Friday, July 23, 2010

Mehi sureb vigastussurma enam

EPL kirjutab:
http://www.epl.ee/artikkel/580631
2010. aasta esialgsetel andmetel võib ka tänavu eeldada suremuse viimase viieteistkümne aasta langustrendi jätkumist, samas just meeste varajane suremus vigastussurmadesse on Eestis Euroopa Liidu keskmisest kolm korda kõrgem.



Vabadussurma eelistavad Eestis mehed. Vähemalt seda väidab statistika - viis korda enam mehi (võrreldes naistega) sooritab enesetappe. Ei tahaks uskuda, et viga on vaid meestes, pigem ikka ühiskonnakorralduses ja toimivates väärtushinnangutes.

Vigastussurmad ja „vabadussurmad“ peaksid olema korelatsioonis – mõlematele avaldab mõju huvitatus maise elu vastu.

Eestlaste purjutamisest

EPL kirjutab:
Kui 2008. aastal oli Eesti Euroo¬pa joodikrahvas number kaks, kellest enam suutsid juua vaid tšehhid, siis majanduskriis on olukorda muutnud ning 2009. aastal tarbitud absoluutalkoholi kogus on tunduvalt vähenenud.


Meelemürkide järjepidev kasutamine mõjub negatiivselt elukeskkonnale ja inimese genofondile. Alkohol on aga vaid üks narkootilistest ja psühhotroopsetest ainetest.
Tegemist on paljudes ühiskondades aktsepteeritud ja lubatud mõnuainega, mille hälvetega võitlemine on väga raske, kui mitte võimatu.

Enamik koolijütse teavad, et igale jõule rakendub vastujõud. Sellest tulenevalt on müügipiirangute kehtestamisel, müügilitsentside äravõtmisel, reklaamiaja lühendamisel või mingil muul üksikul aktsioonil alkoholi tarbimise ohjeldamisele väike mõju.
Tuginedes vanasõnale, mis vihjab keelatud viljade erilisele magususele, ei saa välistada piirangute kehtestamisel isegi vastupidiseid tulemusi.

Selleks, et vabaneda umbrohust, tuleb hävitada selle juur. Alkoholi liigtarbimine on aga võsu, mitte juurestik. Murtud võsu asendub aga uutega.

Meelemürkide tarbimise leviku ohjeldamiseks tuleb orienteeruda selle põhjustes. Põhjuseid teadvustamata jäämegi selle vastu "võitlemisele" defitsiitseid ressursse kulutama.

Võitlus tagajärgedega pole kusagil andnud oodatud tulemust. Isegi põhjanaabrid tarbivad endiselt suurtes koguses meelemürke, vaatamata alkoholimüügi karmile riiklikule regulatsioonile ja elanikkonna sotsiaalsele turvalisusele. Austraalias ei ole suudetud murda aborigeenide liigset alkoholilembust. Samal ajal ei tunta seda pahet mitmetes traditsioonilistes kultuurikeskkondades (India, Hiina jt). Inimesed naudivad seal üksteise seltskonda (sünnipäevad, pulmad jmt) ka ilma alkoholi tarbimata.

Psühhotroopsete ainete müük apteekides kasvab, narkootiliste ainete tarbimine näitab samuti tõusutrendi. Ühele meelemürgile juurdepääsu piiramisega, kasvatame teise tarbimist.
Tagajärgedega võitlemise asemel (müügi- ja reklaamipiirangud seda ju on) pühendugem alkoholi liigtarbimise põhjuste väljaselgitamisele.
Francois de La Rochefaucauld on öelnud: „Paljude tegude taga, mida peetakse naeruväärseks, on targad ja kaalukad motiivid.“

Monday, July 19, 2010

Maksuteemalised arutelud eeldavad selgust lähtepunktis

Koht esinduskojas väärib arutelusid. Arvatavasti just seetõttu ei vaibugi avalikud arutelud vaatamata sobilikele rannailmadele ja riigikogu vaikhooajale. Esiteemade hulka paistab pürgivat elanike maksustamine, selle teenuseks konverteerimine.

Üksmeel valitseb vaid maksude tõstmisega kiirustamise osas. Eriarvamusi on palju, isegi maksukoormuse suuruse osas. Valdav enamus kummardab madala maksukoormuse müüti. Seda vaatamata isegi sellele, et juba mõnda aega kuulutakse kõrgesti maksustatud rahvaste perre.

Maksude tõstmist on põhjendatud riigieelarve tasakaalus hoidmise vajadusega ja EL direktiividega, tuge on saadud madala maksukoormuse kultuselt.

Võimaluste ja soovide tasakaal seisneb nende optimumis. Märkamatult on maksustamise tasakaalutelg vajunud vastaspoolele kreeni. Maksureform sellistes tingimustes on paratamatu. Küsimus on vaid teostamise ajas ja vormis.

Erakonnad lähenevad maksustamisele erinevalt, erinevused on isegi lähtepunktis (kõrge/madal maksukoormus). Keskerakond seostab maksureformi astmelise tulumaksuga. Tegemist on õiglase, kuid administreerimiskulusid kasvatava ettepanekuga, millega kaasneb segadus maksumaksjate hulgas. Selline ettepanek eeldaks senisest detailsemaid kalkulatsioone, kõikide mõjude arvestamist. Maksukoormuse hindamisel on Keskerakond jäänud truuks madala maksukoormuse müüdile. Arvatakse, et vahendeid tuleks veelgi enam ümber jagada.

Senine maksude kergitamise initsiaator Reformierakond lubab edasisi maksutõususid vältida, mis viitab sellele, et on tajutud mõjusid toimuvatele protsessidele. Analoogseid lubadusi jagati aga ka enne eelmisi valimisi, kuid toimiti ikka teisiti. Puudub kindlus, et suhtumises on toimunud muutusi. Usk taastuks ehk vaid siis, kui juletaks tunnistada, et senine maksupoliitika võimendas kriisi tööturul, suunas majanduskollapsi järsemale trendile, muutis kodanike sotsiaalsed tagatised veelgi kesisemaks.

SDE arvamusliider Eiki Nestor on kindel, et maksukoormus ühiskonnas on endiselt madal, seda võiks tõsta. Sven Mikser on kaaslasest vaoshoitum – soovitab teha algust maksudebattidega, leida ühisnimetaja.

Eksistentsikriisis vaevlevad Rahvaliit ja EER pole avalikult seisukohti deklareerinud. Nende jaoks ei kuulukski maksustamine esiprobleemide hulka. Sellise lähenemisega jäävad esinduskoja uksed suure tõenäosusega suletuks, jäädaksegi toetusest unistama.

IRL rõhutab ainsana erakondadest maksukoormuse negatiivset mõju edasistele arengutele. Mart Laar ei väsi selle kordamisest.

Maksuteemaline arutelu muutuks konstruktiivsemaks, kui jõutaks selgusele lähtepunktis – maksukoormuse suuruses. Olen seisukohal, et maksukoormus Eestis on väga kõrge, see on kõrgemaid Euroopa Liidus. Ühiskonnas domineerib aga vastupidine seisukoht, see ammutab jõudu erinevatest lähenemistest ja metoodikatest.

Nii nagu sisemajanduse kogutoodang ei anna täielikku ülevaadet kodanike jõukusest, nii ei anna ka riigieelarve ja omavalitsuste maksutulu ja sisemajanduse kogutoodangu jagatis ülevaadet maksukoormusest. Arvestada tuleb kõiki makse, ka neid, mis kvalifitseeruvad varjatud ja imaginaarsete maksude alla, mille osa ühiskonnas on kõrge.

Administreerimiskuludest kõrgemaid riigilõive tuleb käsitleda maksudena. Sellisest maksustamisest on saanud ühiskonnas pigem tava kui haruldus. Maksudena tuleb käsitleda ka ravikindlustuse teenuse kättesaamatuse tõttu tehtud kulutusi. Maksustamiseks tuleks lugeda teistest ühiskondadest kõrgemat omaosalust ravimite soetamisel. Töötuskindlustus on maks. Haiguspäevade kompenseerimiseks tehtavad lisakulud võrdsustuvad samuti maksustamisega.

Varjatud maksustamiseks tuleb lugeda ka tasuta hariduse juures lastevanemate poolt tehtavaid kulutusi. Võtame näiteks töövihikute soetamise kulu, mis muudab tasuta hariduse sõnakõlksuks. Põhjanaabritel sellist “õppemaksu” ei ole. Sellest, et laste vanemad doteerivad koole, on palju räägitud. Harvad pole juhused, kus remonditakse kooliruume, panustatakse muudesse koolikorraldust puudutavatesse tegevustesse.
Trahve rakendatakse sageli mitte niivõrd väärtushinnangute kujundamiseks, kuivõrd riigikassa täitmiseks. Laustrahvimised pole haruldased.

Riigi ja omavalitsuste omanduses olevate monopolide (Eesti Energia AS, Tallinna Vesi AS jt) kogutav dividenditulu võib lugeda mingis osas maksustamiseks.

Maksukoormuse hindamisel on oluline, et arvestaksime kõiki makse (sh ka neid, mis riigi- ja omavalitsuste eelarvetes maksudena ei kajastu), muidu jäämegi madala maksukoormuse müüdi varjus kahjulikke otsuseid langetama. Tegemata kulu võrdsustatakse tuluga, saamata jäänud tulu aga kuluga. Seda tuleks ka maksukoormuse hindamisel arvestada.

Aeg oleks teadvustada, et riigi tulu ei sõltu niivõrd maksusüsteemist, kuivõrd maksumaksja jõukusest. Maksude ja sotsiaalsete tagatistega trikitamised langetavad ühiskonna konkurentsivõimet, vähendavad kodanike heaolu.
Maksuteemalistel aruteludel ei tasuks unustada, et Eesti riik ei olegi nii õhuke, kui seda arvame. Ministeeriumide, ametkondade, ametite, sihtasutuste ja omavalitsuste arvu poolest võime end pidada võrdväärseks suuremategi riikidega.

Muudatuste eelduseks on probleemide teadvustamine. Vooruste rõhutamise kõrval tuleks ausse tõsta probleemid. Edukate maksudebattide eelduseks on praegusele maksukoormusele adekvaatse hinnangu andmine, aruteludele ühise lähtepunkti leidmine.

Thursday, July 15, 2010

Enne maksudebatte leppigem kokku terminites

Sven Mikser kirjutab EPL-s:
http://www.epl.ee/artikkel/580135
Uuenenud eesmärkide saavutamiseks on viimane aeg ka maksudebatt uuesti avada ja selgeks vaielda, kuidas riigi tulude ja kulude poliitika uut arenguimpulssi peaks toetama.


Enne kui maksudebattidega algust teha, tuleks jõuda ühistele arusaamale terminites, märgistada hetke seis. Vastasel juhul jäämegi asju arutlema, erinevaid väiteid ja põhjendusi esitama.

Reaalne maksukoormus Eestis on EL kõrgemaid. See ületab 50 protsendi piiri, on sellest kõrgem.

Maksukoormuse hindamisel ei saa lähtuda vaid riigieelarve- ja omavalitsuste maksutulu ja sisemajanduse kogutoodangus jagatisest. Arvestada tuleb ka varjatud- ja imaginaarseid maksudega. Need on kõrged.

Vähem oluline ei ole maksukoormuse hindamisel SKT kvaliteet. Vähemalt seni, kuni kasutame kogutoodangut võrdlusbaasina.

Varjatud- ja imaginaarsetele maksude ning kogu maksukoormuse kõrval on oluline arvestada ka seda, mida kodanikud vastu saavad. Sotsiaalne kindlustatus seisab õblukestel jalgadel, isegi elementaarsed konstitutsioonilised põhiõigused on paljudele tagamata.

Mainitud tingimustes väita, et maksukoormus Eestis on teistega võrreldes madal, on väär.

Madala maksukoormuse müüdi varjus hiilivate maksutõstmiste laastamistöö jätkub. Ühiskond muutub vaesemaks. Paljudest kodanikest on saanud kerjused, kes naudivad ühenduse toidupakikeste sisu, teiste tänavatel olesklemist ja nendel röövretkede korraldamisi.

Nii nagu statistilise sisemajanduse kogutoodang abstraktne suurus ei anna ülevaadet kodanike jõukusest, nii ei anna ka maksukoormusest ülevaadet üksnes riigieelarve- ja omavalitsuste maksutulu ja sisemajanduse kogutoodangu jagatis.

Maksude tõstmisi planeerides tuleb teadvustada, et maksutulu ei sõltu niivõrd maksusüsteemist, kuivõrd maksumaksja jõukusest. Maksude ja sotsiaalsete tagatiste trikitamised on teinud eestlased vaesemaks, paljudest koguni kerjused.

Eesti riik ei ole nii õhuke, kui räägitakse. Ministeeriumide, ametkondade, ametite ja omavalitsuste arvu poolest võime end pidada võrdväärseks paljude suuremate riikidegagi.

Väärtushinnanguid ja rõhuasetusi tuleks muuta. Ühiskonnakorraldus vajaks kodanikukesksemaks muutmist.

Tuesday, July 13, 2010

Kiitustel ei tule lõppu

Euroopa Komisjoni rahandus- ja majandusvolinik Olli Rehn ütles Delfile, et Eesti on viimase 18 aastaga tõestanud võimet püsida majanduses stabiilsena ja samas kursis nii Saksa marga kui euro suhtes.
http://majandus.delfi.ee/news/euro/delfi-brusselis-olli-rehn-eesti-on-toestanud-et-edu-pole-juhuslik.d?id=32114499&l=fplead


Vabandan, et kordan mõningaid varem öeldud mõtteid. Lohutan end sellega, et vaikimine pole kordamisest parem.

Eestis on alla 600 000 palgasaaja.
Ülejäänud (ca 800 000) on siis lapsed, pensionärid ja töötud.

Maksu-ja tolliameti teatel teenib 75 000 eestlast 4350 krooni ja alla selle.

Seega võib väita, et üle miinimumpalgast suurem palk on 500 000 inimesel.

Keskmist või üle selle teenib kusagil 150 000 palgasaajat. Miinimumpalga ja keskmise vahele mahub veel palju numbreid. Nimetatud summad sisaldavad muide ka maksusid.

Need, kes orienteeruvad hinnatasemetes ehk nõustuvad, et eestlastest on tehtud kerjused. Seda vaatamata isegi sellele, et üksikud tunnevad ennast mõnusalt.

Nõudlus toiduabi pakkide (makaronid ja jahu) järel aina kasvab. Piinlik on!

Üllatun üha enam, kuidas suudab ühiskond maksta üüratuid summasid ninanokkijatest riigikogulastest nõukoguliikmetele. Need ületavad sageli keskmise elaniku sissetuleku.

Eestis pidavat ameteid ja ametkondi olema kordades enam kui Soomes. Olen seda vähemalt kusagilt lugenud.

Konstruktiivseid arutelusid haldusstruktuuri muudatuste üle aga millegipärast ei toimu.

Meie riik meenutab mulle loomaarstina töötatuid aegu.
Esimene asi, millele siis tuli tähelepanu pöörata, olid parasiidid. Neid esineb loomadel aga palju. Neid leidub nii seedetraktis, hingamiselundites, maksas, karvkattes ja kui ka teistes elundites.

Eesti riik meenutab just parasiitidest räsitud looma – ministeeriumid, ametid, ametkonnad, sihtasutused, MTÜ-d, omavalitsused, erinevad esindatused on võrreldavad parasiitidega, mis pärsivad oodatud tendentse ühiskonnas. Varsti polegi riigist peale luukere midagi alles.

Ühiskonnas tuleb taastada soovide ja võimaluste tasakaal, rõhuasetusi/väärtushinnanguid tuleks muuta.

Probleeme teadvustamata jäämegi üksteise peale urisema ja oma seisukohti teistele peale suruma.

Inflatsiooni languse ootused ei ole põhjendatud

Sulev Valner kirjutab EPL-s:
http://www.epl.ee/artikkel/579998
Äsjane teade, et viimase aasta võrdluses pole Eestis hinnad kõvasti langenud, vaid hoopis 3,5% tõusnud, on ikka üllatav küll. Üllatav just majanduslanguse taustal.


Tarbijahinnaindeks on makromajanduslik mõõdik, mis annab olulist informatsiooni tulevikku puudutavate otsuste tegemiseks. See on näitaja, mis (pikemas perioodis) ongi kasvav.

Kui kuni kahe protsendilist inflatsiooni peetakse normaalseks, siis sellest kordades kõrgem näitaja süütab juba punase tule majanduskeskkonna arengule. Eestis on see praegu normaalsest kõrgem.

Maikuus tõusis THI aasta tagusega võrreldes 3,8 protsenti.

Kaupade ja teenuste administratiivselt reguleeritavad hinnad tõusid märtsis 10,3%, mittereguleeritavad hinnad koguni langesid 0,9%. Mais olid samad näitajad 11.7 protsenti ja 0,5 protsenti tõusus.

Kõrget inflatsiooni ühiskonnas põhjustavad eelkõige sisetegurid. Välisteguritele, mis avaldavad mõju ka teistele ühiskondadele, poleks vaja pühenduda. Lohutusele ei järgne soovitud tulemusi.

Maksude (sh varjatud maksude) tõstmised ja monopolide ohjeldamatus, tingivad ebaloomulikult kõrget inflatsiooni majanduskeskkonnas. Vahendite ümberjagamine on soosivaks tuuleks inflatsioonile.

Inflatsiooni languse ootused ei ole põhjendatud. Paljud ettevõtted tegutsevad endiselt kahjumiga. Hindade tõusule ei järgne müügi kasvu, sest piiratud ressurssidega keskkonnas toimub vastupidine tendents - müügimahud hakkavad langema.

Muudatused lisaväärtuse ümberjagamises (maksude tõstmised, monopoolsete ettevõtete hinnatõusud) pole võimaldanud väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel kasumlikult majandada. Rahavood on endiselt paljudel negatiivsed, vajalikud investeeringud endiselt tegemata.
Arvestagem, et ettevõtlus ühiskonnas rajaneb mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel. 2000. aastal moodustasid koguni 70 % äriühingutest mikroettevõtted. Suurettevõtete osa oli alla 1 %.

Üksnes suurettevõtete trendide arvestamisega teeme valesid järeldusi, langetame ebaõiged otsused.

Saturday, July 10, 2010

Eesti riik meenutab parasiitidest räsitud looma

Eestis pidavat ameteid ja ametkondi olema kordades enam kui Soomes. Olen seda kusagilt lugenud.
Konstruktiivseid arutelusid haldusstruktuuri muudatuste üle aga millegipärast ei toimu.

Riigi haldusstruktuur meenutab mulle kunagisi loomaarstina töötatud aegu. Esimene asi, millele tuli siis tähelepanu pöörata, olid parasiidid. Neid esineb aga palju. Neid leidub nii seedetraktis, hingamiselundites, maksas, karvkattes kui ka teistes piirkondades.

Eesti riik meenutab mulle parasiitidest räsitud looma – ministeeriumid, ametid, ametkonnad, sihtasutused, MTÜd, esindused, omavalitsused on närinud riigi õhukeseks. Aeg oleks tunnistada, et Eesti ei ole õhuke, teeme vaid mõttetuid kulutusi.

Ühiskonnas tuleks taastada soovide ja võimaluste tasakaal, rõhuasetusi/väärtushinnanguid muuta.

Probleeme teadvustamata jäämegi üksteise peale urisema ja oma seisukohti teistele peale suruma.

Igat asja saab teha paremini. Paremini saab ka riiki juhtida, selle tegemisi korraldada. Puuduste põhjendamisele ei tasuks aega raisata, sellele pole mõtet maksumaksja raha kulutada.

Ühiskonnas tuleks algatad probleemide teadvustamise avalik arutelu. Ajurünnak sobiks selleks ideaalselt. Järgnevaks sammuks võiks olla probleemidest eelistusterea koostamine. Alles seejärel võiks asuda lahenduste kallale. Vastupidine järjestus ei toimi, see on paljudele mõistetamatu ja ebaefektiivne. Sellised otsused langevad ebaviljakasse pinnasesse, on teostamatud.

Friday, July 9, 2010

Pensionide langetamisest ei pääse

PM kirjutab:
http://www.postimees.ee/?id=285534#kommenteeri
Poliitikauuringute keskuse Praxis analüütik Andres Võrk leiab, et pensioniea võimalik tõstmine tekitaks probleeme inimestele, kes praegugi enne pensioniiga tööturult eemale jäävad. Ta peab mõistlikuks teha süsteemi paindlikumaks, et inimesed saaksid ise oma pensionile jäämise aja üle otsustada.


Igat seisukohta annab (näidetega) põhjendada.
Selgemast selgem on aga see, et pensionieelikutel on raske tööd leida, nende tervislik seisund kitsendab valikuvõimalusi. Kuuekümneaastaseid 8 tundi tootmisliini taga seismas, metsaraie töid või mõnda muud füüsilist tööd tegemas, on isegi ette kujutada raske.

Inimestel peaks olema väljateenitud puhkusele jäämisel sõnaõigus. Vähemalt tervisekindlustus võiks olla kõikidele eakatele tagatud.

Pensioniea tõusu ja pensionide langetamise vahele saab võrdusmärgi panna.
Pensioniea tõusuga jäetakse osa sellest ilma. Sellise lähenemisega ei järgita õigluseprintsiipi. Pensionide vähenemist peaksid tunnetama kõik.

Kahe silma vahele ei tasuks kindlasti jätta eripensioneid.
Uurijatele ega teistele kontoritöötajatele pole minu arvates eripensionäride staatus põhjendatud. Öeldu kehtib ka kõrgete riigiametnike kohta, kelle osa toimetulekuraskustesse sattunud elanike kasvus ei saa alahinnata.

Enne pensioniea tõstmist või väljamaksete vähendamist tuleks riigi haldusstruktuur optimeerida – soovid viia võimalustega vastavusse. Praegune struktuur ei ole taskukohane, pole jätkusuutlik. Sellest ka probleemid sotsiaalkindlustuses - oleme kaugel maas vanadest demokraatiamaadest.

Meil poleks vaja matkida teiste (suuremate) riikide haldusstruktuure.
Isegi ühe ministeeriumiga Eesti tagaks elanikele senisest turvalisema elukeskkonna.

Bürokraatia on pahaloomulise kasvajana vohanud kõikjale. Teda toitvad alged vajaksid kärpimist, ressursid aga elanike turvalisusse suunamist.

Thursday, July 8, 2010

Karulikoortest saamas rahvustoit

EPL kirjutab:
http://www.epl.ee/artikkel/579767
Eelmise nädala lõpu seisuga oli Eestis 80 751 registreeritud töötut. Peaaegu teist sama palju käib küll tööl, kuid ei teeni piisavalt, et sellega ära elada. Maksu- ja tolliameti andmeil sai tänavu maikuu deklaratsioonide alusel brutotöötasuks täpselt miinimumpalga ehk 4350 krooni 19 448 inimest ja sellest veelgi vähem 54 889 inimest.



Suurim vale pidavat olema statistika.
Paraku aga just sellele toetutakse ühiskonnale oluliste seisukohtade kujundamisel, otsuste tegemisel.

Nii nagu registreeritud töötus ei näita töötute arvu, ei kajasta ka statistiline töötasu elanikkonna ostuvõimet ega sissetulekuid. Üksnes osalise tööaja täisajaks tuletamisega moonutatakse tegelikkust. Rääkimata siis muudest tuletamistest.

Paljudest eestlastest on saanud sõna otseses mõttes kerjused. Nõudlus makaronidest ja nisujahust koosnevate abipakettide järgi näitab kasvutrendi.

Võigas küll, aga otsustajad naudivad endiselt ühiskonnas loodud hüvede küllust.

Paljud inimesed ühiskonnas on väga suurtes raskustes. Iga demokraatlik riik ulataks sellistes tingimustes abikäe. Eestis toimitakse vastupidi – nõutakse suuremat kontributsiooni, vähendatakse toetusi.

Aeg oleks tunnistada, et esindajatekoja otsused ülepaisutatud riigieelarve kinnitamisel ja maksude tõstmisel on kriisi põhjustanud. Poliitiline monopoolsus on kunagised väärtushinnangud pea peale pööranud.

Põhjusi teadvustamata jäämegi ühe ja sama rehavarre otsa komistama. See vajab kõrvaldamist.

Taasiseseisvumise alguses ühist kartulikoorte söömist ei võtnud keegi tõsiselt, kuid see liitis rahva, pani aluse edule. Praegused valitud paistavad tegema kõik selleks, et kartulikoortest saaks rahvustoit.

Tuesday, July 6, 2010

Väärtushinnanguid valitseb raha...

EPL arvamustoimetaja Priit Simson kirjutab:
http://www.epl.ee/artikkel/579639
Parteid on riigi¬eelarvest tulevale kopsakale toetusele vaatamata kõrvuni võlgades ja kampaania alles seisab ees.
Vaadakem tõele näkku, kasinuse apostlid on ühed vähestest meie riigis, kelle sissetulekud kriisiajal oluliselt langenud pole – riigieelarvest tulev 84 miljonit krooni tänavu kõigi parteide peale kokku on vaid viie miljoni krooni võrra vähem kui mullu. Järelikult peaks neil olema vähe häid vabandusi oma majandusseisu õigustamiseks. Mida iganes teile räägitakse, kui erinevad parteid omavahel on, pillamine ja võlad ühendavad neid ometi.



Erakondade riigieelarvest ja sponsorrahadest finantseeritud tegevus ei ole efektiivne, tulemus on kaugel oodatust: valitud kaugenevad valijatest, inimkapitali efektiivsus jääb vähese kaasamise tõttu madalaks, demokraatia olematuks.

Ühiskondlike organisatsioonide – sealhulgas erakondade – rahastamine peaks olema rajatud liikmemaksudele ja ühistegevusest teenitavale tulule.

On arusaamatu, miks eelistatakse erakondi teistele rahvaalgatuslikele ühendustele. Eriti veel olukorras, kus elanike usaldamatus parteide suhtes seab kahtluse alla nende otstarbekuse üldse.

Erakondade monopoolsuse vajalikkust on põhjendatud vastutusega, mis teistel kodanikeühendustel justkui puudub. Tegemist on väitega, mis ei toimi. Pole kuulda, et mõni erakond tunnistaks oma süüd. Vaatamata isegi sellele, kui viga on selgesti eristatav.
Üldsõnalised programmid ei kohusta erakondi samuti millekski.
Valimislubadused on kaugel reaalsusest, pealegi haihtuvad need edu korral koalitsioonileppe keerdkäikudesse. Viie jõukama riigiga seotud lubadust mäletavad kõik. Sellest on saanud klassika, mida tsiteeritakse tänaseni.

Sellest, et riik oleme meie kõik, on tehtud sõnakõlks.
Oleme „demokraatiaga“ jõudnud tupikusse, mis seab kahtluse alla riikliku jätkusuutlikkuse. Demokraatia mängimine ja butafooriaga uhkeldamine on kallis tegevus. Suitsupääsukese ja rukkilille kõrvale on tekkinud uus rahvustunnus — stress ja vimm.

Demokraatlikud väärtused ühiskonnas vajaksid muutmist. Poliitilisel maastikul tuleb tekitada terve konkurents - erakondade kõrval peavad saama kandideerida taas ka teised rahvaalgatuslikud liikumised ja ühendused. Muidu jäävadki paljud sotsiaalsed grupid riiklikul tasemel esindamata, võrdsus ühiskonnas tagamata, kriis süvenema.

Demokraatia reformimist võiks alustada erakondade (riigieelarvest) rahastamise lõpetamisest. Väärtushinnangud tuleks pea-pealt tagasi jalgadele pöörata. Kodanikualgatust tuleks eelistada tarbimisele.

Sunday, July 4, 2010

Väide, et pensionid ei lange, ei pea paika

Erakonnad deklareerivad justkui ühendkooris: pensionid ei lange, nende vähendamine ei tule isegi kõne alla.

Pensioniea tõstmisega paraku need vähenevad. Vähenemine toimub küll varjatult ja ebaproportsionaalselt, kuid ikka toimub - osa eakaid jäetakse sellest lihtsalt ilma.

Ka ebapopulaarsete otsuste langetamisel tuleks jääda ausaks. Asju tuleb nimetada õigete nimedega.

Pensioniea tõusu ja pensionide langetamise vahele saab võrdusmärgi panna.

Kõikide pensionide mõõdukas langetamine oleks eakate suhtes ausam ja õiglasem olnud. Pensionist ilma jäetutele oleks see valutum olnud, samas poleks praeguste pensionäride toimetulekuvõimet eriti mõjutanud.

Thursday, July 1, 2010

Eiki Nestor eksib

EPL kirjutab:
Sotsiaaldemokraadist rahanduskomisjoni liige Eiki Nestori sõnul juhib see, et teise samba riiklikud sissemaksed koos kompensatsiooniga hakkavad eelarvest suuri tükke nõudma, tähelepanu kindlale paratamatusele. „Kui võrrelda meie maksukoormust teiste Euroopa Liidu riikidega, peame oma demograafilist olukorda silmas pidades tunnistama, et praegune madal maksukoormus pole lihtsalt jätkusuutlik,” viitas Nestor lahendusele, kust raha võtta.

Kõrge ja madal, palju ja vähe on subjektiivsed näitajad, sõltuvad kasutatud võrdlusbaasist.

Väide, et meie maksukoormus on teistest madalam, ei vasta tõele.

Maksukoormuse hindamisel ei saa lähtuda vaid riigieelarve- ja omavalitsuste maksutulu ja sisemajanduse kogutoodangus jagatisest. Arvestada tuleb ka varjatud- ja imaginaarsete maksudega. Need on Eestis teistest kõrgemad.
Vähem oluline ei ole SKT kvaliteet.

Reaalne maksukoormus Eestis on EL kõrgemaid. Sellest ka kesisem riigieelarvetulu ja ettevõtete konkurentsivõime suurem langus.
Maksukoormus Eestis ületab kõiki makse arvestades kindlasti üle 50%.

Varjatud- ja imaginaarsetele maksude ning kogu maksukoormuse kõrval on oluline arvestada ka seda, mida kodanikud selle eest vastu saavad (nn reaalmaksukoormus). Siin on põhjust punastamiseks. Sotsiaalne kindlustatus seisab riigis õblukestel jalgadel, isegi elementaarsed konstitutsioonilised põhiõigused on paljudele tagamata.

Väärtuste ümberjagamine (sh monopolide tegevus) ja liigne administreerimine (sh MTÜ ja sihtasutused) ühiskonnas vajaks piiramist. Tulem (millele lisandub lisaväärtuse kvaliteedi ja kvantiteedi muutusest tekkiv efekt) tuleks suunata aga elanikele turvalisuse (pensionid, toimetulekutoetused, tervishoid jmt) tagamisse.

Senised eelarvemängud on toimunud vaid ühes liivakastis, millest välja tulemata eesmärki (põhuseaduslik eelarve jätkusuutlikkus) saavutada on paganama raske, kui mitte võimatu.

Eesti väiksust arvestades võiksime teiste riikidega võrreldes esirinnas olla. Oleme aga (paljude näitajate osas) punased laternad, oma tegemistes paindumatud ja jäigad.
Elame riigis, kus on alla 600,000 palgasaajat. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame vaid tunde. Selle asemel, et ühiskonnavahendite ümberjagamist piirata ja riigi administreerimiskulutusi vähendada, võtame mitu nahka nõrgukestelt.

Pisiriigi haldamine ei ole keeruline. Oleme selle ise selliseks teinud. Oleme ehitanud hierarhilise struktuuri, mis õõnestab riiklust, hekseldab peenjahu vaid valitutele.