Eiki Nestor eksib

EPL kirjutab:
Sotsiaaldemokraadist rahanduskomisjoni liige Eiki Nestori sõnul juhib see, et teise samba riiklikud sissemaksed koos kompensatsiooniga hakkavad eelarvest suuri tükke nõudma, tähelepanu kindlale paratamatusele. „Kui võrrelda meie maksukoormust teiste Euroopa Liidu riikidega, peame oma demograafilist olukorda silmas pidades tunnistama, et praegune madal maksukoormus pole lihtsalt jätkusuutlik,” viitas Nestor lahendusele, kust raha võtta.

Kõrge ja madal, palju ja vähe on subjektiivsed näitajad, sõltuvad kasutatud võrdlusbaasist.

Väide, et meie maksukoormus on teistest madalam, ei vasta tõele.

Maksukoormuse hindamisel ei saa lähtuda vaid riigieelarve- ja omavalitsuste maksutulu ja sisemajanduse kogutoodangus jagatisest. Arvestada tuleb ka varjatud- ja imaginaarsete maksudega. Need on Eestis teistest kõrgemad.
Vähem oluline ei ole SKT kvaliteet.

Reaalne maksukoormus Eestis on EL kõrgemaid. Sellest ka kesisem riigieelarvetulu ja ettevõtete konkurentsivõime suurem langus.
Maksukoormus Eestis ületab kõiki makse arvestades kindlasti üle 50%.

Varjatud- ja imaginaarsetele maksude ning kogu maksukoormuse kõrval on oluline arvestada ka seda, mida kodanikud selle eest vastu saavad (nn reaalmaksukoormus). Siin on põhjust punastamiseks. Sotsiaalne kindlustatus seisab riigis õblukestel jalgadel, isegi elementaarsed konstitutsioonilised põhiõigused on paljudele tagamata.

Väärtuste ümberjagamine (sh monopolide tegevus) ja liigne administreerimine (sh MTÜ ja sihtasutused) ühiskonnas vajaks piiramist. Tulem (millele lisandub lisaväärtuse kvaliteedi ja kvantiteedi muutusest tekkiv efekt) tuleks suunata aga elanikele turvalisuse (pensionid, toimetulekutoetused, tervishoid jmt) tagamisse.

Senised eelarvemängud on toimunud vaid ühes liivakastis, millest välja tulemata eesmärki (põhuseaduslik eelarve jätkusuutlikkus) saavutada on paganama raske, kui mitte võimatu.

Eesti väiksust arvestades võiksime teiste riikidega võrreldes esirinnas olla. Oleme aga (paljude näitajate osas) punased laternad, oma tegemistes paindumatud ja jäigad.
Elame riigis, kus on alla 600,000 palgasaajat. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame vaid tunde. Selle asemel, et ühiskonnavahendite ümberjagamist piirata ja riigi administreerimiskulutusi vähendada, võtame mitu nahka nõrgukestelt.

Pisiriigi haldamine ei ole keeruline. Oleme selle ise selliseks teinud. Oleme ehitanud hierarhilise struktuuri, mis õõnestab riiklust, hekseldab peenjahu vaid valitutele.