Riigi võimekuse määrab olukord tööturul

Maksutulu moodustab riigieelarvest 73%. Põhiseaduses kirjas olev põhimõte, et kõrgema võimukandja on rahvas paistab paika pidavat - riik toimib suuresti elanike kontributsioonil. Pool maksutulust laekub töötasudelt.

Riigi võimekuse määrab olukord tööturul. Mida enam luuakse töökohti ja kõrgemad on töötasud, seda jõukam on ühiskond. Eesti riigieelarve kohanemisvõimet majanduskriisiga on kiidetud. Tulubaasi vähenemise tingimustes tuldi toime maksude tõstmisega.

Majandusteoreetilised põhitõed paistavad olevat ebaolulised. Kahekohalise majanduslanguse tingimustes maksude tõstmine riigitulusid ei suurenda. See vähendab neid. Võrdlusbaasi puudumine (puudub endine maksukeskkond) ei võimalda öeldut faktidega ilustada. Demagoogial on ülemvõim.

Kriisi tingimustes annab küll parandada üksikuid maksulaekumisi, kuid kogutulu kasvatada ei õnnestu. Seda võimaldab vaid lisaväärtuse ja elanike jõukuse kasv.

Ühendatud anumate reegel kehtib ka rahanduses. Aasta alguses kehtima hakanud kõrgemate maksumäärade viljad potsatavad juba maha – taotluslike maksude suurema laekumise kõrval väheneb tööjõumaksude laekumine.

14. veebruariks laekus sotsiaalmaksu 1,89 miljardit krooni, mida on 19 protsenti vähem kui eelmise aasta veebruaris. Kuna sotsiaalmaks tuleb ettevõtetel tasuda hiljemalt iga kuu 10. kuupäevaks, siis peaks veebruari sotsiaalmaks olema tasutud.

Sotsmaksu vähenemine toob kaasa füüsilise isiku tulumaksu laekumise vähenemise. Kasutatakse ju mõlema tuletamisel sama alust. Nimetatud maksud moodustavad olulisema osa riigi maksutulust, omavalitsuste tulubaasist. Tegemist on strateegilise tuluallikaga.

Aasta alguses tõstetud maksumäärad andsid vaibumismärke näitavale töötusele uut hoogu. Esimese kahe nädalaga registreeriti 5503 uut töötut. Tendents jätkub.

12.-18. veebruarini lisandus 2518 uut töötut, kasvatades (registreeritud) töötute arvu 94 129 inimeseni.

Tegelikku töötute arvu ei oska keegi öelda. On arvatud, et töötute tegelik arv võib olla koguni 150 000. Segaduse töötute loendamisel tingib registri pidamise kord. Need, kes ei nõustu regulaarselt tööturuametis järjekorras seismisega, kustutatakse nimekirjast. Vaatamata isegi sellele, kui tööd pole leitud.

Tööturuameti külastamine on aga sissetulekuta inimesele kulukas (transpordikulu), sageli vaevanõudev (maapiirkondadest linna tulek) ja alandav (tuntakse end luuserina).

Jaanuarikuu maksulaekumine riigieelarvesse oli hea. Töötute arv aga kasvas. Tegemist on muudatuste järelmõjuga. Maksulaekumise selline tendents ei ole jätkusuutlik. Riigitulud ei kasva majanduslanguse, töötuse kasvu ja elanike sissetulekute vähenemise tingimustes. Suurema tulu eelduseks on toetavad aktsioonid külvipinnal, mitte saagi ümberjagamisel.

Eesti väiksust arvestades võiksime võimekuselt olla esirinnas. Hoiame aga punast laternat, tegemistes oleme paindumatud ja jäigad. Elame riigis, kus on alla 600,000 palgasaaja. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame vaid tunde. Sellise riigi haldamine ei ole keeruline. Teeme selle ise selliseks. Imetleme ühiskonnas loodud hierarhilist struktuuri, mis õõnestab riiklust. Ebaõnnestumistes otsime põhjusi mujalt.

Riigieelarve vahendeid kulutame glamuurile. Nägusate esindushoonetele tehtavad kulutused vajaksid vähendamist, sõiduvahendite kasutamine piiramist. Reisimiskulud, valitute kaaskonna (loendamatu arv nõunikke ja abilisi) ülalpidamiskulud ja muud elanike heaolule ebaolulised kulutused kärpimist. Suurriikliku mentaliteediga ei saa väike kogukond edule loota. Riigi haldusstruktuur vajaks auditeerimist, efektiivsemaks muutmist.
Ekstreemsetes olukordades tegutsetakse teisiti. Kasutatakse radikaalsemaid meetmeid.

Samamoodi tuleks läheneda ka töötuse kasvule piiri panemisel. Töökohtade tekkimise eelduseks on suhtumise muutmine. “Vahendusel”, toetustel, riigihangetel või monopoli rolli nautivate ettevõtete osa ühiskonnas ei ole vaja üle tähtsustada. Need ei ole strateegiliselt olulised.

Ettevõtlus rajaneb mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel. 2000. aastal moodustasid 70 % äriühingutest mikroettevõtted. Suurettevõtete osa oli alla 1 %. Suhtumine ettevõtjasse vajaks muutmist. Ettevõtjaks olemine ei ole privilegeeritud seisus. Sotsiaalset vastutust ja ühiskonna ülereguleeritusest tulenevat pressingut ei suuda igaüks taluda. Vaatamata vastutuskoormale puudub ettevõtjatel reaalne võimalus otsustusprotsessidesse sekkumiseks. Seda võimaldab vaid kontributsioon erakondadele. Väikestel ettevõtetel selline võimekus aga puudub.

Ühiskonda vaevleb töökohtade defitsiitsuse käes. Kahjumiga tegutsemine ei innusta looma töökohti, võtma riske. Keskkonda muutmata, ekspertidest praktikuid otsustamistesse kaasamata jäämegi labürinti seiklema.

Endise ettevõtjana valdab mind tänini hirm Töölepinguseaduse ja inspekteerivate ametnike ees. Terminid "kindlustama", "andma", "tagama", "tutvustama", teavitama" ja "austama" on võetud justkui militaarsest leksikonist, mille täitmisest möödahiilimine isegi kriisi olukorras paistab võimatu olevat. Kui oleks minu võimuses, siis peidaksin eelpool nimetatud seaduse lauasahtlisse. Lepingupartneritel võimaldaksin aga paindlikumalt kokkuleppeid sõlmida. Töötasustamise alused, töö- ja puhkusegraafik, maksustamise miinimumnõuded, kohustuslikud kulutused arstlikule läbivaatustele, litsentside ja lubade hankimisele ning muud töökohtade teket takistavad piirangud külmutaksin olukorra stabiliseerumiseni.

Ühiskonnas puuduvad rahalised vahendid töötute abistamiseks. Neid saaks abistada töökohtade teket takistava regulatsiooni muutmisega, riigi valitsemiskulude optimeerimisega. Eelistused ühiskonnas vajavad revideerimist, muudatused tegemist. Piiskinfektsioon ei ole argument hingamise seiskamiseks.