Seadusi ühiskonnas muudetakse liiga sageli, pealegi veel põhjendamatult. Inimesed ei jõua kohaneda seadusega, kui seda jälle muudetakse. Paistab, et seadusi tehaksegi vaid advokaatidele, kes sellest elatuvad, mitte elanikele.
Tunnistan, et mulle ei meeldi keskmised ja keelustamised. Seaduseloome (ja ka statistika) aga just sellel põhineb.
Mäletan kuidas lasteaias manustati mulle kalamaksaõli. See oli vastik ja halvimast halvim. Mõne aja pärast tituleeriti kalamaksaõli tervisele kahjulikuks (arvatavasti rasvasuse pärast). Vedas lastel, kes seda kugistama ja pärast öökima ei pidanud.
Nüüd on kalamaksaõli jälle „inn“. Õnneks on selle maitse parem, neelamine pole kohustuslik.
Mul on tunne, et seaduseloomest on saanud eesmärk omaette. See on (arvatavasti) seetõttu, et esindajatekoda ja erakonnad peavad tõestama oma olulisust ühiskonnas, huvigruppe enda poole võitma.
Olen arvamusel, et ühiskond on ülereguleeritud – seadusesätteid ja määrusi on liiga palju, need on absurdselt detailsed.
Teame ju kõik, kuidas otsuseid ühiskonnas langetatakse. Massid hoitakse infosulus, seisukohtadega manipuleeritakse.
Ühiskonnaliikmed lämbuvad reguleeritusest.
Eelistan propagandat/propageerimist keelustamisele (see, milleks seadusi luuakse).
Oleme erinevad.
Mulle meeldib näiteks kaks korda päevas süüa. Vedelikke tarbida vaid hommikuti ja õhtuti. Mulle on mõistetamatu, kuidas suudavad kontorites askeldavad inimesed vedelikke tass tassi haaval sisse kaanida.
Olen omast arust heas konditsioonis – kaal on ehk mõne kilo võrra „normaalsest“ kõrgem, kuid jõuan palli taga ajada, füüsilist tööd teha ja suudan vaimselt mõelda. Miks peaksin sööma kolm korda päevas, manustama vastutahtmist vedelikke?
Usaldan keha ja meeli. Usaldan neid seadustest ja määrustest enam.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment