Raske on leppida sellega, et abivajajaid ei märgata...

Jõuluajal sattusin juhuslikult kuulama elukogenud inimeste aastakümnete taguseid meenutusi.

Räägiti ühiskonnakorraldusest ja väärtushinnangutest. Arutlusel tõstatus palju küsimärke, puudust ei tuntud tundmatutest.

Hallipäistele jäi mõistetamatuks, kuidas palju kirutud okupatsiooniajal ei sattunud toimetulekuraskustesse koolid ega haiglaid, ei suletud päästekeskusi ega koondatud korravalvureid. Ühiskonnas polnud märgata kodutuid. Töökohtade valik oli suur. Maal tasus kasvatada aiasaadusi, loomade kasvatamine oli tulus.

Memmed ja taadid imestasid - miks kõik nüüd on teisiti. Elu varasemaga võrreldes oleks justkui peapeale pööratud.

Isegi riigikogus istuvad saadikud paistavad kunagistest ülemnõukogu saadikutest kesisematena. Ülemnõukogu saadikud jaksasid osaleda istungitel, ei virisenud sissetuleku üle, olid suhtlusaltimad ja empaatilisemad, vaatamata kesisele kuluhüvitisele ei peetud nendega kohtumist eriliseks sündmuseks.

Isikliku panuse rõhutamist ühistegemises peeti memmede-taatide noorusajal ebaeetiliseks. Komplimendina võeti üksnes kõrvalise isiku kiitust, enda voorustest vaikiti. Kellelegi ei meenunud kunagiste võimulolijate enesele kirjutatud oodi ühendkoorina esitamine, palganumbri väiksuse üle kurtmine.

Mäletati pigem töölisklassi ja lihtrahva tunnustamist. Kui valituid kiidetigi, siis tehti seda mõõdukalt, arvatavasti kinnistel koosviibimistel. Ülistati küll ühte või kahte persooni, kuid mitte kunagi sadat ühte, rääkimata siis ametnikest ja nõunikest.

Isiklikul kasuahnusel polnud noorusaja meenutajate mäletamise järgi väärtushinnanguskaalas kohta. Vähemalt ei riivanud see silma ega puudutanud õiglustunnet.

Taasiseseisvunud Eestis paistab kasuahnusest saanud tava. Isegi demokraatiale on suudetud päitsed pähe panna ja „kasusaamise" vankri ette rakendada. Materiaalsust poseeritakse lausa demokraatia taustal.

Materiaalsuse ülistamine on kasvulavaks kadedusele ja kiusatustele.

Vanasõna „Andmise rõõm on suurim rõõm" on kaotanud sisu.

Kõik paistab olevat nüüd müügiks - koht Riigikogus, positsioon avalikus sektoris, sõprus, isegi arvamus.

Hirm oli märksõna, mis aeg-ajalt vestlusest kostus. Seda kasutati nii hetke kontekstis kui ka tulevikku vaadates.

Arutlejad meenutasid kunagiste pimedate tänavate turvalisust. Operatiivteenused töötasid laitmatult, nende poole juleti pöörduda.

Polnud hirmu jääda ilma teenitud töötasust või pensionist, polnud kartust töökoha kaotuse või eluasemest ilma jäämise pärast.

Palju tehti ära talgute korras. Ühiseid tegemisi nauditi, tähistati ühiselt tähtpäevi.

Sotsiaalne keskkond oli turvalisem, hoolivam ja inimsõbralikum.

Praeguses ühiskonnas paistab domineerivat vastandumine - valitsejate vastanduvad rahvale, erinevate generatsioonid ja muud sotsiaalsed grupid üksteisele.

Otsuseid ühiskonnas langetatakse kellegi arvel, harva kellegi nimel.

Memmede-taatide arvates toimusid ka viimased riigieelarvekärped ja maksude tõstmised toimetulekuraskustes inimeste arvel, valitutele heaolu nimel.

Selline suhtumine on omane metsikule loodusele. Nõrgemate kõrvaldamine on oluline populatsiooni arengu ja elujõulisuse tugevnemise tagamiseks.

Vanades demokraatiamaades oleks selline lähenemine mõeldamatu. Väärtushinnangud soosivad seal nõrgemate ja väetite eksistentsi. Selliste riikide toimimise peaeesmärgiks on kodanikele inimväärse elukeskkonna ja turvalisuse tagamine, mitte valitsemine ja haldusstruktuuri ülalpidamine.

Elukogenud inimeste vestluslõnga keerlemise kaasaelamine, vaatamata isegi selle minoorsusele, oli nauditav, sest tegemist ei olnud traditsioonilise kirumisega, vaid küsimustele vastuste otsimisega. Küsimused ja seisukohad esitati eale omase delikaatsusega ja vaoshoitusega.

Olen veendunud, et sellistest inimestest koosneva riigikogu koosseisu korral poleks riik praegu kriisis. Elukeskkond oleks turvalisem, parem ja õiglasem. Jätkuks hoolivust, mõistmist, vastastikust lugupidamist, mis on argipäevaste tegemiste nautimise eelduseks. Elumõte ei tohiks piirduda üksnes raha, isikliku turvalisuse ja positsioonide pärast jagelemisega.

Nördimust valmistas arutlejatele see, et ajal, mil paljud ühiskonnaliikmed sõna kõige otsemas mõttes nälgivad, loobuvad elukohast, ei ole nende „esindajad" nõus loovutama pennigi saadavast töötasust, kurdavad vaid suure töökoormuse üle, solvuvad alamatelt tuleva väikese kuluhüvitise pärast.

Märkasin murepisaraid.

Raske on neil leppida sellega, et abivajajaid ei märgata.

Üle saja tuhande töötu, samas suurusjärgus puudega inimest, üksikuks jäänud pensionärid, paljulapselised pered, ühe vanema sissetulekust elavad pered, väikesepalgalised - suur osa ühiskonnaliikmetest on toimetulekuraskustes.

Selleni ei ole jõutud aga üleöö.

Jõulud on möödunud, kuid mind kummitab endiselt memmede-taatide mure ühiskonnas vohava ebaõigluse pärast - eelistuste pärast.

Panin kirja mõtted, lootuses vabaneda kummitusest.

Lohutan end sellega, et neid loevad Toompeal askeldavad otsustajad. Kummituse autoriteetsust arvestades kohtuvad memmed ja taadid kindlasti veel enne igavikumaile suundumist õiguse varjus sörkiva õiglusega.