis, kus kodanike ja ettevõtete võlad kasvavad, riigi oma on aga kontrolli all, pole põhjust keskida. See näitab vaid võimulolijate ülbet suhtumist kodanikesse.

Mul pole kahtlust, et USAs riigikulutusi piiratakse. See on aga peamine.

Võlalimiidi tõstmine ei jää olemata. Loodetavast nihkub see peagi vanasse sängi tagasi.

Laenumull paisub uuesti

Majanduskasv on kvaliteetne ja jätkusuutlik vaid siis, kui see saavutatakse aktiva tootlusega.

Tarbimisse ja ettevõtluse säilitamisesse suunatud laenurahast tulenev õnn on üürike. Nii nagu on seda maksurahade kulutamisest saadav rahulolu.

Mõlemate ponnistustega kaasneb vaesestumine.

Laenuraha on mõttekas kaasata vaid tulu võimenduseks, mis väljendub tootlikkuse kasvus, omahinna alandamises, kvaliteedi tõstmises.

Juunis väljastati Eestis ettevõtetele 583 miljoni euro eest laene ja liisinguid.

Tegemist on kahe aasta kõrgeima näitajaga.

Eelmise aasta juuniga võrreldes kasvatasid ettevõtted laenukäivet 67% (171 miljoni euroni). Eraisikutel oli sama näitaja 27% (62 miljonit eurot).

Tark pidavat õppima teiste vigadest, loll enda omadest. Mõni ei õpi millestki.

Eesti kogu välisvõlg kasvab. Kasvab vaatamata sellele, et võlg on praegugi suur. Välisvõlg (sisemajanduse kogutoodangu võrdlusbaasil) ületab isegi USA näitaja.

Samal teemal:
USA välisvõlg Eestiga võrreldes on tühine
http://eveges.blogspot.com/2011/07/usa-valisvolg-eestiga-vorreldes-on.html

Fiskaalpoliitika ei soosi reaalsissetulekute kasvu

Metsas liikudes tuleb orienteeruda taime ja loomariigis, olla kodus loodusnähtustes.
Analoogne lähenemine kehtib kõikide toimingute kohta.

Arutelud ei ole tulemuslikud, kui tuginetakse erinevatele leksikonidele. Tulemus on viljakas, vaid siis, kui selgus valitseb terminites, paigas on eelistused, ootused ja (tulemuslikkuse) mõõdikud.

Räägime üksteisest mööda, laskume mõttetutesse vaidlustesse, ... pettume. Tuleneb see sellest, et läheneme probleemidele väheolulisest, sihtide seadmisele ja tulemuslikkuse mõõdistamisele ei panusta.

Suuga ehitame suuri linnu, käega ei meisterda kärbsepesagi. Protsessid kulgevad isevoolu.

Puudustele tähelepanu juhtimine pole vingumine, vaid paremuse poole liikumine. Elukeskkond koosneb pisidetailidest, mis teevad selle mõnusaks ja turvaliseks või ebameeldivaks. Eesti elukeskkonda saab ja tuleb paremaks muuta.

Meelemürkide liigtarbimine, ebaterved eluaastad, varased surmad, mujale elama asumine ja muud ebasoovitavad tendentsid on ebaterve elukeskkonnast tulenev tagajärg, mitte paratamatus.

Erakondade võimuladvikud pole maailmanaba. Lähenemisi ja väärtushinnanguid muutmata jäämegi arengumaaks, millest isegi lasetaialapsed unistavad põgeneda.

Probleemide lahendamine eeldab nende reastamist. Otsustajad eelistavad voorustest rääkimist. Selline lähenemine tekitab kaose (protsessid juhitamatud), õhutab vastandumist ja vaenu.

Võtame arstide ja õpetajate palkade arutelud, mille tasemeid tuleks võrrelda kohalikus kontekstis, mitte otsida etalone mujalt. Statistiline töötasu, mida teenib vähemus, on eksitav. See on vajalik poliitikute ja ametnike kõrgete palkade põhjendamiseks, edusammude raporteerimiseks.

Eestis makstavate töötasude USA, Soome, Rootsi või mõne muu riigi kontekstis võrdlemine on kummaline. Kommentaarides leidub koguni neid, kes unistavad USAs heale spetsialistile makstavast töötasust (nt parimatele arstidele 250 000 dollariga aastas). Teadvustamata seejuures seda, et sellised brutopalgad on võrreldamatud, need ei taandu neto- ja reaalpalgale.

Eestis tasub sotsmaksu palkadelt tööandja, mujal ka töövõtja. Mujal praktiseeritakse progresseeruvat tulumaksu. Vaatamata ühtsetele brutotasudele oleksid erinevused netotasudes olulised.
250 000 USD brutotasult jääks Eestis enam kätte.

USAs teenivad mainitut summat vähesed, eestlastel poleks sellele lootustki. Sulitempe (erapraksis põhitöö kõrvalt, pististe võtmised jmt) USAs ei aktsepteerita, tulemuslikkus on kontrolli all.

Olen kursis arstieetikaga USAs (ka Eestis). Tean palju teenitakse, palju pingutatakse, investeeritakse. Tean ka seda, et Eestis on arste, kelle sissetulekud ületavad mainitud summasid.

Arstide ja õpetajate „kehvad“ töötingimused ega "madalad" palgad meie probleemide esikümnesse ei kuulu. Küll kuulub sinna elukeskkond. Seda teadvustamata jäävadki arstid, õpetajad ja teised maksurahadest elatuvad küüntega kivisesse pinnasesse auku kraapima, mida murendab vaid ühiste huvide eest seismine. Kõikide ühiskonnaliikmete elujärje paranemiseta pole lootustki, et teenindajate soovid täituvad. See pole võimalik!

Eesti probleemiks nr üks on riigi fiskaalpoliitika, mis ei soosi reaalsissetulekute kasvu (keskmine neto kuupalk I kv alla 465.- euro, kesised sotsiaalsed tagatised).
Seda teadvustamata jäävad vastuolud ühiskonnas kasvama, võimekamad aga kodumaalt lahkuma.

Tunnen piinlikkust Eesti vabariigi presidendi isiku pärast

President Toomas Hendrik Ilvese esimest ametiaega ei jää meenutama ühtegi suuremat suhtekorralduslikku ebaõnnestumist, kuid teatav vägikaikavedu ajakirjandusega on olnud omane kogu valitsemisperioodile, leidis suhtekorraldaja Ivo Rull.
http://www.epl.ee/artikkel/600974

Suhtekorraldajad teenivad huvigruppide kiitmise eest. Erand pole ka Ivo Rull.

Meenuvad roheliste erakonna kiitmised, mis järsku muutusid laimuks. Katalüsaatoriks oli tulubaas.

Kodanikuna tunnen piinlikkust Eesti vabariigi presidendi suhtumise pärast. Eelkõige seetõttu, et ajal, mil paljud kodanikud on toimetulekuraskustes, naudib tema pere küllust. Isegi isikliku kodukolde on suutnud tulutoova vankri ette rakendada.

Erakondade võtmeisikud ja suhtekorraldajad kiitku sellist lähenemist, kuid kodanikena peaksime sellele vastu seisma.

Tunnen piinlikkust Eesti võimuladviku propageeritavate väärtushinnangute pärast.

USA välisvõlg Eestiga võrreldes on tühine

Maailmapanga (IMF) raportist võib lugeda, et käesoleva aasta 1. aprilli seisuga oli Ameerika Ühendriikide kogu välisvõlg, kuhu kuuluvad lisaks riigisektori võlale ka erasektori võlad, pisut suurem kui 17 eurotsooni kuuluva riigi võlad.
USA välisvõlg on täpselt 14 825 308 000 000 dollarit. Eurotsooni välisvõlg on 14 474 498 000 000 dollarit, seisab IMF rapordis
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/graafik/delfi-graafik-usa-kogu-valisvolg-uletab-pisut-kogu-eurotsooni-riikide-oma.d?id=49819225

Kodanike maksejõuetuse korral lähevad kohustused riigile.

Elanike ja ettevõtete kõrgete kohustuste tingimustes pole põhjust tagasihoidliku riigivõlaga keksida. See näitab (riigi) hoolimatust.

USA välisvõlg on Eestist madalam (USA 101%, Eesti 136% SKTst). Vaatamata sellele USA välisvõlga kritiseeritakse.

USAsse migreerutakse, Eestist põgenetakse.

Kohustusi tuleb vaadata tervikkontekstis (riigivõlg +elanike ja ettevõtete kohustused), vähem oluline pole võrdlusbaas (SKT).

Rahuloluks pole põhjust. Kodanikele tünga tegemisega kaugele ei jõua.

Hinnatõusu põhjuste vaagimisel tuleks arvestada eripärasid

Toiduainete hinnad kasvavad maailmaturu hindade ja Aasia nõudluse toel ning tavainimesel ei olegi ennast võimalik selle eest kuidagi kaitsta, leiab arengufondi majandusekspert Heido Vitsur.
http://www.epl.ee/artikkel/600853

Lohutuse otsimise asemel tuleks lahendusi pakkuda.

EL riikides rakendatakse toiduainetele madalamaid makse. Keskmine käibemaks ei ületa kümmet protsenti, Soomes on see 13, Saksamaal 7, Eestis 20 protsenti. Kõrgem käibemaks on põhjuseks, miks hinnad toorme kallinedes Eestis kiiremini tõusevad.

Leibkondade uuringud näitavad, et 26 protsenti kõigist kulutustest läheb Eestis toiduainetele ( aastal 2010). See tõstab maksumäära kolme protsendipunkti ehk 15 protsendi võrra.

Eesti käibemaks on EL kõrgemaid.

Toiduainete hinnatõusust pole pääsu, kuid see ei tohiks globaalsest turust kiiremini toimuda. Riikliku fiskaalpoliitikaga annaks (kontrolli alt väljunud) hinnatõusu ohjata.

Heido Vitsuri sarnaseid arvamuslugusid on leheveerud täis. Kohaliku analüütikuna võinuks probleemile Eesti eripärast lähtuvalt läheneda. Globaalsest vaatevinklist lähenemine lahendusi ei paku, lohutuse otsimine on aga eestlaste vaesuse juures kohatu.

Hinnad Eestis kerkivad teistest kiiremini, meie aga süüvime teiste turgude hinnatõusu põhjustesse.

Paljud ettevõtted on kassapõhiselt kahjumis. Kasumit teenivad peamiselt monopoolsed, riigieelarvest toituvad (hanked, toetused) ja välisosalusega (siirdehinnad) ettevõtted.

On üsna loomulik, et sellistes tingimustes kasutatakse hinnatõusu õlekõrrena. (Ühikulist) müügimahtude kasvu sellega ei kaasne, kulutused kasvavad samas tempos.

Maksukeskkond Eestis pole konkurentsivõimeline. Seda teadvustamata jäämegi luulusid jutustama, patuoinaid aga piiri tagant otsima.

Riik on kaaperdatud

Tuleb loobuda mõttemudelist, et Eesti kohalikke asju saame otsustada, ent Euroopa Liit on midagi NLi aegse Moskva sarnast, kirjutab riigikogu liige Kaja Kallas ¬(Reformierakond).
http://www.postimees.ee/498410/kaja-kallas-euroopa-kasulaudu-kirjutame-me-ise/?t=942#l

Tagajärgedele pühendumisega muudatusi esile ei kutsu. Poliitilise kultuurituse viljad jäävad ka edaspidi potsatama.

Uuringuandmetel on usaldus erakondadele madal. Erinevatel andmetel kõigub see 18 – 26% vahel. 8. klassi õpilaste küsitlused näitasid 23% usaldust.

Vaatamata sellele kuulub võim neile.

Ühisnimetaja leidmine väikestes kogukondades pole keeruline. Selleks tuleb teadvustada, et valitud pole kõige targemad, kompetentsemad, paremad.

Ühiskonnas langetud otsused peaksid põhinema huvigruppide ühisnimetajal, mitte väikese grupi dogmadel.

Probleemid ühiskonnas algavad võimude lahususe (NB! tegemist on demokraatia alustalaga) eiramisest, elanike riiklikul tasemel esindatamatusest.

Valimissüsteem ei võimalda esindatust demokraatlikult komplekteerida. Saadikuks saamine sõltub valimisnimekirjas olevast positsioonist ja PR-st, need aga võimuladvikust.

Ühiskonnakorraldus on kaugel demokraatiast. „Demokraatia“ toimib küll paberitel, kuid tegelik elu rajaneb diktaadil.

Otsuste ja ühiskondliku kokkuleppe vahele peaks võrdusmärk mahtuma.
Kehtiva süsteemi tingimustes pole see võimalik, sest otsustajatele meeldib iseotsustamine, mis võimaldab tähtsana tunda, tagab mõnusa äraelamise.

Poliitika Eestis on monopoliseeritud, riik kaaperdatud.

Erakondade nimekirjad koosnevad küll kümnetest tuhandetest, kuid kaasarääkijate osa on tühine. Tunnistavad seda ka mitmed kunagised võtmeisikud, EER liikmena tunnistan ka mina.

Erakondade liikmeskondade passiivsus on taotluslik. Võtmeisikutel on piisavalt ressursse, et esinduskoda taltsastest komplekteerida, ennast aga valitsusse sokutada.

Poliitiline kultuuritus, mida Eestis viljeletakse, tuleneb erakondade rahastamisest ja seaduskeskkonnast (valimis- ja erakonnaseadus).
Finantsiline sõltumatus – riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas – võimaldab praktiseerida nn tagatubadele rajatud demokraatiat. Valimisseadus (võimuladvikule) lojaalseid otsustusnuppude juurde sokutada.

Poliitikas tuleks muuta rõhuasetusi. Vastasel korral pole rahvusriigil tulevikku. Abstraktsete valimisloosungite asemel tuleb esindada kodanikke.
Selleks tuleb teha korrektsioone seadustes. Seda saavad teha vaid need, kelle huvisid need teenivad.

Õnnemardikas

Maailmas pidavat 2000 liiki helenduvaid putukaid olema. Eestis nimetatakse neid jaanimardikateks, helenduvat (emast) indiviidi jaaniussiks.

Jaanimardikatega on seotud mitmed uskumused.
Valgust kiirgava isendi leidjat pidavat ootama suur õnn, tapjat tulekahju.
Jaanimardika järgi on ennustatud ilma, sõltuvalt paikkonnast on loomake kuulutanud nii vihma kui ka päikesepaistet.

Põhja-Ameerikas helenduvad ka isased. Lendavad mõlemad.

Lennates veavad mardikad tagakeha järgi. Jääb mulje justkui „laterna“ kandmisega nähakse vaeva. Helendumisega polda aga kitsid. Sellest ka nimi: „lighting bug“.

Vilkumine pidavat hõlbustama paarilise leidmisel. Tegemist on suhtlusvahendiga, millega vastastikku signaale edastatakse.
http://www.backyardnature.net/lightbug.htm

Ka inimese võiks selline suhtlusvahend atribuutikas olla, võimaldaks see mõttetuid arusaamatusi vältida:-)))

Põhja-Ameerika ööd on suviti kottpimedad, mistõttu mardikate vilkumine ei jää märkamatuks. Õnne otsimisele pole aega vaja kulutada, see on käe ja jala ulatuses. Täna hiilis üks õnnetoojatest koguni tuppa. Suhtlesime, tegin mälestuseks pildi.

Naudin enne uinumist aknast vilkumist imetlemist. Õu oleks justkui ehtes. Vaateväljas helenduvad kümneid (kui mitte sajad) õnnemardikad korraga.

Vanadel aegadel oli Õpetaja maasool

Jakob Westholmi gümnaasiumi õpetaja:
Me oleme osa Euroopast ja väidetavalt oleme seal alati olnud, kuid võrreldes teiste maade kolleegidega pole meil õigust võrdsele kohtlemisele sama eriala esindajate seas. Kaugel sellest. Eesti õpetaja on võrreldes oma Euroopa kolleegidega mitte ainult alamakstud, vaid ka ületöötanud.
http://www.epl.ee/artikkel/600609

Vanadel aegadel peeti Õpetajat maasoolaks, kellele läks korda kogukonnaliikmete käekäik. Praegused õpetajad (nii nagu arstidki) seisvad vaid enda heaolu eest, teiste mured ei lähe neile korda.

Palkade üle kurta ajal, mil suurel osal ühiskonnaliikmetest puudub sissetulek, enamusel on see häbiväärselt madal (I kv palgasaajate mediaan neto kuusissetulek jäi alla 465 euro), on kahetsusväärne.

Paljud on toimetulekuraskustes, meie aga heietame arutelusid suhteliselt heal järjel oleva grupi palkade üle.

Laristamise asemel võiksime vahendeid efektiivsusesse investeerida, arutelusid tulemi üle pidada. Ebavõrdsus ei saa kasvada. Õpetajad võiksid selliste arutelude esirinnas olla.

Paika tuleks panna sotsiaalsete huvigruppide sissetulekute tasemete protsendilised näitajad. Absoluutarvudest rääkimine vastandab, tekitab pingeid ja vaenu.

Kõik panustavad palju, teenivad aga vähe.

Absoluutarvudes on eestlased (peale poliitilise eliidi muidugi) alamakstud.

Hariduskulud ja ravikulud Eestis on kõrged. 13,4% riigieelarvest (üle 5% SKTst) kulutame tervishoiule. Hariduskuludeks kulutame 11,6%. Kahele valdkonnale 25%.

Kodanikud siplevad raskustes, valitud suplevad külluses

Juku-Kalle Raid:
Minu mõningad riigikogu kolleegid ilmselt – kui nende vilavsilmset juttu uskuda – muud ei teegi kui kohtuvad. Rannas, restoranis, maal ja rongis. Andestust, mitte rongis. Kuluhüvitise eest liisitud auto võimaldab liikuda kiiresti koos suure hulga valijatega tagaistmel ühest maailma otsast teise.
Niisiis on see tavapärane suvine puhkus, mitte rabelemine poliit- või jumal teab mis põllul veel, nii et rakud pihus, maika higist märg ja pea rasvane. Aga küllap meie tublid saadikud just nii teevadki, võtavad valijatel kartulid üles, käivad poes ja plekivad kinni ostukorvi kahekümneprotsendise kallinemise, määrivad haigel ja poologaral vanaemal kampriõliga valutavat selga ja lubavad Toompeal igati elu edendada.http://www.epl.ee/artikkel/600494

Eestis viljeletav poliitiline kultuur on ühtsust lagundav, see põhineb valel ja isiklikul kasuahnusel.
Mainitud lähenemine on teinud (paljudest) eestlastest kerjused. Sotsiaalsed tagatised ühiskonnas on lahjad (2008. aastal 15% SKTst, EL keskmine 25%), sissetulekud naeruväärsed (I kv mediaan netokuupalk jäi alla 465.- euro), paljud toimetulekuraskustes.

Ajal, mil kodanikud siplevad (toimetuleku)raskustes, suplevad valitud külluses, tarbides kahe käega (esindatud nõukogudes) teiste poolt loodud hüvesid.

Pilt on võigas.

Otsustusprotsess vajaks jalgadelt pea peale pööramist – seisukohtade kujundamine võiks alata alt, mitte ülalt. Arvamus, et valitud (või erakonnad) orienteeruvad lahendites paremini, on taunimist väärt.

Ühiskonnas langetatavad otsused peaksid rajanema huvigruppide ühisnimetajal, mitte hierarhilise eliidi dogmadel. Vastasel korral jäävadki „valitud“ ilusate ilmadega valijatega „kohtuma“, muul ajal hobidega tegelema ja maailmas kolama.

Riigikogu on tarbetu ja kulukas institutsioon ühiskonnas, mis tegeleb vaid iseendaga ja valitsuskabineti tahte seadustamisega. Tegemist peaks olema elanike esindusega, on aga valitsuste käepikendus.

Demokraatia alustalaks on võimude lahusus, Eestis see ei toimi.

Edukad ollakse üheskoos

Väikesed huvigrupid muutuvad nõudmiste esitamisel aina agressiivsemaks. Neil paistab olevat sooja ega külma enamuse arvamusest.

Eile ilmus mõttevälgatus lapsõpetaja sulest, täna arstide ja õpetajate PR.

Kurta (arstide ja õpetajate) palkade väiksuse üle ajal, mil suurel osal ühiskonnaliikmetest puudub sissetulek, enamusel on see häbiväärselt madal (I kv palgasaajate mediaan neto kuusissetulek jäi alla 465 euro), on kahetsusväärne.

Piinlik...

Suur osa elanikkonnast on toimetulekuraskustes, meie aga heietame arutelusid arstide ja õpetajate palkade tõstmisest.

Laristamise asemel võiksime ühiskonnavahendeid efektiivsusesse investeerida.

Pühenduda tuleks toimetulekuraskustes inimeste (töötud, puuetega inimesed, lapsed, vanurid, põdurad) elujärje (sh sotsiaalsed tagatised) parandamisele, alles seejärel paremal järjel olijate mugavuste parandamisega tegelema hakata.

On ameteid (arst, õpetaja, sotsiaaltöötaja, riigitöötaja), millesse panustamisel ei saa prioriteediks seada isiklikke hüvesid. Kogukonna huvid peaksid seisma kõrgemal.
Nõrgemate eest peaks keegi ju seisma.

Hariduskulud ja ravikulud on kõrged. 13,4% riigieelarvest (üle 5% SKTst) kulutame tervishoiule. Hariduskuludeks kulutame 11,6%. Kahele valdkonnale kulutame 25% vahenditest.

Haigused tekkivad mittetäisväärtuslikust toitumisest ja ebatervest elukeskkonnast. Ravimite väljakirjutamisel ja kamaluga neelamisel puudub mõte. Efektiivsem on vahendeid üldise elujärje parandamisesse suunata, medikamentoosses ravis järgi anda.

Hariduskulusid, mille tulem avaldub (paljuski) teiste ühiskondade edukuses, pole samuti otstarbekas kasvatada. Enne tuleb Eestist teha paik, kus on kõigil hea elada, alles siis kulusid kasvatada. Vastasel juhul kaasneb kasu asemel kahju.

Edukad ollakse üheskoos. Üksikute edu on üürike, see seab kaikad kodaratesse ühtsele edule. Ebavõrdsus ja ebaõiglus riivavad inimeste eneseväärikust, õhutavad vastandumist ja vaenu.

Ühtekuuluvustunne on aare, mille lihvimisest ei tohiks väsida

Esmaasukad jõudsid USA territooriumile (vähemalt) 15 000 aastat tagasi. Saabusid Aasiast Alaska kaudu.

Eurooplased hakkasid laevadel saabuma 16. sajandil, mil indiaanlased olid hõivanud maailmajao.
Indiaanlastel polnud sel ajal isegi hobuseid. Kodustatud oli vaid kolm looma – koer, laama, kolmas ei tule meelde.

4. juulil 1776. aastal võttis (Suurbritannia vastuseisule vaatamata) II Kontinentaalkongress vastu Thomas Jeffersoni koostatud Iseseisvusdeklaratsiooni, millega kuulutati Põhja-Ameerika kolooniad iseseisvaks, loodi Ameerika Ühendriigid.

4. juuli on suurpäev USAs. Tegemist on riikliku pühaga, mida tähistatakse pereringis, samas pakub kaubandus tavalisest suuremaid allahindlusi.

Osalesin USA väikelinna iseseisvuspäeva üritusel, mille keskmes oli ilutulestik.
Tunne oli üllas. Ürituse eelarvet ei tea, kuid erialainimesena pakun, et see võis maksta 100 000 – 150 000 USD. Riigi peale võidi õhku lennutada Eesti aastane riigieelarve.

Tulevärgist üllam oli aga meeleolu, mis valitses.

Vaatamata kirevale kogukonnale õhkus patriotismi, südant paitas ühtekuuluvustunne. Kodumaad armastatakse, imetletakse. Kodanikud on seadusekuulekad ja lojaalsed. Austatavad rahvuslippu ja muud riiklikku sümboolikat.

Ookeanitagune loodusekuningas eristub sõbralikkusega ja viisakasega. Alkoholitarbimist ega suitsetamist avalikes kohtades ei harrasta.
Meelemürkide mõju pole märgata. Inimsuhted põhinevad aususel ja mõistetavusel. Poliitikaga ei pingutata üle.
Tegemist on eluterve elukeskkonnaga, mille mõju on hoomatav.

Analoogsed „laulupeod“ on USAs tavalised. Emotsionaalsus peegeldub siinsete inimeste silmist erinevalt – vesistamisele eelistatakse naeru.
Hea, et üritus toimus hämaruses, vastasel juhul oleksin sattunud raskustesse pisarate põhjendamisega. Mind poleks mõistetud.

Loomaarstina mõtlesin üritusel ka loomariigist. Mõtlesin hirmudest ja valudest, mida ühtede naudingud teistele põhjustavad.

Ürituse lõppedes sattusin vestlema nägusa loomaarstiga, keda kimbutas sarnane mõte. Ilutulestike järgsetel päevadel pidavat kliinikutes külastajate arv oluliselt kasvama. Vaatamata abinõudele polevat harvad juhused, kus loomad hirmust akendest välja sööstavad, osadel seiskub ka süda.

Pidupäev järgsel hommikusel jalutuskäigul märkasin väliste vigastusteta hukkunud lindu. Poole aastase jalutuskäigu jooksul pole varem märganud. Oletan, et tegemist on rõõmuhõisete vibratsiooni ohvriga.

Loomakliiniku info (ootan saada lähipäevil) võimaldab laiapõhjalisemaid üldistusi teha, kuid selles, et looma- ja linnuriigi esindajad inimkonna rõõmuhõisetesse antipaatiat tunnevad, ei tohiks kahtlusi tekkida.

Vaatamata kaasnevatele probleemidele on sellised üritused väärt, sest ühtekuuluvustunne on aare, mille lihvimisest ei tohiks väsida.