Diktatuuri murraks ühisjõuga

Väidetakse, et Eestis viibimine väsitab. Väidet ei levita üksnes õnnetud toimetulekuraskustes vaevlejad, vaid ka heal järjel olijad. Mujal ilmas pidavat stressi vähem olema, elu olevat turvalisem, inimesed heatahtlikumad ja üksmeelsemad (presidendiproua väite järgi pidavat isegi Kambodžas sallivust ja mõistmist enam olema). Meie elukeskkonnas puuduvat kodukoldele omane hubasus, vabadus ja rahu.

Väidet on raske kinnitada, veelgi raskem aga kummutada, sest tegemist on tunnetega, mida ei saa mõõta. Ent inimeste tundeid reedavad silmad ja käitumine. Pettumus riigis ja kartus tuleviku ees toovad silmadesse kurbuse, käitumisse pinge. Selline emotsionaalne seisund põhjustab mõttetuid tülisid ning võimendab olmetasandil tekkivaid konflikte.

Stressi mõju ühiskonna elukvaliteedile on raske üle hinnata. Ühiskonnale põhjustatav kahju on korvamatu. Meie suhteliselt lühike eluiga, alkoholilembus, rasked liiklusõnnetused ja muud arenenud ühiskonnale võõrad nähtused on emotsionaalse pingeseisundi viljad.

Inimene ei talu üksindust, ta vajab ühiskondlikku hoolivust ja mõistmist. Materiaalsusel on teisejärguline roll. Ainult kodanikest hooliv ühiskond on tugev ja jätkusuutlik. Elanikega arvestades sepitsetakse vundamenti riiklusele. See on ka majanduskasvu katalüsaator.

Valitsejate pühendumine riigieelarvele jätab unarusse muu, palju olulisema. Igas halvas leidub head, see kehtib ka riigieelarve alalaekumise kohta. Avaliku sektori kulutuste kasvu vähenemisega ei kaota kodanik midagi, pigem võidab — väheneb kodanike häirimine ja riigipalgal olijate tarbetu siblimine.

Liigsed pinged ja rahulolematus on vesi meelemürkide veskile. Uimastite tarbimine saab väheneda ainult siis, kui selle taga on emotsionaalsed muutused. Võitlus alkoholi liigtarbimisega ja uimastisõltlusega saab vilja kanda ainult siis, kui selle võitluse keskmesse asetatakse inimese emotsionaalne seisund.

Pikaajaline stress vähendab inimese sooritusvõimet rohkem kui miski muu. Õnnetusjuhtumite arvul ja elanike tervisel on tundeeluga otsene seos. Mida ebakindlamalt inimene ennast tunneb, seda suurema tõenäosusega satub ta liiklusohtlikesse olukordadesse ja seda sagedamini satub arsti juurde.

Riigil on elanike sisetunde kujundamisel väga tähtis roll. Ühiskonnakorraldusel, õiguste ja kohustuste jagunemisel ning ametnike suhtumisel on kodanike emotsioonidele oluline mõju. 

Ojadest tekivad jõed, nendest omakorda järved ja mered. Pettumustest kasvab viha. Ainult rahvale (teisiti öeldes enamusele) võimu tagastamine parandaks pingestunud inimsuhteid, muudaks väärastunud väärtushinnangud inimpsüühikale vastuvõetavamaks. 

Eesti sisetarbimise kiiret kasvu tingis valitsussektori kulutuste kasv

Olen mõnda aega mõelnud, kust tuleb raha, mis Eesti sisetarbimist ja majanduskasvu viimasel ajal on õhutanud. Palkade kasvu pole ollagi, sotsiaalsete tagatiste kasv on olnud ka tagasihoidlik. 

Teadsin, et Eesti sisetarbimine ja majanduskasv tuleb suuresti abidest ja laenumahtude kosumisest, kuid sellest sisetarbimise jõudsaks kasvuks ei tohiks piisata. 

Nüüd siis selgus üks tundmatutest - valitsussektori kaitsekulutuste kasv. Avastus pani mind mõtlema selle üle, kas tõesti eduks piisabki laristamisest.

Äripäev: SEB majandusanalüütik Ruta Arumäe sõnul selgub neljanda kvartali SKP andmetest, miks sisemajanduse nõudlus ootamatult kiirelt kasvas – selle põhjustasid valitsussektori suurenenud kaitseotstarbelised kulutused. http://www.ap3.ee/article/2013/3/11/seb-sisenoudluse-jarsk-kasv-kaitsekulutused

Eesti majanduskeskkond ei saa tarbija vaesuse tõttu atraktiivne olla

Bilanss koosneb kahest poolest. Võimuerakonnad põhjendavad oma tegemisi aktivaga, passiva pool ei lähe neile korda. Neid kes passivale tähelepanu juhivad tituleeritakse virisejateks, tegevust ennast virisemiseks. 

Enesekriitilise meele puudus tasub ennast kätte.

Eesti SKP laias laastus küll kasvab, kuid see ei tähenda majanduskeskkonna paranemist. Siia kolivate ettevõtete kõrval pole vähe neid, kes siit jalga lasevad. Milline on väikese riigi majandustulem, seda ei tea keegi. 

Eesti majanduskeskkond (sh turg) ei saa tarbija vaesuse tõttu atraktiivne olla. Üksnes ekspordile panustamine tasub ennast järjest vähem ära. Logistilised kulutused ja tööjõukulud kasvavad, müügihinnad kehtestab aga turg, mis teeb ekspordile orienteeritud välisettevõtete majandustulemi lahjemaks - muudab kasumiläve ületamise vaevarikkamaks. Ettevõtlus peab olema tasuv, vastasel korral pole sellel mõtet.

Eestlaste reaaltulude ja ostuvõime kasv vajaks väetamist. Seda aga poliitilise laristamise koomale tõmbamiseta ei saa endale lubada.

Äriuudised:

Kui eriti valusalt andis suurte rahvusvaheliste ettevõtete Eestist välja kolimine tunda masu alguses, siis ühinemistega tegelevate juristide sõnul on see viimastel aastatel taas hoogustunud. Mullu sai meedia tähelepanu näiteks Prantsuse korporatsiooni Veolia Environnementi tütarfirma Veolia Propreté lahkumine, selle aasta alguses sulges Eesti kontorid Itaalia päritolu pank UniCredit, alles veebruaris tõmbas Eestis otsad kokku Põhjamaade suurim hotellikett Scandic.

Sven Papi sõnul tegi Raidla Lejins & Norcous advokaadibüroo eelmisel aastal kümmekond sellist tehingut ning ka tänavu on paar tehingut juba töös. Papp kirjeldas, et maksulaekumises ei ole firmade väljatõmbamist veel näha, kuna müügitulu pealt makstakse maksud ära ja laekuvad ka Eestisse jäänud müügijõu tööjõumaksud. «Pikem perspektiiv tundub siiski murettekitav, sest majanduses loodav lisaväärtus on väike, oleme väga suuresti sõltuvad Skandinaavias tehtavatest majandusotsustest. Kulud kasvavad kiiresti, noored talendikad eestlased välismaalt tagasi ei kipu tulema ning eeldatavasti varem või hiljem muutub ka maksupoliitika ebasoodsas suunas,» leidis ta.

Ka investeerimispanga Superia juhatuse liikme Henrik Igasta sõnul on päris paljud rahvusvahelised firmad viimasel ajal otsustanud Eesti turult ära minna.

Igasta sõnul leitakse sageli, et Eestis tegevuse jätkamine ei ole prioriteet, sest tegemist on igas mõttes nanoturuga. Eeskätt puudutab see kohalikule tarbijale suunatud ärisid.

http://www.e24.ee/1164892/rahvusvaheliste-kontsernide-eestist-valja-kolimine-jatkub

Eesti Vabariigi rahandusminister on suur naljamees

DF: Jürgen Ligi: miinimumpalkade kõrge tase ongi üks Euroopa tööpuuduse ja majanduslanguse olulisi põhjusi.

http://majandus.delfi.ee/news/uudised/jurgen-ligi-miinimumpalkade-korge-tase-ongi-uks-euroopa-toopuuduse-ja-majanduslanguse-olulisi-pohjusi.d?id=65781090

Eesti Vabariigi rahandusminister on suur naljamees. Kui olukord Eestis poleks niivõrd tõsine, võiks isegi itsitada, kuid praegu tulevad vaid pisarad silma. 

Teiste tegemistes vigade otsimise asemel võiksime olla enesekriitilisemad ja tegeleda Eestile oluliste asjadega (võrreldavates riikides pole nälgivaid lapsi ega põgenevaid kodanikke). Lõpetagem olematute saavutustega keksimine ja asugem probleemide kallale.

Madalalt tasemelt saavutatud majanduskasvuga pole mõtet keksida, eriti veel siis kui see tuleb toetustest ja abidest. Ärgem unustagem ka seda, et lakume tänini veel kahekohalise majanduskollapsi haavu, mida võrreldavad riigid pole viimastel kümnenditel kogenud.

Põdravasikas ületab iga päev jooksrekordeid, ema seda ei tee, kuid jookseb tast ikka kiiremini. Eesti võrdlemine Saksamaa, Soome, Rootsi ja teiste tugevate majandustega riikidega sarnaneb põdravasika ponnistusega.

Kõrge maksustamine (sh varjatud) ja poliitiline laristamine ei saa Eestis kesta igavesti, varem või hiljem tuleb sellele lõpp teha. Tehkem seda varem. Siis pole põhjust miinimumpalkade üle heietusi pidada. 

Vaadakem ringi ja nähkem neid, kellel on raske

Taasiseseisvunud Eestis jätkub vormile panustamine, sisul ei paista mingit tähtsust olevat. Kui üldsus sellega lepib, siis peavad ajuloputustele kulutatavad summad ühiskonnas hiiglaslikud olema. Isegi ühisvahendite laristamise ega valitsejate ülbitsemise pärast pole erilist nurinat kuulda olnud. Usutakse vist tõemeeli, et Eestil lähebki hästi.

Tegelikkus on vastupidine. Eestil läheb väga halvasti. Makroökonoomilised näitajad (SKP, töötus, inflatsioon jne) on tõmblustuules, mis näitab seda, et protsesse ühiskonnas ei juhita. Näitajad pendeldavad üles ja alla, mis pärsib pikemas perioodis oodatud muudatuste toimumist. Tõstame palkasid ja pensione, sama teeme hindadega ja maksudega. Mis toimetulekuvõimekuse paranemisest me räägime? 

Veel mõned aastad tagasi mõõdeti Eesti sisemajanduse kogutoodangu langust kahekohalise arvuga, nüüd keksime paariprotsendilise kasvuga. Mõelgem järele – mitu aastat kulub (praeguse tempo juures) kaotatu tasa tegemiseks. Ärge unustage ka seda, et välistatud pole uus langus. 

Blogisse kannet tegema asudes ei tahtnud ma aga rääkida üldse eelpool kirjutatust. Tahtsin öelda vaid seda, et vaadakem ringi ja nähkem neid, kellel Eestis on raske. Neid ei pruugi üldsegi vähe olla, kuna toiduabi nõutajate arv kasvab, aina enam kaaslasi laseb kodumaalt jalga. 

Eesti Vabariigi peaminister, president ja teised ilukõnelejad võivad rääkida mida iganes. Kõike ei tasu kinnisilmi uskuda. Leppida ei tasuks ka sellega, kui riigiettevõtete juhid ja riigitegelased rabavad enesele kosmilisi sissetulekuid (lisaks kõrgele põhipalgale saadakse muid ametikohast tulenevaid sissetulekuid), kodanikud jäetakse aga toimetulekuraskustesse. 

Estonian Airi juhtimisstiil riivab rahva õiglustunnet

DF: Kalev Kallo: Estonian Airi praegune juhtimisstiil riivab rahva õiglustunnet.

Riigikogu majanduskomisjoni liikme keskerakondlase Kalev Kallo sõnul on Estonian Airi ümber toimuv üsna segane ning viimasel ajal tundub talle, et ka majandusministril endal puudub kõigist asjaoludest ülevaade.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kalev-kallo-estonian-airi-praegune-juhtimisstiil-riivab-rahva-oiglustunnet.d?id=65762442

Estonian Air vajaks head juhti, kes meeskonna ühes taktis hingama paneks ja juhiks rahavoogusid ettevõttele kasumlikul viisil (ei kurnaks isiklike huvidega ettevõtet). 

Taskila (Soome) ja Palmer (Rootsi) on kulukad spetsialistid, kelle tegemised ei kasvata Estonian Airi tulusid. Nende palkamine tekitab ettevõttele hoopiski lisakulutusi. 

Mõne lennuki (uue kava järgi hakkab olema 5) opereerimine pole keeruline. Meie palkame millegipärast töötajaid kauguste tagant, külvame nad üle raske vaevaga teenitud rahaga üksnes selleks, et mõne aja pärast teadvustada ebaõnnestumisi ja nad lahti lasta.

Taskila tegevus oli täielik läbikukkumine. Teisiti ei lähe rootslasega. 

Isegi keskmine Eesti projektijuht saaks paremini hakkama. Lennukite soetamine, meeskonnaga komplekteerimine ja uute liinide avamine ei nõua erilisi andeid. Andeid nõuab kasumlikult majandamine ja (ettevõtte huvides) rahalugemise oskus.

Antaks mulle võimalus, leiaksin Estonian Airi majandamisele parima lahenduse Eesti keskmise palga eest. 

Ei tasu rahulduda toimiva parlamendidemokraatiaga

Parlamentaarne demokraatia pidavat tegema Eestist demokraatliku riigi. Suur osa poliitikutest leiab, et parlamentaarne demokraatia on parim, mida Eestile soovida. Mina sellesse ei usu. Parlamentaarne demokraatia võib olla meelepärane poliitikutele (hägustab vastutust), kuid mitte rahva enamusele. 

Vaagigem asja.

Oletagem, et Eesti Vabariigi Riigikogus toimuv (arutelud ja otsustamised) paigutubki demokraatia musternäidise (NB! demokraatia tunnuseks on võimude lahusus, partehierarhiast tulenevalt mõjutavad ministrid riigikogus langetatavaid otsuseid) alla. Kuid isegi siis ei saa meie ühiskonnakorraldust nimetada demokraatlikuks. Demokraatlik oleks see siis, kui riigikogu koosneks rahvaesindajatest, mitte parteide saadikutest. 

Ühiskonnaliikmete usaldus erakondadele vastu on äärmiselt madal (kõigub 20–30 protsendi vahel), valimissüsteem sillutab Toompeale teed aga üksnes nende esindajatele. Üksikkandidaatidele seab valimisseadus takistusi, parteivälistel ühendustel ei võimalda kandideerida üldse.

Eurobaromeetri andmetel (uuringu viib läbi Emor) usaldab riigikogu 29 protsenti elanikest, erakondi kõigest 16 protsenti (2012). Sellistes tingimustes ei saa rääkida demokraatlikust ühiskonnakorraldusest. Demokraatiale tuleks anda sisu, alles seejärel sellega ühistegemisi tituleerida. 

Teatud nurga all paistab ka must hallina, kuid sellest ei piisa, et seda halliks tituleerida. Nii ka demokraatiaga – väikesearvulise seltskonna (antud kontekstis riigikogu) demokraatlik asjaajamine ei tee ühiskonnakorraldust demokraatlikuks. Demokraatia toimib vaid siis, kui kogukonnas langetatavad otsused vastavad enamuse tahtele. Kui need ei vasta, siis pole ka demokraatiat. Eestis puudub enamuse seisukohtadest ülevaade, rääkimata siis nende järgimisest. Ühiskonnas pole korraldatud ühtegi tõsiselt võetavad referendumit. 

Ei tasu rahulduda parlamendidemokraatiaga. Kui ühiskonnas langetatavad otsused põhinevad väikese seltskonna tahetel, siis ei lähe enamusel hästi. Paremal elujärjel olijad ei mõista nende muresid, kelle sissetulek ei võimalda suus mädanevaid hambaid parandada, kes ei leia endale ühiskonnas meelepärast tööd/rakendust (seda ei tehta üksnes raha pärast) või kes sarnaselt peaministrile pole võimelised eluaseme soojustamisele kultusi tegema.

Viljeleksime ühiskonnas demokraatiat, poleks meil nii palju toimetulekuraskustes inimesi, vähem oleks neid, kes tahaksid Eestist jalga lasta (NB! Statistikaameti andmetel lahkus eelmisel aastal Eestist 30 inimest päevas).

Otsustusmehhanismi demokraatlikumaks muutmata jäävad meie rõõmud piirduma Euroopa Liidu eelarvest suurema tüki haukamisega, sisemajanduse kogutoodangu kasvunumbritega spekuleerimistega ja muu taolisega. Pole usutav, et pärandame aastakümnete pärast Eesti iseseisva riigina järeltulevatele põlvedele. Hääbumisele määrame ka keele ja kultuuri, mida esivanemad sajandeid arendasid ja hoidsid.

Ühiselt panustades naudiksime demokraatia vilju. Demokraatlikele lähenemistele tuule tiibadesse puhumist võiksime alustada kõikidele riigikogusse kandideerijatele võrdsete võimaluste tagamisest. Valituks osutumine ei tohiks sõltuda nimekirjalistest eelistusest, finantsvõimekusest ega väikesearvuliste grupeeringute soovidest. Esindajate ringi komplekteerimine võiks põhineda vabal tahtel, mitte kitsendustel ja mõjuvõimul.  

Ei tasu rahulduda toimiva parlamendidemokraatiaga, demokraatlike lähenemisi tuleks praktiseerida kõikides ühistegemistes.