Riigi võimekuse määrab olukord tööturul

Maksutulu moodustab riigieelarvest 73%. Põhiseaduses kirjas olev põhimõte, et kõrgema võimukandja on rahvas paistab paika pidavat - riik toimib suuresti elanike kontributsioonil. Pool maksutulust laekub töötasudelt.

Riigi võimekuse määrab olukord tööturul. Mida enam luuakse töökohti ja kõrgemad on töötasud, seda jõukam on ühiskond. Eesti riigieelarve kohanemisvõimet majanduskriisiga on kiidetud. Tulubaasi vähenemise tingimustes tuldi toime maksude tõstmisega.

Majandusteoreetilised põhitõed paistavad olevat ebaolulised. Kahekohalise majanduslanguse tingimustes maksude tõstmine riigitulusid ei suurenda. See vähendab neid. Võrdlusbaasi puudumine (puudub endine maksukeskkond) ei võimalda öeldut faktidega ilustada. Demagoogial on ülemvõim.

Kriisi tingimustes annab küll parandada üksikuid maksulaekumisi, kuid kogutulu kasvatada ei õnnestu. Seda võimaldab vaid lisaväärtuse ja elanike jõukuse kasv.

Ühendatud anumate reegel kehtib ka rahanduses. Aasta alguses kehtima hakanud kõrgemate maksumäärade viljad potsatavad juba maha – taotluslike maksude suurema laekumise kõrval väheneb tööjõumaksude laekumine.

14. veebruariks laekus sotsiaalmaksu 1,89 miljardit krooni, mida on 19 protsenti vähem kui eelmise aasta veebruaris. Kuna sotsiaalmaks tuleb ettevõtetel tasuda hiljemalt iga kuu 10. kuupäevaks, siis peaks veebruari sotsiaalmaks olema tasutud.

Sotsmaksu vähenemine toob kaasa füüsilise isiku tulumaksu laekumise vähenemise. Kasutatakse ju mõlema tuletamisel sama alust. Nimetatud maksud moodustavad olulisema osa riigi maksutulust, omavalitsuste tulubaasist. Tegemist on strateegilise tuluallikaga.

Aasta alguses tõstetud maksumäärad andsid vaibumismärke näitavale töötusele uut hoogu. Esimese kahe nädalaga registreeriti 5503 uut töötut. Tendents jätkub.

12.-18. veebruarini lisandus 2518 uut töötut, kasvatades (registreeritud) töötute arvu 94 129 inimeseni.

Tegelikku töötute arvu ei oska keegi öelda. On arvatud, et töötute tegelik arv võib olla koguni 150 000. Segaduse töötute loendamisel tingib registri pidamise kord. Need, kes ei nõustu regulaarselt tööturuametis järjekorras seismisega, kustutatakse nimekirjast. Vaatamata isegi sellele, kui tööd pole leitud.

Tööturuameti külastamine on aga sissetulekuta inimesele kulukas (transpordikulu), sageli vaevanõudev (maapiirkondadest linna tulek) ja alandav (tuntakse end luuserina).

Jaanuarikuu maksulaekumine riigieelarvesse oli hea. Töötute arv aga kasvas. Tegemist on muudatuste järelmõjuga. Maksulaekumise selline tendents ei ole jätkusuutlik. Riigitulud ei kasva majanduslanguse, töötuse kasvu ja elanike sissetulekute vähenemise tingimustes. Suurema tulu eelduseks on toetavad aktsioonid külvipinnal, mitte saagi ümberjagamisel.

Eesti väiksust arvestades võiksime võimekuselt olla esirinnas. Hoiame aga punast laternat, tegemistes oleme paindumatud ja jäigad. Elame riigis, kus on alla 600,000 palgasaaja. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame vaid tunde. Sellise riigi haldamine ei ole keeruline. Teeme selle ise selliseks. Imetleme ühiskonnas loodud hierarhilist struktuuri, mis õõnestab riiklust. Ebaõnnestumistes otsime põhjusi mujalt.

Riigieelarve vahendeid kulutame glamuurile. Nägusate esindushoonetele tehtavad kulutused vajaksid vähendamist, sõiduvahendite kasutamine piiramist. Reisimiskulud, valitute kaaskonna (loendamatu arv nõunikke ja abilisi) ülalpidamiskulud ja muud elanike heaolule ebaolulised kulutused kärpimist. Suurriikliku mentaliteediga ei saa väike kogukond edule loota. Riigi haldusstruktuur vajaks auditeerimist, efektiivsemaks muutmist.
Ekstreemsetes olukordades tegutsetakse teisiti. Kasutatakse radikaalsemaid meetmeid.

Samamoodi tuleks läheneda ka töötuse kasvule piiri panemisel. Töökohtade tekkimise eelduseks on suhtumise muutmine. “Vahendusel”, toetustel, riigihangetel või monopoli rolli nautivate ettevõtete osa ühiskonnas ei ole vaja üle tähtsustada. Need ei ole strateegiliselt olulised.

Ettevõtlus rajaneb mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel. 2000. aastal moodustasid 70 % äriühingutest mikroettevõtted. Suurettevõtete osa oli alla 1 %. Suhtumine ettevõtjasse vajaks muutmist. Ettevõtjaks olemine ei ole privilegeeritud seisus. Sotsiaalset vastutust ja ühiskonna ülereguleeritusest tulenevat pressingut ei suuda igaüks taluda. Vaatamata vastutuskoormale puudub ettevõtjatel reaalne võimalus otsustusprotsessidesse sekkumiseks. Seda võimaldab vaid kontributsioon erakondadele. Väikestel ettevõtetel selline võimekus aga puudub.

Ühiskonda vaevleb töökohtade defitsiitsuse käes. Kahjumiga tegutsemine ei innusta looma töökohti, võtma riske. Keskkonda muutmata, ekspertidest praktikuid otsustamistesse kaasamata jäämegi labürinti seiklema.

Endise ettevõtjana valdab mind tänini hirm Töölepinguseaduse ja inspekteerivate ametnike ees. Terminid "kindlustama", "andma", "tagama", "tutvustama", teavitama" ja "austama" on võetud justkui militaarsest leksikonist, mille täitmisest möödahiilimine isegi kriisi olukorras paistab võimatu olevat. Kui oleks minu võimuses, siis peidaksin eelpool nimetatud seaduse lauasahtlisse. Lepingupartneritel võimaldaksin aga paindlikumalt kokkuleppeid sõlmida. Töötasustamise alused, töö- ja puhkusegraafik, maksustamise miinimumnõuded, kohustuslikud kulutused arstlikule läbivaatustele, litsentside ja lubade hankimisele ning muud töökohtade teket takistavad piirangud külmutaksin olukorra stabiliseerumiseni.

Ühiskonnas puuduvad rahalised vahendid töötute abistamiseks. Neid saaks abistada töökohtade teket takistava regulatsiooni muutmisega, riigi valitsemiskulude optimeerimisega. Eelistused ühiskonnas vajavad revideerimist, muudatused tegemist. Piiskinfektsioon ei ole argument hingamise seiskamiseks.

Maksutõusu mõju annab tunda

Töötukassa andmetel lisandus 12.-18. veebruarini 2518 uut registreeritud töötut, kasvatades registreeritud töötute arvu 94 129 inimeseni.

Kui suur on tegelik töötute arv pole teada.

Aasta alguses kehtima hakanud kõrgemad maksumäärad teevad oma töö – taotluslike maksude parema laekumise kõrval väheneb tööjõumaksude laekumine.

Ühendatud anumate reegel kehtib ka rahanduses.

Tegemist on aga olulisema riigituluga.

14. veebruariks oli laekunud jooksva kuu eest sotsiaalmaksu 1,89 miljardit krooni, mida on ligi 19 protsenti vähem kui eelmise aasta veebruaris kokku.

Kuna sotsiaalmaks tuleb ettevõtetel tasuda hiljemalt iga kuu 10. kuupäevaks, siis teoreetiliselt peaks kogu veebruari sotsiaalmaks olema tasutud.


Maksukoormuse kasvule (majanduslanguse tingimustes) järgneb maksulaekumiste vähenemine.


Suurema saagi eelduseks on toetavad aktsioonid külvipinnal, mitte saagi ümberjagamine.


Eesti väiksust arvestades võiksime olla teiste riikidega võrreldes esirinnas.

Oleme aga punased laternad, tegemistes paindumatud ja jäigad.

Elame riigis, kus on alla 600,000 palgasaajat. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame vaid tunde.

Sellise riigi haldamine ei ole üldsegi keeruline. Oleme selle ise keerukaks teinud.

Oleme üles ehitanud hierarhilise struktuuri, mis õõnestab riiklust.

Süüdlasi ebaõnnestumiste korral otsime aga mujalt.

Kui meie „külavanemad“ (ministrite institutsioone ja teisi eskorte võib ju kujunduslikult teiste riikidega võrreldes nii nimetada) on ümbritsetud glamuuriga, naudivad uhkete sõiduvahendite pehmeid istmeid, omavad rohkearvulist kaaskonda ja kasutavad teisi suurriikide atribuutikas olevaid vahendeid, siis pole ka väiksel kogukonnal midagi head loota.

Riigi haldusstruktuur vajaks auditeerimist, efektiivsemaks muutmist.

Seadusloomele pidur peale

Eestis jõustuvad seadused üksnes riigikogu heakskiidul. Pikaajalised riigikogulased kinnitavad, et taasiseseisvumise algaastail tuli palju vaeva näha, et luua riigi toimimiseks vajalik seaduskeskkond. Tööd oli palju, päevad pikad. Need ajad on jäänud minevikku.

Peagi möödub kakskümmend aastat riikluse taastamisest, kuid seaduseveskid jahvatavat edasi. Isegi “möldrite” arvuline komplekteeritus pole vähenenud. Erinevalt varasemast pühendutakse nüüd parandustele.
Seadusi muudetakse kergekäeliselt, sageli põhjendamatult. Inimesed ei jõua kohaneda veel muudetud seadusegagi, kui seda jälle muudetakse.
Seadusetekstid on keerulised. Need kirjutatakse tavainimesele mõistetamatus keeles.

Paistab, et seadusi kirjutatakse advokaatidele, kes neist elatuvad, mitte elanikele. Eeldab ju seaduste järgimine nende tundmist, nendes orienteerumist.

Valimiseelne aasta on alanud. Lossikoha saamiseks tuleb eristuda. Varju jäämine tähendab keelumärki Toompea tänava teelõigul. Võidujooks seaduseelnõude esitamisele ja menetlemisele võib võtta veelgi suuremaid pöördeid.

Paistab, et seadusloomest on saanud eesmärk omaette. Valitsus, 101 valitut ja riigilaekast elatuvad erakonnad esitavad võidu eelnõusid, tõestamaks sellega oma eksistentsi vajalikkust ja rahastamist ühiskonnas.
Seaduste muutmistele ja parandamistele tuleks piir panna, neid ei tohiks lubada kergekäeliselt teha. Mis kasu on seadusest, mida ei tunta, mida ei järgita või mis tekitavad kaose? Reeglid kinnistuvad tavade ja harjumustega, mitte Riigi Teatajas avaldamisega.

Tunnistan, et endise ettevõtjana olen muutunud allergiliseks käskude, keeldude, lõivude, sanktsioonide ja teiste riiklikele juhiste muutmise suhtes.
Meenutan tänini hirmuga pea poole sajandi tagust kalamaksaõli neelamise kohustust lasteaias. See oli vastik ja halvimast halvim. Aastate pärast deklareeriti kalamaksaõli tervisele kahjulikuks (arvatavasti rasvasuse pärast). Vedas lastel, kes seda kugistama ja pärast seda öökima ei pidanud. Nüüd on kalamaksaõli jälle in. Õnneks on selle maitse varasemast parem, neelamine pole kohustuslik.

Haapsalust 2008. aasta sügisel alanud hapukapsasõda, mis sai alguse kodustes tingimustes valmistatud toiduainete turustamisele takistuste seadmisest, kestis aasta ja kaks kuud. Vastasseis lõppes seekord mõistuse võiduga. Seadusandja ei peljanud valge lipu heiskamist. Fikseeriti järjekordne seadusemuudatus. Kui palju sai kahjustada aga närvirakke või kui suur oli ressursikulu, ei ole võimalik kokku arvestada.

Ühiskond on ülereguleeritud – seadusesätteid ja määrusi on palju, need on raskesti hoomatavad, muutuvad sageli. Seadustega “mängimist” soosib heakskiidu saamise lihtsus. Koalitsioonis olek tähendab automaatselt rohelist tuld otsustamispuldis.

Arutelusid ühiskonnas ei toimu. Elanikkonda hoitakse infosulus, nende seisukohtadega manipuleeritakse, otsuseid langetatakse kitsas ringis.
Eelnõusid kirjutavad küll professionaalid vormistamises, kuid eluvõõrad nende toimimises. Sellised ühiskonnareeglid ei taga soovitud tulemusi – tekitavad segadust, pärsivad soovitud arenguid. Mõistetamatu ja ebastabiilne seaduskeskkond soosib negatiivseid tendentse.

2010. aasta esimese kahe nädalaga registreeriti 5503 uut töötut. Töötute read jätkavad kasvamist, uute rekordite purustamist. Need on seadusemuudatuste viljad. Tendentse ei suuna väljaspool toimuv, palju suurem mõju on riigis toimival seaduskeskkonnal. Turbulentsus soosib ebasoovitavaid arenguid.

Iga muudatusega kaasneb (suurem või väiksem) kaos. Varasem seadusehaav jõuab vaevu armistuda, kui seaduseparandusega tekitatakse uus. See on ka põhjus, miks klassikaline (majandustegevusel põhinev) ettevõtlus on taandarengus, miks kasvab töötus, vähenevad laekumised riigieelarvesse.

Mängu ajal reegleid ei muudeta. Vastasel juhul kaob mänguilu, väheneb kindlustunne ja entusiasm. Ühiskond lämbub reeglite keerukusest. Sagedased muutused seaduskeskkonnas soosivad korruptsiooni ja vastandumist, mitte soovitud arenguid. Praegustel ja tulevastel Reiljanitel, Seppadel, Parbustel ja teistel nõrga iseloomuga inimestel on raske jokkidega võimaluste juures ükskõikseks jääda.

Jonathan Swift on öelnud: “Seadused on nagu ämblikuvõrgud, mis püüavad pisikesi kärbseid, aga lasevad herilastel ja vaablastel end lahti rebida.”

Seadusloomele oleks viimane aeg senisest madalam käik sisse panna või veelgi parem, mõneks ajaks käsipidur peale tõmmata. Kaaluda võiks ühiskonnas toimivate reeglitele komplektse, poliitikutest sõltumatu auditeerimise algatamist. Ehk aitaks selline tegevus taastada usalduse riigi vastu, tekitada kindlustunde kodanikes ja investorites. Soovitud tendentse saab aga vahepeal mõjutada ka eetilis-moraalsete väärtushinnangutega.

Euro rahaliiduga liitumine on kahtlane.

„Emotsionaalset tausta kõrvale jättes tuleb silmas pidada, et eurole üleminek ei ole veel saavutatud ja nõuab jätkuvat tööd ja pühendumist, samas usume, et 95-protsendilise tõenäosusega euro siiski tuleb,“ lausus Vahur Kraft.

Massipsühhoos avaldab mõju ka prognooside tegemisele.
95 protsenti tähendab ju kindlust.

Nende arvamusliidrite arv, kes usuvad Euro rahaliiduga ühinemist juba lähiaastal, kasvab kiiresti. Usutakse, et see toimub koguni praeguse (valuuta) kursiga.

Mõistetamatuks jääb selline optimism.

Paljud makromajanduslikud tendentsid ühiskonnas on endiselt negatiivsed.

Aasta alguse kehtima hakanud maksumuudatuste mõju töötusele, ettevõtluse konkurentsivõimele ja riigieelarvelaekumisele selgub alles mõne kuu pärast.

Optimism tendentside muutuse osas ei ole põhjendatud.

Sisemajanduse kogutoodang võib küll näidata (mõnedes valdkondades) mõningast kasvu, kuid see tuleb pigem jõukust mitte tootvatest harudest (avalik haldus, riigikaitse jmt). Nendest, mis teevad inimesed ja paljud ettevõtted veelgi vaesemaks.

Ootus, et teiste riikide majanduskasv kandub ka meile, on põhjendamatu. Sama põhjendamatu, kui oli (viimaste aastate) maksulaekumiste soovunelm.

Julgen kahelda, et jätkusuutliku majanduseta avanevad rahaliidu uksed. Kui need ka avanevad, siis vähemalt mitte tänase vahetuskursiga.

Seadusi ei tohiks pidevalt muuta.

Seadusi ühiskonnas muudetakse liiga sageli, pealegi veel põhjendamatult. Inimesed ei jõua kohaneda seadusega, kui seda jälle muudetakse. Paistab, et seadusi tehaksegi vaid advokaatidele, kes sellest elatuvad, mitte elanikele.

Tunnistan, et mulle ei meeldi keskmised ja keelustamised. Seaduseloome (ja ka statistika) aga just sellel põhineb.

Mäletan kuidas lasteaias manustati mulle kalamaksaõli. See oli vastik ja halvimast halvim. Mõne aja pärast tituleeriti kalamaksaõli tervisele kahjulikuks (arvatavasti rasvasuse pärast). Vedas lastel, kes seda kugistama ja pärast öökima ei pidanud.
Nüüd on kalamaksaõli jälle „inn“. Õnneks on selle maitse parem, neelamine pole kohustuslik.

Mul on tunne, et seaduseloomest on saanud eesmärk omaette. See on (arvatavasti) seetõttu, et esindajatekoda ja erakonnad peavad tõestama oma olulisust ühiskonnas, huvigruppe enda poole võitma.

Olen arvamusel, et ühiskond on ülereguleeritud – seadusesätteid ja määrusi on liiga palju, need on absurdselt detailsed.

Teame ju kõik, kuidas otsuseid ühiskonnas langetatakse. Massid hoitakse infosulus, seisukohtadega manipuleeritakse.

Ühiskonnaliikmed lämbuvad reguleeritusest.

Eelistan propagandat/propageerimist keelustamisele (see, milleks seadusi luuakse).

Oleme erinevad.

Mulle meeldib näiteks kaks korda päevas süüa. Vedelikke tarbida vaid hommikuti ja õhtuti. Mulle on mõistetamatu, kuidas suudavad kontorites askeldavad inimesed vedelikke tass tassi haaval sisse kaanida.

Olen omast arust heas konditsioonis – kaal on ehk mõne kilo võrra „normaalsest“ kõrgem, kuid jõuan palli taga ajada, füüsilist tööd teha ja suudan vaimselt mõelda. Miks peaksin sööma kolm korda päevas, manustama vastutahtmist vedelikke?

Usaldan keha ja meeli. Usaldan neid seadustest ja määrustest enam.

Raske on leppida sellega, et abivajajaid ei märgata...

Jõuluajal sattusin juhuslikult kuulama elukogenud inimeste aastakümnete taguseid meenutusi.

Räägiti ühiskonnakorraldusest ja väärtushinnangutest. Arutlusel tõstatus palju küsimärke, puudust ei tuntud tundmatutest.

Hallipäistele jäi mõistetamatuks, kuidas palju kirutud okupatsiooniajal ei sattunud toimetulekuraskustesse koolid ega haiglaid, ei suletud päästekeskusi ega koondatud korravalvureid. Ühiskonnas polnud märgata kodutuid. Töökohtade valik oli suur. Maal tasus kasvatada aiasaadusi, loomade kasvatamine oli tulus.

Memmed ja taadid imestasid - miks kõik nüüd on teisiti. Elu varasemaga võrreldes oleks justkui peapeale pööratud.

Isegi riigikogus istuvad saadikud paistavad kunagistest ülemnõukogu saadikutest kesisematena. Ülemnõukogu saadikud jaksasid osaleda istungitel, ei virisenud sissetuleku üle, olid suhtlusaltimad ja empaatilisemad, vaatamata kesisele kuluhüvitisele ei peetud nendega kohtumist eriliseks sündmuseks.

Isikliku panuse rõhutamist ühistegemises peeti memmede-taatide noorusajal ebaeetiliseks. Komplimendina võeti üksnes kõrvalise isiku kiitust, enda voorustest vaikiti. Kellelegi ei meenunud kunagiste võimulolijate enesele kirjutatud oodi ühendkoorina esitamine, palganumbri väiksuse üle kurtmine.

Mäletati pigem töölisklassi ja lihtrahva tunnustamist. Kui valituid kiidetigi, siis tehti seda mõõdukalt, arvatavasti kinnistel koosviibimistel. Ülistati küll ühte või kahte persooni, kuid mitte kunagi sadat ühte, rääkimata siis ametnikest ja nõunikest.

Isiklikul kasuahnusel polnud noorusaja meenutajate mäletamise järgi väärtushinnanguskaalas kohta. Vähemalt ei riivanud see silma ega puudutanud õiglustunnet.

Taasiseseisvunud Eestis paistab kasuahnusest saanud tava. Isegi demokraatiale on suudetud päitsed pähe panna ja „kasusaamise" vankri ette rakendada. Materiaalsust poseeritakse lausa demokraatia taustal.

Materiaalsuse ülistamine on kasvulavaks kadedusele ja kiusatustele.

Vanasõna „Andmise rõõm on suurim rõõm" on kaotanud sisu.

Kõik paistab olevat nüüd müügiks - koht Riigikogus, positsioon avalikus sektoris, sõprus, isegi arvamus.

Hirm oli märksõna, mis aeg-ajalt vestlusest kostus. Seda kasutati nii hetke kontekstis kui ka tulevikku vaadates.

Arutlejad meenutasid kunagiste pimedate tänavate turvalisust. Operatiivteenused töötasid laitmatult, nende poole juleti pöörduda.

Polnud hirmu jääda ilma teenitud töötasust või pensionist, polnud kartust töökoha kaotuse või eluasemest ilma jäämise pärast.

Palju tehti ära talgute korras. Ühiseid tegemisi nauditi, tähistati ühiselt tähtpäevi.

Sotsiaalne keskkond oli turvalisem, hoolivam ja inimsõbralikum.

Praeguses ühiskonnas paistab domineerivat vastandumine - valitsejate vastanduvad rahvale, erinevate generatsioonid ja muud sotsiaalsed grupid üksteisele.

Otsuseid ühiskonnas langetatakse kellegi arvel, harva kellegi nimel.

Memmede-taatide arvates toimusid ka viimased riigieelarvekärped ja maksude tõstmised toimetulekuraskustes inimeste arvel, valitutele heaolu nimel.

Selline suhtumine on omane metsikule loodusele. Nõrgemate kõrvaldamine on oluline populatsiooni arengu ja elujõulisuse tugevnemise tagamiseks.

Vanades demokraatiamaades oleks selline lähenemine mõeldamatu. Väärtushinnangud soosivad seal nõrgemate ja väetite eksistentsi. Selliste riikide toimimise peaeesmärgiks on kodanikele inimväärse elukeskkonna ja turvalisuse tagamine, mitte valitsemine ja haldusstruktuuri ülalpidamine.

Elukogenud inimeste vestluslõnga keerlemise kaasaelamine, vaatamata isegi selle minoorsusele, oli nauditav, sest tegemist ei olnud traditsioonilise kirumisega, vaid küsimustele vastuste otsimisega. Küsimused ja seisukohad esitati eale omase delikaatsusega ja vaoshoitusega.

Olen veendunud, et sellistest inimestest koosneva riigikogu koosseisu korral poleks riik praegu kriisis. Elukeskkond oleks turvalisem, parem ja õiglasem. Jätkuks hoolivust, mõistmist, vastastikust lugupidamist, mis on argipäevaste tegemiste nautimise eelduseks. Elumõte ei tohiks piirduda üksnes raha, isikliku turvalisuse ja positsioonide pärast jagelemisega.

Nördimust valmistas arutlejatele see, et ajal, mil paljud ühiskonnaliikmed sõna kõige otsemas mõttes nälgivad, loobuvad elukohast, ei ole nende „esindajad" nõus loovutama pennigi saadavast töötasust, kurdavad vaid suure töökoormuse üle, solvuvad alamatelt tuleva väikese kuluhüvitise pärast.

Märkasin murepisaraid.

Raske on neil leppida sellega, et abivajajaid ei märgata.

Üle saja tuhande töötu, samas suurusjärgus puudega inimest, üksikuks jäänud pensionärid, paljulapselised pered, ühe vanema sissetulekust elavad pered, väikesepalgalised - suur osa ühiskonnaliikmetest on toimetulekuraskustes.

Selleni ei ole jõutud aga üleöö.

Jõulud on möödunud, kuid mind kummitab endiselt memmede-taatide mure ühiskonnas vohava ebaõigluse pärast - eelistuste pärast.

Panin kirja mõtted, lootuses vabaneda kummitusest.

Lohutan end sellega, et neid loevad Toompeal askeldavad otsustajad. Kummituse autoriteetsust arvestades kohtuvad memmed ja taadid kindlasti veel enne igavikumaile suundumist õiguse varjus sörkiva õiglusega.

Milline oli aasta 2009?

2009. aasta oli vigaderohke.
Selle asemel, et õppida teiste vigadest, eelistasime katsetusmeetodit.

Tagatubade parteidogmal toimiv esindajatekoda oli vigade tegemisel lipulaevaks.
Eirati kõige elementaarsemaid majandusteoreetilisi põhimõtteid - majanduslanguse tingimustes maksukoormust ei tõsteta.
Tehti kõik selleks, et töötuse kasv ei peatuks, jätkuks riigitulu alalaekumine.

Soovide ja võimaluste eiramine on põhjus, miks Eesti näiline edu asendus totaalse läbipõrumisega.


Toimetulekuraskustesse sattunud inimeste arv kasvas ebaloomulikult kõrgeks.
Sissetuleku kaotamisest sai tava, millel üllatusmoment puudub.
Töötustondi laastamistööd kestavad. Statistika andmetel tõusis töötuse määr kolmandas kvartalis 14,6 protsendini. Hinnanguliselt oli siis tööta 102 200 inimest. Tegemist oli Eesti taasiseseisvuse ajaloo halvima näitajaga.
Tänaseks on töötus veelgi kõrgem. Lõppu töötute arvu kasvul ei paistagi tulevat.

Ootus, et teiste riikide majanduskasv kandub samas mõõtmes ka meie turule, on põhjendamatu. Sama põhjendamatu, kui oli soovunelm 2008. aasta riigieelarve laekumisest.


Töökohtade teket soodustaks tarmukas fiskaalpoliitika.
Statistilised andmed kinnitavad, et riikide arv, kus oskusliku fiskaalpoliitikaga on negatiivseid majandustrende murtud, kasvab. Nii kasvas USAs majandus eelmises kvartalis aastatagusega võrreldes 3,5%. Saksamaa ja Prantsusmaa majandus kosus varasema kvartaliga võrreldes vastavalt 0,7% ja 0,3%.

Eesti jätkab vanal rajal tatsumist – üritab maksukoormuse kasvuga riigikassa tulusid kasvatada.

Vajaksime hädasti avaliku ja erasektori tasakaalu optimeerimist.
Olukord ei normaliseeru ilma riikliku dieedita. Riigi tulu laekumine ei saa liikuda vastupidises suunas ühiskonnaliikmete tulususega.

Valitsemiskulud ei vasta ettevõtluses teenitavale tulule. Ühte neist tuleks kohendada – kas toota enam lisaväärtust või kohandada valitsemiskulusid. Kolmandat võimalust lihtsalt ei ole. Makse võib küll tõsta, kuid riigitulusid see ei kasvata.
Vajame haldusstruktuuri reformimist, see vajab praegusest odavamaks ja efektiivsemaks muutmist. Eelistusi muutmata ja kodanikuühiskonda kujundamata jäämegi oodatud arenguid ootama ja vinduma.
Riigi toimimise peaeesmärgiks on kodanikele inimväärse elukeskkonna ja turvalisuse tagamine. Valitsemine ja haldusstruktuur on selle saavutamise vahend, mitte eesmärk.
Eesti riik ei ole üldsegi nii õbluke, kui arvatakse. Ministeeriumide, ametite, ametkondade ja omavalitsuste arvu poolest võime end pidada võrdväärseks paljude suuremate riikidegagi.

Riigi halduskulusid saab vähendada.

Varisemisohtlik maja lammutatakse. Ainult sellega luuakse eeldus uue vastupidava hoone ehitamiseks. Ka riiki tuleks mõranenud kohtadest „lammutada“. Seda tuleb aga teha nii, et vundament ja tugevamad osad säiliksid, võimaldades väiksemate kadudega ehitada tugev ja iseseisev riik.

Riigi haldusstruktuuri saab odavamaks ja efektiivsemaks muuta. Parandaksime sellega meie ettevõtluse konkurentsivõimet välisturgudel, mis kasvataks ekspordivoogusid ja parandaks inimeste elujärge.

Strukturaalseid muudatusi tegemata, jäävad aga ka tulevaste perioodide oodatavad riigieelarvelised tulud soovunelmaks, töötuse määr kõrgeks.

Kriisi taandumise eelduseks on põhjuste kõrvaldamine. Tagajärgede silumisega seda ei saavutata.