Enne maksudebatte leppigem kokku terminites

Sven Mikser kirjutab EPL-s:
http://www.epl.ee/artikkel/580135
Uuenenud eesmärkide saavutamiseks on viimane aeg ka maksudebatt uuesti avada ja selgeks vaielda, kuidas riigi tulude ja kulude poliitika uut arenguimpulssi peaks toetama.


Enne kui maksudebattidega algust teha, tuleks jõuda ühistele arusaamale terminites, märgistada hetke seis. Vastasel juhul jäämegi asju arutlema, erinevaid väiteid ja põhjendusi esitama.

Reaalne maksukoormus Eestis on EL kõrgemaid. See ületab 50 protsendi piiri, on sellest kõrgem.

Maksukoormuse hindamisel ei saa lähtuda vaid riigieelarve- ja omavalitsuste maksutulu ja sisemajanduse kogutoodangus jagatisest. Arvestada tuleb ka varjatud- ja imaginaarseid maksudega. Need on kõrged.

Vähem oluline ei ole maksukoormuse hindamisel SKT kvaliteet. Vähemalt seni, kuni kasutame kogutoodangut võrdlusbaasina.

Varjatud- ja imaginaarsetele maksude ning kogu maksukoormuse kõrval on oluline arvestada ka seda, mida kodanikud vastu saavad. Sotsiaalne kindlustatus seisab õblukestel jalgadel, isegi elementaarsed konstitutsioonilised põhiõigused on paljudele tagamata.

Mainitud tingimustes väita, et maksukoormus Eestis on teistega võrreldes madal, on väär.

Madala maksukoormuse müüdi varjus hiilivate maksutõstmiste laastamistöö jätkub. Ühiskond muutub vaesemaks. Paljudest kodanikest on saanud kerjused, kes naudivad ühenduse toidupakikeste sisu, teiste tänavatel olesklemist ja nendel röövretkede korraldamisi.

Nii nagu statistilise sisemajanduse kogutoodang abstraktne suurus ei anna ülevaadet kodanike jõukusest, nii ei anna ka maksukoormusest ülevaadet üksnes riigieelarve- ja omavalitsuste maksutulu ja sisemajanduse kogutoodangu jagatis.

Maksude tõstmisi planeerides tuleb teadvustada, et maksutulu ei sõltu niivõrd maksusüsteemist, kuivõrd maksumaksja jõukusest. Maksude ja sotsiaalsete tagatiste trikitamised on teinud eestlased vaesemaks, paljudest koguni kerjused.

Eesti riik ei ole nii õhuke, kui räägitakse. Ministeeriumide, ametkondade, ametite ja omavalitsuste arvu poolest võime end pidada võrdväärseks paljude suuremate riikidegagi.

Väärtushinnanguid ja rõhuasetusi tuleks muuta. Ühiskonnakorraldus vajaks kodanikukesksemaks muutmist.