Wednesday, September 29, 2010

Majanduskasvu prognoose võib teha, kuid...

Eesti Panga täna avaldatud sügisprognoosi kohaselt kasvab SKT tänavu mullusega võrreldes 2,5 protsenti. Varem hinnati kasvuks 1,4 protsenti.
Samuti tõstis Eesti pank 0,2 ja 0,5 protsendipunkti võrra ka järgmise ja ülejärgmise aasta majanduskasvu prognoosi vastavalt 4,2 ja 3,8 protsendini.
http://www.e24.ee/?id=319604


Kui majanduskasv jääb sellel aastal 2,5 % juurde, järgnevatel aastatel aga kasvab 4,5%, siis saavutame 2008. aasta arvestusliku taseme 2014. aastaks.
Raha väärtus on tolleks ajaks juba teine, mistõttu võrdlusbaasi saavutamiseks tuleks lisada aasta juurde.
Kunagine seis taastuks ehk 2015.aastaks.

Seda muidugi siis, kui prognoosid peavad paika.

Minul pole usku nende paika pidavuses.

Eesti ettevõtete konkurentsivõime on maksude trikitamise tulemusel madal, maksukoormus ühiskonnas aga lubamatult kõrge.

Eesti ettevõtlus rajaneb mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel. 2000. aastal moodustasid näiteks 70 % äriühingutest mikroettevõtted. Suurettevõtete osa oli alla 1 %.

Üksikute suurettevõtete edu ei anna põhjust optimismiks.

Tõeline majanduskasv avaldub mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete tulemustes – seda tunnetavad ka ühiskonnaliikmed.

Ühiskonna haldusstruktuuri võimalustega vastavusse viimata, pole lootustki oodatud majanduskasvuks.

Monday, September 27, 2010

Riigieelarve tasakaalu põhimõttest

Mart Laar kirjutab:
Juba mõnda aega on väidetud, et tänane maailm meenutab mõneski mõttes Rooma impeeriumi lõpuaegu, kus elati põhimõtte kohaselt, et pärast meid tulgu või veeuputus.
Tasakaalu ja tuleviku peale mõtlemine näib igava ja mõttetuna, mõnevõrra ootamatul kombel kiputakse seda lausa populismiks kuulutama. Siin võib küll rahulik olla, sest tasakaalust rääkimine pole poliitikas küll kunagi hääli toonud. Õnneks on tasakaalust viimastel aastatel järjest rohkem rääkima hakatud.
http://www.epl.ee/artikkel/58424


Eelarvetasakaalu nõude põhiseadusesse sissekirjutamist ei oska kommenteerida, küll aga kommenteeriksin põhimõtet ennast.

Eelarve tasakaalu säilitamine on väga oluline.

Riigieelarve tulust kolmveerandi moodustab maksutulu (ca 74%).
Mittemaksuline osa koosneb peamiselt toetustest. 2011. aasta eelarve eelnõus moodustab see kusagil 20%.

Riigieelarve laekumine sõltub peamiselt elanike sissetulekutest ja mujalt eraldatud toetustest.

Riigi haldusstruktuur ei saa tugineda abidele.
Elanike jõukuse kasv on see, millega võib arvestada.

Paraku on Eesti majanduse konkurentsivõime madal. Paranemismärke pole aga isegi märgata.
Viimaste aastate maksude trikitamised on löönud mõrad ettevõtluse alustaladesse.

Sisetarbimise kosumiseta on riigitulu kasvu tagamine võimatu. Sisetarbimise kasvu eelduseks on aga elanike sissetulekute kasv. Viimast tagab majanduskasv. Tegemist oleks justkui suletud ringiga.

Eestil puuduvad hinnalised loodusressursid, mida vajadusel turule paisata. Võõrandada pole eriti midagi.

Sellistes tingimustes on väga oluline hoida eelarve tasakaalus. Laenurahadega finantskulude kasvatamine pole põhjendatud. Seda vaatamata isegi sellele, et teised seda praktiseerivad.

Headel aegadel tuleb säästa, rasked ajad sellega üle elada.
Mis elu see on, kui rasketeks aegadeks ei valmistuta?
Need aga ei jää tulemata...

Friday, September 24, 2010

Tervishoiule tehtavad kulutused Eestis pole väikesed

Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit ootab poliitikutelt tervishoiuvaldkonna rahastamise suurendamist, mis võimaldaks parandada tervishoiuteenuste kättesaadavust ning lühendaks ravijärjekordi. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=33361137



SKP võrdlusbaas ei ole objektiivne näitaja. Tegemist ei ole üksnes kvantitatiivse, vaid ka kvalitatiivse mõõtega.

Eesti elanike omaosalus tervishoius on kõrge. Ravimite soetamise omaosaluse poolest oleme EL esirinnas. Kui palju tasutakse munitsipaalpalgal olevatele eraarstidele, ei tea meist keegi. Eestis tehtavad (tegelikud) tervishoiukulutused on arvatavast palju kõrgemad. Hinnangu andmisel ei tohiks lähtuda vaid riigikassat läbivast rahamassist.

Pealegi tuleks arvestada, et paljud teised näitajad (sama võrdlusbaasi järgi) on veelgi kesisemad.
Võtame või sotsiaalkindlustuse.
Eesti sotsiaalkulutused on Euroopa Liidu viletsamad. Kui EL keskmine sotsiaalkulutuste osakaal sisemajanduse koguproduktist moodustas 26,9%, siis Eestis oli see ainult 12,4% (2006.a, Eurostat). Leedu eraldas sotsiaalkuludeks 13,2%. Prantsusmaa 31,1%.

Tervishoiu rahastamisest ei tasuks teha eesmärki omaette.
Muuta tuleks rõhuasetusi.

Tervishoius tehtavad kulutused pole suunatud tervise hoidmisele, nagu võiks eeldada, vaid tagajärgedega tegelemisele (kroonilise vormi kujundamisele). Kokkuhoid oleks tohutu, kui pühenduksime ravimise asemel ennetamisele.

Meenub okupatsiooniaeg, mil profülaktilised terviseuuringud ja vaktsineerimised olid tavapärased. Tagajärgede asemel eelistati tegelda põhjustega. Taasiseseisvunud Eesti pööras tervishoiu pahupidi: retseptide kirjutamine ja ravimite manustamine võtsid üha enam võimust. Tervishoid on kommertsialiseerunud.

Kahe isanda teenimisest (erapraksis ja koht munitsipaalhaiglas) on palju räägitud. Samme sellise laristamise (kulud haigekassale, tulud enda taskusse jmt) lõpetamiseks pole vist aga astutud.

Tervishoiu uuendamine võiks alata ravikulutuste vähendamisest ennetustegevuse kaudu. Sellega peataksime elanike tervise halvenemise ning töövõimetute ja puudega inimeste arvu kasvu.

Nõustun nendega, kes pooldavad omavastutust ja haigekassa maksumäära vähendamist, sest koos elluviiduna mõjuksid need hästi nii hinna ja kvaliteedi kui arsti ja patsiendi suhtele. See oleks aga ehk liiga palju soovitud.

Tervishoiule lisaraha eraldamine poleks otstarbekas. Tegemist oleks ressursside raiskamisega, mille tulemuslikkus on kaheldav.

Wednesday, September 22, 2010

Uute maksude kavandajatel ei tohiks olla kohta esinduskojas

Seadusemuudatuste tegemisel ei tohiks lähtuda eranditest.
Eeldada seda, et suurem osa meist on pätid ja sulid, pole õige.
Samas on meis kõigis petturi alge. Petetakse ja varastatakse ju teatud olukordades. Isegi tapmine on teatud tingimustes põhjendatud.
Eranditest ei saa teha üldistusi.

Mina pole leidnud kinnisvaramaksule ühtegi vettpõhjendavat põhjendust. Riigieelarve kasvatamise soov ei ole põhjenduseks, sest seda raha sinna summa sumaarumina ei lisandu, Kaasnevad vaid lisakulud nii riigile (maksu administreerimine, mustad tehingud jmt) kui ka elanikele.

Ühiskonnas toodetav lisaväärtus on see, mida tuleks kasvatada. Seda nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt. Riigitulu ei saa liikuda vastuvoolu.

Hinnangu andmine sõltub taustsüsteemist ja olemasolevast informatsioonist.
Olen ka varem maininud, et maksustamisküsimustele lähenemist tuleks alustada maksukoormuse hindamisest. Riigieelarve ja KOV maksulaekumiste jagatis kogutoodangusse seda paraku ei näita. Kuid ka selle näitaja poolest pole meil enam põhjust punastada.

Arvestagem, et osa makse (riigilõivud, töötuskindlustus, trahvid jmt) ei kajastatu maksudena, kõik ei laeku ka riigieelarvesse.

Maksukoormuse võrdlemisel (teiste ühiskondadega) tuleks arvestada ka elanike aktiva poolega –sellega, mida elanikud vastu saavad. Eesti on sotsiaalsete tagatiste poolest EL punane latern.

Võrdlusbaasis oleks oluline arvestada ka kaudset maksustamist. Tervisesüsteemi vildakusest tingituna peavad ka tervisekindluse omajad tasuma eriarstidele. Ravimite soetamise omaosalus on teistest ühiskondadest kõrgem. Näidete loetelu võib igaüks jätkata.

Uute maksude kehtestamisest ja maksumäärade tõstmisest tuleks hoiduda. Kasu asemel kaasneb sellega üksnes kahju.

Thursday, September 16, 2010

Esindatakse inimesi, mitte valimislubadusi

Riigikogu valimised pole mägede taga. 6. märtsil selgub uus, XII esinduskoja koosseis. Seadusmuudatuste ettepanekuid tuleb nagu laudu saeveskist. Märgata pole vaid valimissüsteemi muutmise ettepanekuid. Esindajate kiindumus kehtivasse süsteemi paistab tõsine olevat. Rein Lang rääkis telesaates sellest koguni ülivõrdes.

Olgem ausad – elanike huvid riiklikul tasemel on esindamata. Saadikute sõltumatus tingib selle. Isegi üldsuse arvamusega pole vaja neil arvestada. Rääkimata siis usaldamatuse uuringuandmetest järelduste tegemisest. Esindusfunktsioon ühiskonnas vajaks kaasajastamist. Umbmääraste valimisloosungite ja programmiliste seisukohtade asemel tuleks esindada inimesi.

Eelistused sõltuvalt arengutest. Valimisloosungite aktuaalsus muutub. Programmilised seisukohad on üldsõnalised, mitmeti tõlgendatavad. Programm on tervikdokument, milles üksiku punkti eelistamisel rõhuasetused muutuvad. Eelistuste pingerida pole ju paigas.

Nii imelik kui see ka ei tundu, kuid saadikutel polegi kohustust järgida valimislubadusi ega programmilisi tõdesid, nad ei pea kuuletuma erakonnakaaslaste ega valijate juhistele. Olematu vastutuse juures on neil piiramatu vabadus.

Valimissüsteemi muutmata ei lõpegi valimisloosungite ja programmiliste tõdedega hämamine. Võtame või koalitsiooni maksutõstmise ponnistused. Valimistel mandaati selleks ei saadud, lubadused olid ju vastupidised. Maksutõstmist ei leia ka programmidest. Reformierakond deklareerib koguni, et nemad taotlevad Eesti maksukoormuse alandamist ning eelarvepoliitika konservatiivsust. Tegevustulem on aga vastupidine – tulumaksu langetamise varjus hüppeline maksukoormuse kasv.

Valitsuse ja elanike erinevused rõhuasetustes on mõistetavad. Võimulahusus peaks need siluma. Eesti demokraatias paistab võimulahusus eksisteerivat vaid paberitel. Saadikute nõukogudelembus ja valitsusekuulekus kinnitavad öeldut. Konstruktiivsust esinduskojas pole märgata, domineerib formaalsus ja isiklik ambitsioonikus.

Valitsusliikmete erakondlik hierarhiline staatus on saadiku omast kõrgem. Lojaalsusest täitevvõimule sõltub saadiku paigutus valimisnimekirjades. Sellest omakorda koht tulevases esinduskojas. Kehtiv valimisreeglistik soosib võimulahususe printsiibi eiramist ja saadikute jahedat suhtumist valijatesse. Valitsusliikmete ja teiste kõrgete parteilastest ametnike mõju esinduskoja isikkoosseisu komplekteerimisele on Eestis ebademokraatlikult kõrge. Valija roll piirdub vaid piskuga – erakondliku eelistuse selgitamisega.

Omavalitsuste valimisreeglistik on demokraatlikum ja mõistetavam. Selles orienteeruvad ka valijad ja kandideerijad. Omavalitsuste valimiste keskmes on isiksused, riigikogu valimistel aga erakonnad. Riigikogu valimistel jaotatakse kolme tüüpi mandaate: isikumandaadid, ringkonnamandaadid, kompensatsioonimandaadid.

Isikumandaadi eelduseks on valimisringkonnast 5% toetuse kogumine. Samasugune nõue on muide ka üksiküritajast mandaadi taotlejal. 2007. aastal ületas mainitud künnise 10 kandidaati. Riigikogus on neist vaid kaks. Isikumandaadid jagunevad tavaliselt ambitsioonikamate isikute vahel (Ansip, Savisaar, Laar jt).

Ringkonnamandaadid jaotuvad sõltuvalt kogutud kvoodisummast enam hääli saanud kandidaatide vahel. Viimati jaotati neid 65. Kompensatsioonimandaat sõltub parteide üleriigiliste nimekirjade järjestusest ja kvoodivälisest häälesaagist. Eelmistel valimistel jaotati 26 sellist mandaati. Kompensatsioonimandaadi eelduseks ei ole paigutus valimisringkonna nimekirjas ega isiklik häälesaak. Määrav on paigutus (erakondade koostatud) üleriigilises nimekirjas.

Toon kompensatsioonimandaadi kohta näite roheliste erakonnast. EER nimekirjas kandideerinud Valdur Lahtvee kogus 475 häält (8% isikumandaadi nõudest), Peeter Jalakas 1259 (21% isikumandaadi nõudest). Kompensatsioonimandaat läks kordades kesisema häälesaagi kogunud Valdur Lahtveele. Üksikkandidaadil oleks tulnud mandaadi saamiseks 13 korda enam hääli koguda.

Kehtiv valimissüsteem pärsib valijatel esinduskoja isikkoosseisu komplekteerimisel osalemist. Sellest ka poolte võõrandumine. Valimispõhimõtted Eestis on keerulised, valijatele ja kandidaatidele mõistetamatud.

Okupatsiooniajal olid ülimuslikud poliitbüroo seisukohad. Iseseisvas Eestis langetatakse otsuseid aga üksikisikute tasemel. Isegi erakondade suunised pole saadikutele täitmiseks. Tegemist on seadustatud JOKK-fenomeniga, mille valitud on ise kujundanud.

Esindajate sõltumatus on halvim, mida ühele väikeriigile soovida. Valimissüsteem vajaks muutmist, vastasel juhul jäävadki esinduskoja uksed avanema vaid parteinomenklatuuri soosikutele. Uue reeglistiku loomine pole keeruline. Omavalitsuste valimisreeglistik sobib malli võtmiseks ideaalselt.

Kaasmaalased on ära teeninud tões ja aus esindamise. Valimisseadust muutmata jääb see aga soovunelmaks. Esindada tuleks inimesi, mitte umbmääraseid valimislubadusi või parteiprogrammilisi seisukohti.

Thursday, September 9, 2010

Energiaagentuurist ei pääse mööda ega üle

ÄP kirjutab:
Roheliste erakonna juhtivpoliitiku Marek Strandbergi elukaaslane Katrin Idla teenib kliima- ja energiaagentuuri arendusnõunikuna 600kroonist tunnipalka. Strandberg on selleks aastaks riigieelarvest 86 miljonit krooni saanud agentuuri nõukoja esimees.
http://www.ap3.ee/?PublicationId=61774ea3-8057-4df4-a139-4ddda2b6fb14



Riik meenutab parasiitidest räsitud looma – ministeeriumide, ametite, ametkondade, sihtasutuste, MTÜde, esinduste, omavalitsuste ja teiste riigieelarvest finantseeritavate asutuste tegelinskid närivad riiki aina õhemaks.

Energiaagentuur paigutub vaieldamatult roheliste passiva poolele. Tegemist on kummalise moodustisega, mille kaudu teostuvad väikese seltskonna ambitsioonid. Vähemalt selline mulje jääb nimetatud agentuuri tegemistest, sama kinnitavad ka kompetentsete persoonide (nt Jürgen Ligi) avaldused.

Kahju, et agentuur seostub EERga, mille liige ma olen.

Koalitsioon on oma vajaliku toetuse saanud. Nüüd oleks aeg ühiskonnale ebaotstarbekas moodustis likvideerida.

Aeg oleks tunnistada, et riik pole õhukene, teeme vaid mõttetuid kulutusi.

Kuluarvestus eeldab eriharidust

Delfi kirjutab:
Eestimaa Roheliste (EER) arvates on rahandusministri arusaam, nagu oleks taastuvenergia toetused suures mahus rumalus, poolik tõde. Tegelikkus on see, et mistahes subsiidiumid energiasektorile pole arukad - las energia konkureerib vahetult.
EER parlamendifraktsiooni aseesimehe Marek Strandbergi sõnul tähendab see tõsiasi seda, et maksumaksjale tuleks tagasi anda ka kõik see raha, mida maksumaksja peab kaude ja elektriarvetes kajastamata tasuma põlevkivitööstuse keskkonnamõjude kõrvaldamise eest.



Artikli pealkiri on paraku eksitav – tegemist ei ole erakonna, vaid Riigikogu fraktsioonijuhtide (või siis fraktsiooni ) seisukohaga.

Kuluarvestus on huvitav valdkond.
Poliitikud kipuvad sellega rappa jooksma. Seisukohtade kujundamisese tuleks kaasata valdkonna spetsialiste. Tegemist on siiski eraklaharidust nõudva valdkonnaga. Suvaliste kulude ja tulude liitmistega manipuleerimisega kaugele ei jõua.

Tuulikuid tekkib nagu seeni peale sooja vihma. Nende püstitamisel on konkurents. Isegi Eesti Energia eelistab investeerida tuulegeneraatoritesse.

Selle asemel, et pühendunult vaielda selle üle milline tootmine on ikka efektiivsem, tuleks austada ka turureegleid. Tuuleenergia on ülemakstud. Võib olla on seda ka põlevkivienergia, kuid see ei muuda väidet tühiseks.

Põlevkivienergeetika osa vähenemine on paratamatus. See aga ei tähenda, et tuuleenergiale tuleks teha mõttetuid kulutusi. Tuuleenergiale on garanteeritud turg, mis on oluline argument sellesse investeerimiseks.

Valikuliste kulude arvestamine ei anna õiget pilti. Tervise- ja keskkonnakulutused kaasnevad mõlema tootmisviisiga. Pealegi pole kõik (ühiskonnale) tuuleenergeetikaga kaasnevad hälbed veel teada.
Vaieldamatult peaksid hinnad olema kulupõhised, kuid see ei põhjenda lahmivaid kalkulatsioone ja tuuleenergiale peale maksmist. Tarbijale tuleks anda ka sõnaõigus.

Poliitikud võiksid hoiduda spetsiifilises valdkonnas seisukohtade avaldamisest, hoiduda ühiskondliku arvamusega manipuleerimisest. Meil on kompetentseid ametkondi ja ameteid, kelle seisukohad on autoriteetsemad.

Wednesday, September 8, 2010

Vaesusele tuleks vastu hakata

EPL kirjutab:
Märtsis kuulutasid ÜRO lastefond (UNICEF) ja Vaesuse Vastu Võitlemise Euroopa Võrgustik (EAPN) välja kirjade kogumise aktsiooni, millest oodati osa võtma Eesti inimesi, keda on puudutanud vaesus ja sotsiaalne tõrjutus. Laekus ligi 700 kirja, palju oli ka neid, kes helistasid või tulid ise kohale. Kirjakogumise aktsiooni tulemusi analüüsitakse ka neljapäeval Tallinna ülikoolis toimuval konverentsil „Mõtle ja räägi kaasa vaesuse teemal”.
http://www.epl.ee/artikkel/583131




Suurim vale pidavat olema statistika.
Paraku aga just sellele toetutakse ühiskonnale oluliste seisukohtade kujundamisel, otsuste tegemisel.

Nii nagu registreeritud töötus ei näita töötute arvu, ei kajasta ka statistiline töötasu elanikkonna ostuvõimet ega sissetulekuid. Üksnes osalise tööaja täisajaks tuletamisega moonutatakse tegelikkust. Rääkimata siis muudest tuletamistest.

Paljudest eestlastest on saanud sõna otseses mõttes kerjused. Nõudlus makaronidest ja nisujahust koosnevate abipakettide järgi näitab kasvutrendi.

Võigas küll, aga otsustajad naudivad endiselt ühiskonnas loodud hüvede küllust.

Paljud inimesed ühiskonnas on väga suurtes raskustes. Iga demokraatlik riik ulataks sellistes tingimustes abikäe. Eestis toimitakse vastupidi – nõutakse suuremat kontributsiooni, vähendatakse toetusi.

Aeg oleks tunnistada, et esindajatekoja otsused ülepaisutatud riigieelarve kinnitamisel ja maksude tõstmisel on kriisi põhjustanud. Poliitiline monopoolsus on kunagised väärtushinnangud pea peale pööranud.

Põhjusi teadvustamata jäämegi ühe ja sama rehavarre otsa komistama. See vajab kõrvaldamist.

Taasiseseisvumise alguses ühist kartulikoorte söömist ei võtnud keegi tõsiselt, kuid see liitis rahva, pani aluse edule. Praegused valitud paistavad tegema kõik selleks, et kartulikoortest saaks rahvustoit.

Monday, September 6, 2010

Maksusüsteem on ühiskondliku kokkuleppe küsimus

Praxise analüütik Risto Kaarna kirjutab EPLs:
Üldjuhul on maksudel kolm eesmärki. Esiteks kogutakse makse avalike kulutuste rahastamiseks. See on maksude traditsiooniline funktsioon. Teiseks muudetakse maksude kaudu sissetulekute ja rikkuse jaotust. Kolmandaks kasutatakse makse tasakaalustatud majanduskasvuks või majandustsüklite silumiseks. Tihti käsitletakse maksusüsteemi eesmärgina ka inimeste käitumise muutmist, näiteks kehtestatakse aktsiisid tavaliselt kas tervisele või keskkonnale kahjulikele hüvistele.
Eestis on maksude kogumise eesmärkidest rõhk avalike kulutuste rahastamisel. Jaotusliku funktsiooniga on asjad vähem selged. Meie maksusüsteem sissetulekute jaotust oluliselt ei muuda, sest tulumaksul ja sotsiaalmaksul on kõigile võrdne määr. Väikse progressiivse elemendi lisab tulumaksuvaba miinimum. Seda progressiivsust tasakaalustavad tarbimismaksud (käibemaks ja aktsiisid), mis kokkuvõttes on kergelt regressiivsed.
http://www.epl.ee/artikkel/583000



Maksusüsteem on ühiskondliku kokkuleppe küsimus, mitte kellegi eralõbu. Eestis paigutub see koalitsioonierakondade eralõbu alla.

Maksudele tuleb läheneda tervikuna. Maksutulu ei ole veniv kummipall, mida annab igast küljest paisutada. Teatud piirist tekkib negatiivne efekti.

Muudatuste eelduseks on olukorra kaardistamine. Viimastel aastatel toimunud muudatused maksurindel on olukorra segaseks teinud. Isegi selle (maksukoormuse) suurus pole määratav. Tendentsid kinnitavad, et maksudega trikitamistega on üle piiri mindud.
Maksukoormuse hindamisel tuleks arvestada kõiki makse (ka neid, mis riigi- ja omavalitsuste eelarvetes maksudena ei kajastu), muidu jäämegi madala maksukoormuse müüdi varjus kahjulikke otsuseid langetama.

Riigi tulu ei sõltu niivõrd maksusüsteemist, kuivõrd maksumaksja jõukusest. Maksuteemalistel aruteludel ei tasuks unustada, et Eesti riik ei ole "õhuke". Ministeeriumide, ametkondade, ametite, sihtasutuste ja omavalitsuste arvu poolest võime end pidada võrdväärseks suuremategi riikidega.

Saturday, September 4, 2010

Keda ikkagi esindatakse Riigikogus?

Riigikogusse valitud on (otsuste langetamisel) sõltumatud. Samas pääsevad nad esindusse vaid teiste mandaadiga.

2007. aasta valimistel sai isikumandaadi 10 kandidaati. Paljud neist eelistasid muud ametit.

Mingem aruteluga edasi – keda siis esindatakse, kui puudub isikumandaat. Valija esindamine kõlab umbmäärasena. Valimisreglementi arvestades pole valijat isegi võimalik tuvastada.

Praeguse süsteemi järgi esindavad saadikud vaid iseennast. Nad ei ole kohustatud järgima isegi erakonnakaaslaste suuniseid.

Sellest ka distantseerumine ühiskonnaliikmetest. Tegemist on JOKK fenomeniga, mida soosib seadusandlus, mille valitud on ise kujundanud.

Eelistused muutuvad ajas, sõltuvad arengutest ja muutustest elukeskkonnas. Valitute osalemine otsustusprotsessides ei võrdsustu esindamisega. Valimisloosungite ja programmide aktuaalsus muutub.

Arvestagem - häälesaagi (riigikogu) valimistel määrab suurest asetus nimekirjas, isik on teisejärguline. Isegi esiasetusega telefonipost koguks esinduskoja valimistel järgnevatest enam hääli. Tegemist on erakondade valimistega.
Öeldu ei tähenda muidugi seda, et nimekirja koosseisus olevad isikutel puudub mõju valimistulemustele. Vaieldamatult osalevad tuntumad kandidaadid jõulisemalt maine kujundamise protsessis.

2007. aasta valimistulemustega pääses Riigikogusse 6 EER esindajat. Isikumandaadi järgi oleks neist valituks osutunud vaid 1,95. Ja sedagi üksnes siis, kui nad kõik oma hääled oleksid kokku liitnud. Isikumandaati ei saanud neist keegi.
Tekkib küsimus: kelle mandaadiga siis nad ikkagi Riigikogus istuvad.
Loomulikult erakonnaliikmete mandaadiga.

EER fraktsioon pole otsuste langetamisel aga arvestanud erakonnaliikmete tahet. Veelgi kurioossem – neid pole see isegi huvitanud. Programmilistele seisukohtadele tuginemine pole põhjendus, sest eelistused on programmis reastamata.

„Esindajate“ enesekesksus ja ülbus teevad lausa kohmetuks.

Nõustun, et teisiti ei pruugi olla ka teistes erakondades. Parku pole see lohutuseks.
EER liikmed lõid erakonna ju eelkõige poliitilise kultuuri muudatuste soovist.

Tundub, et vaid uute inimeste toetamisega järgnevatel valimistel võib tekkida mingigi lootus muutustele esindamises – esindatakse inimesi, mitte umbmääraseid valimislubadusi või programmilisi seisukohti.

Wednesday, September 1, 2010

Tööandja vastutuskoorem on raske

Tööandjate keskliidu hiljutine avaldus kutsus esile oodatud poleemika. Kahju muidugi, et need põhinevad peamiselt vastandumisel (tööandja/töövõtja), kolmandat osapoolt - riiki - justkui ei eksisteerikski.

Tunnistagem, et tööandjate sotsiaalne vastutus ühiskonnas on ebaloomulikult kõrge.

Vahet tuleks muidugi teha nn klassikalisel ja butafoorsel ettevõtlusel. Klassikaline ettevõtlus eeldab investeeringuid põhivarasse ja tööjõusse. Butafoorne põhineb aga riigihangetel, erinevatel abidel ja sahkerdamistel (nt konsulteerimised, petuskeemid jmt).

Ettevõtja staatusest vabanenuna kinnitan, et tunnen ennast lõpuks ka inimesena. Sotsiaalse vastutuse koorem oli ikka väga ränk.

Vaadakem meie ettevõtete kasuminumbreid. Need on ju olematud. Arvestagem ka seda, et seda hinnatakse arvestuslikult. Tegemist ei ole kassapõhise tulemiga. Ma ei räägi muidugi nn butafoorsetest ettevõtetest, kus kassapõhine tulem võrdub ka finantsilise tulemiga.

Ettevõtjaks olemine eeldab investeeringute tegemise võimekust ( st säästude olemasolu), pealegi väga suurt vastutust. Töötajate järel valvamine (koju vedamine, know how näppamine) on koormav. Tööaja ratsionaalsest kasutamisest võiksin pidada pikki loenguid. Kaubanduskeskused on tööajal palgasaajatest pungil. Isegi suhtluslististidesse saadetakse sõnumeid peamiselt tööajal.

USA majanduse eeliseks on töövõtja staatuse fetišeerimisest hoidumine. Seal osatakse hinnata töökohtade ja lisaväärtuse loomist. Tööandjast „vaenlase“ kujundamine võib küll valimistel mõne hääle kontosse juurde tuua, kuid ühiskonna heaolule mõjub see laastavalt.

Ühiskonna heaolu sõltub paljuski ettevõtjatest. Seda tuleb hakata teadvustama, nende panust enam hinnata.

Vastandumisega kaugele ei jõua – kui just eesmärk ei piirdu valimistel kogutava häälesaagiga.