Milline oli aasta 2009?

2009. aasta oli vigaderohke.
Selle asemel, et õppida teiste vigadest, eelistasime katsetusmeetodit.

Tagatubade parteidogmal toimiv esindajatekoda oli vigade tegemisel lipulaevaks.
Eirati kõige elementaarsemaid majandusteoreetilisi põhimõtteid - majanduslanguse tingimustes maksukoormust ei tõsteta.
Tehti kõik selleks, et töötuse kasv ei peatuks, jätkuks riigitulu alalaekumine.

Soovide ja võimaluste eiramine on põhjus, miks Eesti näiline edu asendus totaalse läbipõrumisega.


Toimetulekuraskustesse sattunud inimeste arv kasvas ebaloomulikult kõrgeks.
Sissetuleku kaotamisest sai tava, millel üllatusmoment puudub.
Töötustondi laastamistööd kestavad. Statistika andmetel tõusis töötuse määr kolmandas kvartalis 14,6 protsendini. Hinnanguliselt oli siis tööta 102 200 inimest. Tegemist oli Eesti taasiseseisvuse ajaloo halvima näitajaga.
Tänaseks on töötus veelgi kõrgem. Lõppu töötute arvu kasvul ei paistagi tulevat.

Ootus, et teiste riikide majanduskasv kandub samas mõõtmes ka meie turule, on põhjendamatu. Sama põhjendamatu, kui oli soovunelm 2008. aasta riigieelarve laekumisest.


Töökohtade teket soodustaks tarmukas fiskaalpoliitika.
Statistilised andmed kinnitavad, et riikide arv, kus oskusliku fiskaalpoliitikaga on negatiivseid majandustrende murtud, kasvab. Nii kasvas USAs majandus eelmises kvartalis aastatagusega võrreldes 3,5%. Saksamaa ja Prantsusmaa majandus kosus varasema kvartaliga võrreldes vastavalt 0,7% ja 0,3%.

Eesti jätkab vanal rajal tatsumist – üritab maksukoormuse kasvuga riigikassa tulusid kasvatada.

Vajaksime hädasti avaliku ja erasektori tasakaalu optimeerimist.
Olukord ei normaliseeru ilma riikliku dieedita. Riigi tulu laekumine ei saa liikuda vastupidises suunas ühiskonnaliikmete tulususega.

Valitsemiskulud ei vasta ettevõtluses teenitavale tulule. Ühte neist tuleks kohendada – kas toota enam lisaväärtust või kohandada valitsemiskulusid. Kolmandat võimalust lihtsalt ei ole. Makse võib küll tõsta, kuid riigitulusid see ei kasvata.
Vajame haldusstruktuuri reformimist, see vajab praegusest odavamaks ja efektiivsemaks muutmist. Eelistusi muutmata ja kodanikuühiskonda kujundamata jäämegi oodatud arenguid ootama ja vinduma.
Riigi toimimise peaeesmärgiks on kodanikele inimväärse elukeskkonna ja turvalisuse tagamine. Valitsemine ja haldusstruktuur on selle saavutamise vahend, mitte eesmärk.
Eesti riik ei ole üldsegi nii õbluke, kui arvatakse. Ministeeriumide, ametite, ametkondade ja omavalitsuste arvu poolest võime end pidada võrdväärseks paljude suuremate riikidegagi.

Riigi halduskulusid saab vähendada.

Varisemisohtlik maja lammutatakse. Ainult sellega luuakse eeldus uue vastupidava hoone ehitamiseks. Ka riiki tuleks mõranenud kohtadest „lammutada“. Seda tuleb aga teha nii, et vundament ja tugevamad osad säiliksid, võimaldades väiksemate kadudega ehitada tugev ja iseseisev riik.

Riigi haldusstruktuuri saab odavamaks ja efektiivsemaks muuta. Parandaksime sellega meie ettevõtluse konkurentsivõimet välisturgudel, mis kasvataks ekspordivoogusid ja parandaks inimeste elujärge.

Strukturaalseid muudatusi tegemata, jäävad aga ka tulevaste perioodide oodatavad riigieelarvelised tulud soovunelmaks, töötuse määr kõrgeks.

Kriisi taandumise eelduseks on põhjuste kõrvaldamine. Tagajärgede silumisega seda ei saavutata.