Seadusloomele pidur peale

Eestis jõustuvad seadused üksnes riigikogu heakskiidul. Pikaajalised riigikogulased kinnitavad, et taasiseseisvumise algaastail tuli palju vaeva näha, et luua riigi toimimiseks vajalik seaduskeskkond. Tööd oli palju, päevad pikad. Need ajad on jäänud minevikku.

Peagi möödub kakskümmend aastat riikluse taastamisest, kuid seaduseveskid jahvatavat edasi. Isegi “möldrite” arvuline komplekteeritus pole vähenenud. Erinevalt varasemast pühendutakse nüüd parandustele.
Seadusi muudetakse kergekäeliselt, sageli põhjendamatult. Inimesed ei jõua kohaneda veel muudetud seadusegagi, kui seda jälle muudetakse.
Seadusetekstid on keerulised. Need kirjutatakse tavainimesele mõistetamatus keeles.

Paistab, et seadusi kirjutatakse advokaatidele, kes neist elatuvad, mitte elanikele. Eeldab ju seaduste järgimine nende tundmist, nendes orienteerumist.

Valimiseelne aasta on alanud. Lossikoha saamiseks tuleb eristuda. Varju jäämine tähendab keelumärki Toompea tänava teelõigul. Võidujooks seaduseelnõude esitamisele ja menetlemisele võib võtta veelgi suuremaid pöördeid.

Paistab, et seadusloomest on saanud eesmärk omaette. Valitsus, 101 valitut ja riigilaekast elatuvad erakonnad esitavad võidu eelnõusid, tõestamaks sellega oma eksistentsi vajalikkust ja rahastamist ühiskonnas.
Seaduste muutmistele ja parandamistele tuleks piir panna, neid ei tohiks lubada kergekäeliselt teha. Mis kasu on seadusest, mida ei tunta, mida ei järgita või mis tekitavad kaose? Reeglid kinnistuvad tavade ja harjumustega, mitte Riigi Teatajas avaldamisega.

Tunnistan, et endise ettevõtjana olen muutunud allergiliseks käskude, keeldude, lõivude, sanktsioonide ja teiste riiklikele juhiste muutmise suhtes.
Meenutan tänini hirmuga pea poole sajandi tagust kalamaksaõli neelamise kohustust lasteaias. See oli vastik ja halvimast halvim. Aastate pärast deklareeriti kalamaksaõli tervisele kahjulikuks (arvatavasti rasvasuse pärast). Vedas lastel, kes seda kugistama ja pärast seda öökima ei pidanud. Nüüd on kalamaksaõli jälle in. Õnneks on selle maitse varasemast parem, neelamine pole kohustuslik.

Haapsalust 2008. aasta sügisel alanud hapukapsasõda, mis sai alguse kodustes tingimustes valmistatud toiduainete turustamisele takistuste seadmisest, kestis aasta ja kaks kuud. Vastasseis lõppes seekord mõistuse võiduga. Seadusandja ei peljanud valge lipu heiskamist. Fikseeriti järjekordne seadusemuudatus. Kui palju sai kahjustada aga närvirakke või kui suur oli ressursikulu, ei ole võimalik kokku arvestada.

Ühiskond on ülereguleeritud – seadusesätteid ja määrusi on palju, need on raskesti hoomatavad, muutuvad sageli. Seadustega “mängimist” soosib heakskiidu saamise lihtsus. Koalitsioonis olek tähendab automaatselt rohelist tuld otsustamispuldis.

Arutelusid ühiskonnas ei toimu. Elanikkonda hoitakse infosulus, nende seisukohtadega manipuleeritakse, otsuseid langetatakse kitsas ringis.
Eelnõusid kirjutavad küll professionaalid vormistamises, kuid eluvõõrad nende toimimises. Sellised ühiskonnareeglid ei taga soovitud tulemusi – tekitavad segadust, pärsivad soovitud arenguid. Mõistetamatu ja ebastabiilne seaduskeskkond soosib negatiivseid tendentse.

2010. aasta esimese kahe nädalaga registreeriti 5503 uut töötut. Töötute read jätkavad kasvamist, uute rekordite purustamist. Need on seadusemuudatuste viljad. Tendentse ei suuna väljaspool toimuv, palju suurem mõju on riigis toimival seaduskeskkonnal. Turbulentsus soosib ebasoovitavaid arenguid.

Iga muudatusega kaasneb (suurem või väiksem) kaos. Varasem seadusehaav jõuab vaevu armistuda, kui seaduseparandusega tekitatakse uus. See on ka põhjus, miks klassikaline (majandustegevusel põhinev) ettevõtlus on taandarengus, miks kasvab töötus, vähenevad laekumised riigieelarvesse.

Mängu ajal reegleid ei muudeta. Vastasel juhul kaob mänguilu, väheneb kindlustunne ja entusiasm. Ühiskond lämbub reeglite keerukusest. Sagedased muutused seaduskeskkonnas soosivad korruptsiooni ja vastandumist, mitte soovitud arenguid. Praegustel ja tulevastel Reiljanitel, Seppadel, Parbustel ja teistel nõrga iseloomuga inimestel on raske jokkidega võimaluste juures ükskõikseks jääda.

Jonathan Swift on öelnud: “Seadused on nagu ämblikuvõrgud, mis püüavad pisikesi kärbseid, aga lasevad herilastel ja vaablastel end lahti rebida.”

Seadusloomele oleks viimane aeg senisest madalam käik sisse panna või veelgi parem, mõneks ajaks käsipidur peale tõmmata. Kaaluda võiks ühiskonnas toimivate reeglitele komplektse, poliitikutest sõltumatu auditeerimise algatamist. Ehk aitaks selline tegevus taastada usalduse riigi vastu, tekitada kindlustunde kodanikes ja investorites. Soovitud tendentse saab aga vahepeal mõjutada ka eetilis-moraalsete väärtushinnangutega.