Ravimifirmad moosivad ravimite väljakirjutajaid

Delfi:
Ravimifirmad suurendasid mullu otsetoetusi meedikutele .
Ravimiameti koondandmed 2010. aasta kohta esitatud reklaamiaruannetest näitavad, et otsetoetused arstidele ja farmatseutidele üritustel osalemiseks suurenesid pisut mullu, samuti pandi rohkem turundusraha retseptiravimite reklaamürituste alla.
http://majandus.delfi.ee/news/uudised/ravimifirmad-suurendasid-mullu-otsetoetusi-meedikutele.d?id=47216907

Lisaks deklareeritud kulutustele teevad ravimifirmad ka deklareerimata kulutusi.

Need ei ole aga tühised.

Kirjutas sellest hiljuti ka Eesti Ekspress. Kaitsepolitsei avastatud juhuses tasus Semetron AS arsti 60 000 kroonise kuluarve. http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/krimi/tartu-ulikooli-arst-jai-vahele-60-000-kroonise-voltsarvega.d?id=47074350

Eristume ravimite lembuse poolest.

Ravimifirmade „moosimine“ (reisid arstidele, kinkekaardid jne) kannab vilju. Vastasel juhul kulutused ei kasvaks.

Ravimite väljakirjutamine on mõlemale poole mugav – ei nõua erilist annet, võimaldab kirja saada linnukese („ravimine“ toimub, patsient rahuneb), teenida tulu.

Põhjus jääb aga sellise lähenemisega kõrvaldamata, kulg muutub krooniliseks (ravimist sõltuvaks, finantsiliselt kulukaks), patsient ravimi väljakirjutajast sõltuvaks.

Tervishoiu valdkonnas toimuva laristamise asemel võiksime vahendeid tarmukamalt kulutada.

Haigusi saab ennetada, krooniliseks vormiks muutumist piirata.

Ravi mõju tervisele on tagasihoidlik (erinevatel hinnangutel 10-20%), efektiivsem oleks kemikaalide manustamise asemel ressurss suunata tervisliku eluviisi harrastamisesse (tasakaalustatud toitumine, elukeskkonna parandamine, maksukoormuse alandamine jmt).

Inimressursil puudub Eestis rakendus

Tallinna pensionäride ühendus arutas oma aastakoosolekul pensionäride üha halvenevat majanduslikku olukorda. Pärast euro saabumist on toimunud ülikiire hinnatõus, mis on mõjunud rängalt eakate rahakotile.
http://www.epl.ee/artikkel/598987

Marek Mägi (kommentaar):
Lugupeetud eakad! Ma usun, et Teie olete oma panuse andnud, kuid kahjuks Teie panus ei ole olnud piisav! Pensioni maksavad Teile Teie lapsed, mitte riik ega Ansip. Te saategi praegu väärika pensioni, just täpselt nii palju kui Te tööd ja vaeva nägite! Kui Teie, tänased pensionärid, jätsite lapsed tegemata, siis olete Te elanud ette nooruses, keskendunud igaviku mõttes teisejärgulistele asjadele, selle asemel, et vaevata ennast suure hulga lastega. Eilsetes lastes on tänane majandusjõud ja väärikuse allikas. Kui töötegijaid ei jätku, siis ei jätku ka pensioni. Olgu Teie tänane viletsus tänastele noortele õpetuseks, sest need ei viitsi enam üldse lastega jännata, parem võtavad koera ja lähevad reisima. Ka see on Teie, tänaste pensionäride, tegemata kasvatustöö.

Inimeste teeneid ei hinnata riigikorra järgi. ENSV aegades elanutest puudusi otsida, praegustes aga voorusi näha on totrus. Pole kahtlust, et praegune ühiskonnakorraldus on suuremas diktatuuris, kui see mõnikümmend aastat tagasi oli. Koore sisemajandustoodangust riisuvad endiselt välismaalased ja võimuladvik. Mille poolest praegune töötav põlvkond varasemast parem on: suur osa on töötuid, toodetav lisaväärtus on kasin, paljud panustavad teiste ühiskondade heaolusse.

Kommentaarile lisaksin, et Eestis pole mitte töökäte, vaid töökohtade puudus. Vähe pole neid tööealisi eestlasi, kes panustavad teiste ühiskondade vanurite pensioni teenimisse.

Arvestada tuleks ka sellega, et paljudel vanema põlvkonna järeltulijatel puudub sissetulek, paljudel ei taga see (väiksuse tõttu) toimetulekut (I kvartali mediaan netopalk Eestis jäi alla 465 euro). Vanureid selles süüdistada ei saa, tegemist on ühiskonnakorralduslike vigade viljadega.

Inimressursil puudub Eestis rakendus. Rohkearvulisem järelkasv (sellistes tingimustes) pensione ei kasvataks, see teeks meid vaesemaks.

Laste sündimusse panustamise asemel võiksime pühenduda ühiskonnakorralduse muutmisele. Välismaal töötamise asemel kodumaa hüvangusse panustamiseks tuleb luua sotsiaalselt turvalisem elukeskkond.

Lisada tahaksin veel seda, et sotsiaalsete gruppide sissetulekuid tuleks vaadata kõikide kontekstis, pensionärid paigutuksid sellises pildis keskimikute hulka. See muidugi ei tähenda, et probleemi ei tuleks teadvustada.

Vanurite mõtisklustest kirjutan siin:
http://eveges.blogspot.com/2009/12/raske-on-leppida-sellega-et-abivajajaid.html

Maksudega trikitamised pole kodanikuühiskondades kombeks

EPL:
Maksude langetamise või maksudest vabastamisega läheb tavaliselt nii, et ühe käega riik annab, aga teisega võtab selle raha vähemalt osaliselt mingis teises vormis või kelleltki teiselt tagasi.http://www.epl.ee/artikkel/598925

Senise maksustamisesse suhtumise korral jätkub isegi üksikute maksude (hetkel maamaksu) langetamise tingimustes ühiskonnaliikmete maksukoormuse kasv.

Maksustamisele ei saa lihtsustatult läheneda – võrdusmärk maksustamise ja eelarve maksutulu vahele ei sobi, see moonutab toimuvaid protsesse, soosib trikitamisi. Apsakad maksupoliitikas on aga väga valusad.

Protsesside juhitamatus (inimressursile väljundi puudumine, madalad sissetulekud, inflatsioon, tasakaalustamatu ja kaootiline majanduskasv jmt) tekitab kaose.

Madala maksukoormuse müüt soosib trikitamisi. Trikitamiste parim näide on tulumaksu langetamise varjus teiste maksude tõstmine. Juba töötuskindlustusmaks oli tuntav obrok, mida tulumaksu langetamise eest nõuti. Maksutulu ühelt laekumise realt teisele võimaldab maksukoormust madalamana näidata.

Eestis harrastatav poliitiline kultuur põhineb pettusel. Puhas pole sellest ka maksupoliitika - varjatud maksustamisest on saanud tava. Pensionäride tulumaksusoodustusest ilma jätmine (avalduste esitamise trikk) on selge trikitamine. Trikitamine on ka teiste kraesse haigusrahade maksmine sokutamine, elanike raviosaluse kasvatamine.

Maksustamisele tuleb läheneda teisiti – loobuda selle lihtsustatud käsitlemisest, arvestada enamate näitajatega. Maksukoormust ei tasu võrdsustada riigi- ja KOV maksulaekumiste ja kogutoodangu jagatisega, tegemist on palju avarama mõistega.

Unustada ei tasu ka hädiseid sotsiaalseid tagatisi (maksude tagastatav osa), mille kesisuse poolest eristume majandusühenduses, põhjanaabritest oleme koguni 7 korda äpumad (vahe palkades 4 kordne).
Töötute arvus tuleks hakata orienteeruma, registreeritud töötutele pühendumine ülevaadet ei anna.
I kvartali eestlaste mediaan netosissetulek jäi alla 467 euro. Maksukoormuse trikitamisele sellises keskkonnas tuleb kriips peale tõmmata.

Maksud (maamaks, kinnisvaramaks), mida tasutakse olenemata sissetuleku olemasolust või suurusest, Eestile ei sobi, sest ühiskonnas toimiv sotsiaalkindlustuse süsteem ei kannata seda välja. Liiga suur on toimetulekuraskustes vaevleva elanikkonna osakaal.

Sotsiaaldemokraat Eiki Nestor ei väsi kinnisvaramaksu propageerimisest, adumata seejuures seda, et paljud ühiskonnaliikmed on väga suurtes raskustes.

Eestis domineerib seisukoht, et elanikke ei saa otsustusprotsessidesse kaasata, sest ühiskonnas toimuvatele protsessidele lähenetakse emotsionaalselt. Soovitakse maksude kaotamist, toetuste kasvatamist.
Nii see ei ole. Soovitakse teistsugust lähenemist, kulutuste põhjendatust.

Mõni nädal tagasi toimus minu kodukohas (USA) maksude tõstmise (tegemist kinnisvaramaksuga, millest ca 60% läheb haridusele) osas rahvahääletus. Küsiti 0,7 protsendise maksutõstmiseks luba.

Vaheinfoks niipalju, et elamu (ühepereelamu) eest, milles elan, tasutakse 15-16 tuhat dollarit maksu (aastas), mis moodustab siinsete elanike mediaan sissetulekust (pere kohta) ca 15%. Tegemist on aga kõrgema maksuga paigaga.
Juhin tähelepanu sellele, et tulemusele lähenetakse mediaannäitajaga, mitte meile traditsioonilise aritmeetilise keskmisega.

Kodanikuühiskondade maksumaksjad on kursis eelarveliste vahendite kulutamisega, peavad kulutusi põhjendatuks, mõistavad toimuvat.

Viimase väite kohta lisaksin, et ühe Eesti omavalitsuse volikoguliikmena, revisjonikomisjoni esimehena, majandusarvestuse ja rahanduse magistrina puudub minul ülevaade vallas toimuvast. Konsolideeritud aruanne ja kirjed ei võimaldagi selget pilti saada. Mõistetamatu - kellele neid aruandeid kirjutatakse.

Vaatamata sellele, et pole käepärast mainitud hääletamise tulemusi, tean, et valdav osa elanikest pooldas maksutõusu. Seda tehti mitte seetõttu, et inimestel on raha üleliia, vaid soovist panustada kodanikuühiskonda. Kogutavad summad investeeritakse lastesse. Eelarvetes valitseb selgus, kirjetes konkreetsus, pole kahtlustki, et summasid sihipäraselt kulutatakse.

Trikitamised pole kodanikuühiskondades kombeks.

Innukus kinnisvaramaksu propageerimisel

Eiki Nestor:
Probleem pole selles, et inimesed ei saa hakkama oma maaga, vaid probleem on selles, et neil on keeruline selle maamaksu juures üleval pidada oma maja. Sotsid on alati pakkunud välja, et maamaks võiks areneda kinnisvaramaksuks ehk maksustamisel ei hinnataks maatüki asukohta nagu täna, vaid ka seda, mis seal maatükil asub.http://www.epl.ee/artikkel/598907

Mõistetamatu, millise innukusega sotsiaaldemokraat Eiki Nestori kinnisvaramaksu propageerib, adumata seejuures isegi seda, et paljud ühiskonnaliikmed on väga suurtes raskustes.

Maksud (maamaks, kinnisvaramaks), mida tuleb tasuda olenemata sissetuleku olemasolust või selle suurusest, Eestile ei sobi, sest ühiskonnas toimiv sotsiaalkindlustuse süsteem ei kannata seda välja. Liiga suur on toimetulekuraskustes vaevleva elanikkonna osakaal.

Ärgem unustagem, et oleme sotsiaalkindlustuse osas punased laternad majandusühenduses, põhjanaabritest 7 korda (palkades 4 korda) äpumad.

Ühiskonnas, kus paljudel puudub sissetulek või see ei taga väiksuse (mediaan netopalk I kv 2001 oli ca 465 EUR) tõttu toimetulekut, ei tohi maksustada omamist. Maksustatakse tulusid, valikutest sõltuvaid kulutusi.

Maa ja kinnisvara ei kajasta omaniku varakust ega maksevõimet. Mida suuremaid kulutusi valdusesse tehakse, seda suuremaks kasvab maks, vaatamata isegi sellele, et kulutuste tegemisel tasutakse makse (tulumaks, sotsmaks, käibemaks, aktsiise jne).

Eluaseme alune maa ei näita varakust. Tegemist pole aktivaga, millel on lisaväärtust taotlev eesmärk. Maa ja kinnisvara soetamine ja aredustegevus kasvatab kohustusi (seatakse hüpoteek), millest vabanemine nõuab lisavahendeid, kestab aastakümneid.

Maksustamisel tuleks järgida õigluse printsiipi - maksud peavad olema kõigile üheselt mõistetavad, maksja poolt kontrollitavad. Arvatavasti seetõttu lepitaksegi hõlpsamini maksudega, mida tasutakse sissetulekutelt (sotsiaalmaks, tulumaks) ja väljaminekutelt (käibemaks, aktsiis), vara maksusid trotsitakse.

Saldo Euroopa Liiduga ei saa positiivne olla

Rahandusminister Jürgen Ligi möönis täna riigikogus saadikute arupärimisele vastates, et loomulikult on euroala abipakettides osalemine Eestile ebamugav koormus, kuid samas ei sobi Eestil väga kõrget häält liiga palju kasutada – saame oma tasulise abi eest Euroopast numbriliselt palju suuremat tagastamatut abi.
http://www.ap3.ee/?PublicationId=1b218316-0f53-47db-8351-05e144650ac4

Seisukoht, et Eesti saldo EL`ga on positiivne, on ekslik.

Tegemata kulu tuleb lugeda tuluks, saamata jäänud tulu aga kuluks.

Riiklike ametiasutuste kuludest suure osa moodustavad kulud EL kuulumisega. Sama kehtib ka teiste institutsioonide kohta. EL`ga saldosse mainutud kulusid (ja saamata jäänud tulusid) ei arvestada.

EL toetusi ei saa tavapärase tuluga samastada.

Abirahade administreerimine on kulukas. Administreerimiseks kasutatavat intellektuaalset kapitali saab lisaväärtuse tootmiseks kasutada.

Sihtotstarbelise toetamisega (abirahadega) manipuleeritakse ettevõtjatega, manipuleeritakse riigiga. Legaalselt pakutavaid ressursse ihaldavad kõik. Isegi tingimuste seadmine ei vähenda kiusatust. Sihtotstarbeliste toetustega muudetakse prioriteete, tehakse muudatusi planeeritud tegevuses.

Trahvirahad ja liikmemaksud pole tühised. Üksnes suhkrutrahvi eest tuleb välja käia kopsakas summa.

Kas keegi teab, milline on tegelik saldo EL`ga?

Vaevalt.

Tegemist on vaieldamatult negatiivse tulemiga. Isegi piiri ületamise mugavused ja uhkustunne ei kompenseeri kahju, mis ühendusse kuulumisega kaasneb.

Mulle meeldib, et Eesti kuulub EL`tu, kuid see tuleneb emotsionaalsest, mitte ratsionaalsest lähenemisest.

Isikutest olulisemad on põhimõtted

Martin Helme: Ilves kehastab kõike seda, mis on Eestis valesti.
Teie usute seda? Et presidendivalimistel on üleval ainult üks kandidaat, sest terve miljoni eestlase hulgast lihtsalt ei leidu kedagi, kes võiks temast paremini seda tööd teha?
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/martin-helme-ilves-kehastab-koike-seda-mis-on-eestis-valesti.d?id=46739614

Pisirahvana võiksime ühiselt otsuseid langetada. Kui rahvas peab presidendi institutsiooni vajalikuks, siis tuleb ka isik ametisse ühiselt valida.

Presidendi valimisest olulisemaks tuleks aga esinduskoja valimise mehhanismi pidada, kuna viimasest sõltub kogukonna käekäik. Presidendi institutsioon seisneb glamuuris, mille mõju kogukonna käekäigule on olematu.

Erakondade võtmeisikud otsustavad, kellest saab president. Kummaline, erakondlik asjaajamine ei põhine niivõrd ideoloogial, kuivõrd isiklikel ambitsioonidel ja teistele ära tegemisel.

Erakondade programmid võimaldavad hämada - eelistused pole neis paigas, puuduvad tegevusplaanid, tulemuslikkuse mõõdikud. Üksikutele seisukohtadele pühendumise korral töötatakse (enamasti) teistele põhimõtetele vastu.

Arusaamatu, miks tuleb otsustusprotsessides eelistada erakondade seisukohti teiste rahvaalgatuslike ühenduste omadele. Usaldamatus parteide vastu seab kahtluse alla nende otstarbekuse üldse.

Vaatamata sellele, et suuremate erakondade nimekirjad koosnevad kümnetest tuhandetest, on kaasarääkijate osa neis suhteliselt kesine. Küsitlused kinnitavad, et erakonnas toimuvaga on kursis alla 10% parteilastest, kaasarääkijaid osa veelgi madalam.

Parteilastest lihtliikmete passiivsus on taotluslik – otsustajad ei pea pingutama, neil on piisavalt ressursse võimu tagamiseks.

Mainitud poliitilist kultuuritust tingib erakondade rahastamine ja soosiv seaduskeskkond (valimis- ja erakonnaseadus). Sõltumatus – riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas, garanteeritud esindatus– võimaldab praktiseerida (tagatubadel toimivat) butafoorset demokraatiat.

Sissetulekutega ei saa hõisata

I kvartali mediaanväljamakse oli aga vaid 553 eurot (8 659 krooni) kuus. See tähistab summat, millest suuremaid ja madalamaid väljamakseid oli võrdselt.
http://www.epl.ee/artikkel/598554

Nimetada riiki, kus paljudel puudub sissetulek, palgasaajate mediaan netosissetulekut mõõdetakse alla 467 euro, sotsiaalsed tagatised on naabrist 7 korda lahjemad, põhjamaa tiigriks, on kummaline.

Räägime riigi madalast võlakoormusest, unustame elanike kõrged kohustused; räägime registreeritud töötusest, kahe silma vahele jätame pikaajalised töötud ja töökohtade kasinuse; trikitame varjatud maksustamisega, jätkame mõttetute kulutuste tegemist.

Trikitamiste tulemusena on Eestist kujunenud kõrgeima reaalse maksukoormustamisega riik, mille paratamatuks kaaslaseteks on teistest kõrgem töötus ja inflatsioon, kesisem sisetarbimine, virelev ettevõtlus.

Ühiskonnakorraldus on kriisis. Põhiseadus ei toimi, süveneb diktatuur. Suurimal ressursil (inimestel) puudub rakendus.

EV Põhiseaduse § 1 järgi peaks riigis kõrgeimaks võimukandjaks olema rahvas, on aga võimuladvik. Esinduskoda on võtnud vormilise kuju – tegemist peaks olema elanike esindusega, on aga valitsuste käepikendus, millel puudub side kodanikega.

Demokraatia ei toimi.

Poliitika Eestis põhineb vastandumisel, milles ühtsed eesmärgid puuduvad. Pisirahval peaksid need olema. Raske on mõista, mis ühiskonnas üldse toimub. Vahtu on palju, tuum aga puudub.

Tahame olla põhjamaa tiiger, oleme aga räsitud hiireke, kes peeglisse vaatamise asemel elab unistuste maailmas.