Kuidas soodustada ekspordikasvu?

Seda, et kogutoodangu langustrendi murraks praegustes tingimustes vaid ekspordi kasv, teadvustavad vist kõik. Küsimus on nüüd selles, kuidas seda kasvatada.

2008. aasta novembrikuu ekspordimaht langes, erinevus varasema kuuga oli koguni 38%.

Kahjuks ei avalikusta statistika sellise järsu languse põhjust. Üheks põhjuseks võis olla varasema perioodi võrdlusbaas, mis sisaldas tootmistegevuse lõpetamisest tingitud ühekordseid varade väljavedusid.

Samas võis selle põhjustada ka tegelikke müügimahtude hüppeline langus. Tõenäoliselt osalisid langustrendis mõlemad nimetatud tegurid.

Küsitlused ja statistika annavad alust väita, et meie ettevõtete eksport on langustrendis.

Paratamatult tekkib küsimus: kuidas eksporti taastada, ilma milleta võimekus ettevõtluses ja riigis tervikuna ei saa paraneda.

Selleks, et õigeid otsuseid teha tuleb analüüsida tendentse ja neid mõjutavaid tegureid. 2007. aastal moodustas eksport 53% sismajanduse kogutoodangust. Samas on teada et Eestis toodetud kaupade kogused, välisturgude ostuvõimet arvestades, on tühised (ca 800 miljoni eurot kuus). Nimetatud põhjusel maailmamajanduse mõju jaemüügis realiseeritavate kaupade ekspordimahtude langusele ei tohiks olla suur.

Küll avaldab see olulist mõju aga tooraine ja teistele tootjatele detaile valmistavate ettevõtete ekspordile, mille mõjutamiseks pole meil vahendeid.

Ekspordi mahtude langustrendis tuleb teadvustada omahinna olulisust. Konkurentsitingimustes tagab ju eelkõige soodne hind müügimahtude kasvu.

Paraku on Eestis toodetute kaupade hinnad viimastel aastatel kiiresti kasvanud.

Palgakasv, koos nendelt riigile arvestatavate maksudega, on tõstnud meie ettevõtetes toodetavate kaupade omahindu oluliselt. Moodustavad ju meie tööjõukulud koguni poole sisemajanduse kogutoodangust.

Eksporditurgudel kaupade nõudlust saaks suurendada eelkõige konkureerivate hinnatasemetega või ainulaadseid tooteid pakkudes. Omahinna alandamine ja uute toodete arendamine nõuab aga ettevõtetelt laiapõhjalis muutusi.

Ettevõtluse restruktureerimine, koos töötajate ümberõppega, eeldab majanduskeskkonna stabiilsust ja finantsvahendite olemasolu. Olukord laenuturul on hetkel aga karm. Isegi selle stabiliseerumisel võtab restruktureerimine aega, mistõttu ekspordile orienteeritud ettevõtlus jääb ka edaspidi kiratsema.

Eksportivoogude kasvuks piisaks töötasudelt arvestatavast maksumäära alandamisest. Üksnes palkade vähendamine omahindu ei langeta, langevad sellega ju ka tootmismahud. Püsikulud aga jäävad. Tootmismahtude vähenedes väljundi maksumus hoopiski kasvab.

Tööjõumaksude langetamiseta meie ettevõtete toodangu omahinda konkurentsivõimelisemaks muuta on võimatu.

Vaatamata konkurentidest kõrgematele tööjõumaksudele pole ühiskond tööjõumaksude langetamist kaalunud. Pigem vastupidi – üritatakse ettevõtjaid koormata uute kohustustega. Tööjõumaksude langetamine, paistab aga olevat ainus reaalne võimalus, kuidas meie ettevõtluskeskkonda koheselt konkurentsivõimelisemaks muuta. Töötasudelt arvestatavate maksude langetamine, koos riigi valitsemiskulude vähendamisega ja maksutulu ümberjagamisega, oleks võluvits, mis tagaks Eestile stabiilse arengu.

Riigi halduskulude vähendamine on vajalik. Ettevõtjatele tuleb luua kindlustunne, mis väljenduks stabiilsuses ja soodsas maksukeskkonnas.

Varisemisohtlik maja lammutatakse. Ainult sellega luuakse eeldus uue vastupidava hoone ehitamiseks. Ka riiki tuleks mõranenud kohtadest „lammutada“. Seda tuleb aga teha nii, et vundament ja tugevamad osad säiliksid, võimaldades väiksemate kadudega ehitada tugev ja iseseisv riik.

Riigi haldusstruktuuri tuleb plaanitust odavamaks ja efektiivsemaks muuta. Ainult siis paraneb meie toodete konkurentsivõime välisturgudel, hakkavad kasvama ekspordivood ja inimeste elujärg taas paranema.

Uuelt aastalt oodatakse muutusi

Aastavahetus oli eriline.

Ebakindlus tuleviku ees varjutas paljude jõulurahu ja aastavahetuse sära. Eelnevate aastavahetuste optimismist oli saanud hirm.Peaminister paistab endiselt olevat seisukohal, et ühiskond ei ole kriisis. Seda, et moraalitus tähendab kriisi, ta ei teadvusta.

Eesti on juba mõnda aega olnud kriisis, väga suures moraalikriisis.

Riigieelarve kasvatamise tuhinas on langevaid tendentse veelgi võimendatud.

Ettevõtlus on muudetud veelgi haavatavamaks. Saamatusel riigi juhtimises on rasked tagajärjed - ühiskonna vaesumine süveneb.

Tundub, et võimulolijad ei mõista, et riigitulu iga hinna eest kasvatamine annab soovitule vastupidise tagajärje - riigitulu langeb veelgi. Riigitulu suurendamist ei saa ju võtta matemaatilise tehtena, kus ühe väärtuse tõstmisel tõuseb alati ka lõppsumma. Selleks, et riigitulu kasv oleks positiivne, tuleks ühe teguri (praegusel juhul maksukoormuse) tõstmise kõrval tagada teiste stabiilsus. Maksukoormuse (sh lõivude) tõstmisega ja toetuste vähendamisega muutuvad paraku võrrandi teised tegurid. Negatiivsete tendentsidega majanduses tuleb leppida, kuid neid ei tohiks võimendada.

Töötuse kasv võtab üha suuremaid pöördeid. Vaatamata elanike tulude vähenemisele, jätkavad nende kohustused kasvamist.

Vähe oli neid, kes veel aasta tagasi uskusid, et toimetuleku langus saab olema nii drastiline. Tööturuameti ja töötukassa prognooside kohaselt suureneb sellel aastal töö kaotanute arv 70 000 inimese võrra. Keegi ei garanteeri, et see näitaja ei kujune veelgi suuremaks.

Tendentsid muutuvad kiiresti. Eriti veel siis, kui tehakse valesid otsuseid. Alles mõni aeg tagasi tõusid töötasud, pensionid ja toetused enneolematul kiirusel.

Nõudmistel ja ootustel ei paistnud olevat piire.

Nüüd paistab kõik olevat vastupidi. Uus töölepinguseadus ei leiagi enam kriitikat, lepitakse väiksema palganumbriga. Stabiilsus ja rahu on taas hinnas.

Töötamine eeldab toimivat tööjõuturgu. Viimane paistab aga olevat halvatud.
Iga demokraatliku kogukonna kohustuseks on kõikidele inimväärse elu tagamine. Tööjõuturult väljatõrjutule paraku seaduskeskkond seda ei taga, mis raskendab pikka aega töötuna olnutel rakendust leida. Eneseväärikus saab siin määravaks.

Selles, et pikaajaline töötus kasvab, ei kahtle vist keegi.

Kui finantsraskustesse sattunud riike toetavad IMF, IBRD või teised riigid, siis raskustesse sattunud inimesel ei paista abi kusagilt oodata olevat. Isegi riik on talle selja pööranud.

Selle asemel et hammasrataste vahele jäänuid abistada, jätkab riik nende kodaraisse
kaigaste loopimist. Tundub, et valitsejad teevad kõik selleks, et inimeste toimetulekuvõimet veelgi halvendada. Maksukoormuse (sh varjatud maksude) kasvul ei paistagi lõppu tulevat.

Riiklike hüvede ja toetuste vähendamise tingimustes maksukoormuse tõstmist võiks võrrelda haavale soola raputamisega. Kesise sissetulekuga elanike toimetulek halveneb veelgi. Valitsejad ei paista justkui märkavat, et viimaste arv on juba praegu kriitiline.

Üleloomuliku kiirusega kasvanud kommunaalkulud on põhjustanud paljude maksejõuetuse. Kommunaalteenuseid pakkuvate firmade hinnarünnakutele suudavad vastu seista vaid vägevad. Raskustesse sattunutel ei paistagi muud võimalust olevat kui kodust loobuda.

Isegi tervise putitamiseks vajalikke kulusid (visiiditasu, transpordikulu, ravimite maksumus) ei olda sageli enam võimelised tasuma.

Seaduseandja heakskiidul on oma ülbust hakanud näitama ka prügifirmadest koosnev kartell, surudes üha jõudsamalt oma kombitsaid inimeste taskutesse. Jäätmeseadusega loodud võimalusi ei saa ju jätta kasutamata.

Toimetulekus on üks väga oluline põhitõde - kulud ei saa olla tuludest suuremad.

Töökohtade vähenemise ja elanikkonna vananemise tingimustes paljude reaaltulu väheneb.

Valitsejad paistavad sellega leppivat. Nad usuvad endiselt, et inimvõimetel ei ole piire, mis võimaldab neil lisaobrokit korjata. Sellega, et riigikulusid tuleks veelgi vähendada, ei taheta kuidagi leppida. Nad polekski justkui kuulnud, et hädas olijaid tuleb abistada, mitte piitsutada. Abistamine eeldab ohvrimeelsust.

Raske on mõista kaaslast, kes sõimab näljast selle eest, et viimane julgeb paluda ampsu leivapätsist. Aga just seda need inimesed teevadki, kes nõuavad võimulolijate hüvitiste vähendamist või külmutamist. Riigikogulaste palga küsimusest on tehtud klounaad, mille üle naeravad vaid peaosalised ise. Kahju, et selline klounaad toimub ajal, mil toimetulekuga raskustes olevate arv ühiskonnas kasvab.

Oleme loonud ühiskonna, kus abivajajaid ei märgata. Ühiskonnakorraldus paistab soosivat vaid tugevaid.

Seda, et riik oleme meie kõik, on raske uskuda. Tegemist näib olevat sõnakõlksuga. Võimulolijate otsuseid vaadates jääb mulje, et riik on ainult valitutele - neile, kes on koondunud riigipiruka lähedusse. Ülejäänutele on jäetud vaid selle küpsetamise rõõm.

Ainult näljane pidavat mõistma teist näljast. Just seetõttu tuleks panna valitsejad mõneks ajaks näljapajukile. Neile loodud privileegid ja mugavad tingimused on neid niivõrd kurdistanud, et ei kuulda isegi vaesuva rahva appikarjet.

Eesti paistab olevat unikaalne riik. Siin pole isegi nõusoleku korral võimalik saadikute hüvitisi vähendada. Tavainimese rahakoti tühjendamine on aga väga lihtne.

Riik on kriisis, riik on väga suures moraalikriisis. Selle murdmine eeldab väärtushinnangute muutmist. Muutkem siis uuel aastal suhtumist nõrgematesse ja abivajajatesse!

Maksukoormus Eestis

Maksukoormus Eestis on viimastel aastatel kiiresti kasvanud. Vaatamata tulumaksu langetamisele on tootemaksude tõstmised kergitanud ühiskonnaliikmete maksukoormust.

Maksukoormus jätkab kasvamist. Sisemajanduse kogutoodangu võrdlusbaasil kasvas 2007. aastal maksukoormus varasema aastaga võrreldes 7,6%. 2008. aasta muutus selgub mõne kuu pärast, kuid poolaastate andmetel on kasv olnud 5,7%. Tegelik maksustamine on kasvanud palju enam kui eespool toodud protsendid näitavad.

SKT sisaldab tootemakse. Selliste maksumäärade tõstmisega suurendatakse (samas väärtuses) ka kogutoodangu mahtu. Elanike tulu kasvule on sellel negatiivne mõju – kogutoodang küll kasvab, kuid rahakotti laekuvad summad vähenevad samavõrra.

Statistikaameti andmetel moodustasid neto-tootemaksud Eesti sisemajanduse kogutoodangust (jooksevhindades) aastatel 2005–2007 vastavalt 11,9%, 12,2% ja 12,6%, kasvades aastas ca 4,5 ja 5,4 miljardit krooni. Selliste maksude osa riigieelarve maksutuludest ületab juba 40 protsenti. ELis oleme selle näitaja poolest esirinnas.

Erinevate riikide maksukoormuste võrdlemine SKT baasil, ilma maksude struktuuri arvestamata, annab riikide maksukoormustest moonutatud pildi, näidates Eesti maksukoormust madalamana.

Lisaks statistilisele näitajale tuleks maksukoormuse hindamisel arvestada ka nn varjatud makse. Selliste maksude osa Eestis on suhteliselt suur. Vaatamata sellele, et viimaseid ei ole isegi defineeritud, tuleks arvestada nende osa maksukoormuse hindamisel.

Riigilõive võib kindlasti osaliselt nimetada maksudeks, sest paljud neist ületavad pakutava teenuse administreerimiskulusid. Inimeste seisukohast võiks lugeda maksudeks ka kulusid, mida tehakse ravikindlustuse alla käivate teenuste kättesaamatuse pärast. Eriarsti visiidile on keeruline pääseda. Nii ei jäägi paljudel (tervisekindlustust omavatel) inimestel muud üle, kui pöörduda eratohtri poole, kes kasseerib visiidi eest kopsaka summa. Nakkushaiguste profülaktika kuulub samuti riigi kompetentsi. Arusaamatuks jääb, miks peavad inimesed tasuma vaktsineerimise eest, kui nende teenistuselt kasseeritakse 13% tervisekindlustusmaksu. Seda, et selline kulu on märkimisväärne, võime näha meditsiiniasutuste hinnakirjadest. Puukentsefaliidivastane ühekordne vaktsineerimine maksab näiteks Ida-Tallinna keskhaiglas 440 krooni. Täieliku immuunsuse saavutamiseks tuleb läbida koguni kolmesüstiline kuur. Gripivastane vaktsineerimine läheb maksma 150 krooni. Gripiviiruse varieerumisest tulenevalt ei kesta selline immuunsus kaua. Vaktsineerimist tuleb korrata igal aastal.

Varjatud maksudena võiks käsitleda ka tasuta hariduse juures lastevanemate poolt tehtavaid kulutusi. Võtame näiteks töövihikute soetamise kulu, mis muudab tasuta hariduse sõnakõlksuks. Olen kuulnud, et näiteks põhjanaabritel sellist “õppemaksu” ei ole. Sellest, et nn eliitkoolide laste vanemad sageli doteerivad koole, on palju räägitud. Harvad pole juhused, kus lapsevanemad remondivad kooliruume või panustavad muudesse koolikorraldust puudutavatesse tegevustesse.

Arvatavasti mäletavad lugejad suve hakul riikliku jõustruktuuri poolt alustatud aktsiooni, mille eesmärk oli riigitulu suurendamine. Politsei peadirektori kinnitatud juhis muutis radikaalselt liikluspolitsei varasemat tegevust. Ükski, isegi kõige väiksem eksimus ei tohtinud edaspidi jääda karistamata. Politsei poolt korraldatavaid selliseid aktsioone, milles motiveeritakse ametnikke trahvisummasid kasvatama, tuleb vaadata riigikassa täitmise kampaaniana. Mitmekordselt kasvatatud trahvitulu ei näita liikluskultuuri muutust, vaid trahvikviitungite kergekäelist väljakirjutamist ja ennetustöö unarusse jätmist. Sellise kampaania käigus kogutud lisasummasid tuleks vaadata maksudena.

Varjatud maksude nimistut võiks jätkata.

Toodud näidetest peaks aga piisama, et näidata maksustamise tegelikku olemust. Maksustamine ei piirdu ainult riigikassa täitmisega, vaid see hõlmab ka riigi arvete tasumist. Viimaseid maksude hulka arvestades võiksime arvatavasti Euroopa Liidus isegi maksuliidri pjedestaalile jõuda.

Maksukoormust saab hinnata muidugi mitmeti. Varjatud makse arvestamata annab ühiskonna maksukoormusest hea ülevaate ka riigi maksutulu jagunemine elanike vahel. Kui võtta Eesti elanike arvuks 1 340 935, tasus igaüks 2007. aastal arvestuslikult 58567 krooni makse. Aasta varem oli see näitaja 46 706 krooni. 2008. aastal võib see kujuneda eelmisest perioodist ca 9% suuremaks.

Statistilised keskmised töötasud oli samas (2006–2008) 9407, 11 336 ja 13 000 (arvatav). Maksulaekumiste kasv ületas töötasude kasvu 2007. aastal koguni 24%. Töötasude baasil arvestatav maksukoormus oli 88%.

On need summad suured või väikesed, jäägu igaühe enda otsustada. Arvatavasti nõustuvad paljud lugejad aga sellega, et varjatud maksude taustal on Eesti maksukoormus väga kõrge. Maksukeskkond ei ole kummist, maksukoormust ei saa lõpmatuseni tõsta.

Öeldu ei tähenda muidugi seda, et riigi maksutulu tuleks vähendada, vaid pigem seda, et selle kasv (majanduskasvu tingimustes) peaks olema mõõdukam ja vaoshoitum, kui see viimastel aastatel on olnud. Kavandatavast maksumäärade (käibemaks, maamaks) tõstmisest tuleks loobuda. Iga uue maksu kehtestamisega tuleks aga langetada samavõrra mõnd teist maksu.

Haldusreform

Üha enam kinnistub mõte, et meie seni toiminud ühiskonnakorraldus vajab muutmist. Ühiskond on oma arenguteel jõudnud tupikusse, millest edasiviiv otsetee puudub.

Ohumärke vaadates ja võimalusi hinnates paistab ainukeseks valikuks olevat haldusreformi nime kandev tee.

Arutelud haldusreformi üle on kestnud aastaid. Tulemusi ei ole. Kired soovide ümber aina kasvavad, jättes tagaplaanile arutelud võimaluste üle. Vaidlustel soovide üle ei paistagi lõppu tulevad.

Seniseid unelmaid toitnud fiskaalpoliitika vilju serveeritakse peagi kõigile. Majanduskeskkonna konkurentsivõime langeb, koondatavate ja töötute kasv kogub tuure, maksuvõlgnevuses ja arvete tasumisega hädas olijate arv on lähenemas kriitilisele piirile. Kodanike niigi vähene sotsiaalne turvalisus langeb. Selline ebastabiilsus kasvatab inimestes rahulolematust, süvendab masendust ja stressi. Paranemismärke isegi ei paista. Pigem vastupidi – soovide elluviimiseks vajalik maksumäärade tõstmine annab mainitud tendentsidele hoopiski uut hoogu juurde.

Riik vajab haldusreformi selle sõna kõige siiramas tähenduses. Inimestele seostub haldusreform eelkõige omavalitsusüksuste arvu vähendamisega. Vähemalt selline seisukoht on neil kujunenud erinevate huvigruppide poliitikute omavahelisi vaidlusi kuulates. Seda, et reformimist vajab riigi haldusstruktuur tervikuna, teadvustatakse vähem.

Ainult omavalitsuste reformimist võiks võrrelda vana maja renoveerimisega või vanale autole
uue varuosa sobitamisega. Uut detaili saab küll paigaldada, kuid see ei pruugi kulunud detailidega hästi sobida, mistõttu pole välistatud peagi teiste osade purunemine. Just seetõttu oleks mõttekam reformida riigi haldusstruktuur tervikuna, kaasates protsessi ministeeriume, ameteid, sihtasutusi ja teisi riigieelarvest finantseeritavaid institutsioone.

Tugevale riigile pannakse alus soovide ja võimaluste optimumiga. Aastatega on Eesti võimaluste ja soovide tasakaalutelg nihkunud kreeni. Haldusreform paistab olevat ainuke vahend, mis suudaks tasakaalu taastada.

On olemas ütlemine, et parem varblane peos kui tuvi katusel. Sama kehtib ka haldusreformi kohta – parem omavalitsuste reformimine kui samamoodi jätkamine.

Piirkondlike haldusüksuste senine toimimine on samuti luksus, mis vajab muutmist. Soovide kesksed reformiarutelud ei ole viinud üksmeeleni, need on pigem külvanud uusi hirme ja arusaamatust ning tekitanud isegi tülisid. Üksmeeleni jõudmine küsimuse sellise püstitusega paistab olevat võimatu. Erakondliku kuuluvuse alusel eraldatud “katuserahad”, muud toetussummad ning majandusbuumi ajal kasvanud maksulaekumised on halvanud paljude asjaosaliste reaalsustaju.

Ootused tekivad võimalustest. Just seetõttu tuleks haldusreformi alustada tulubaasi reformimisest. Määrav ei ole isegi niivõrd tulubaasi suurus, kuivõrd selgus tuluvoogudes. Viimane aeg on tunnistada, et senine rahastamine ei ole enam jätkusuutlik. Aastate jooksul võetud kohustused ja investeerimistegevuse tulemusena kasvanud püsikulud vajavad aga tasumist.

Haldusreform on vajalik, selle algusega venitamisel ei ole mõtet. Mida hiljem muudatustega alustatakse, seda kulukamaks see ühiskonnale kujuneb. Kohalike omavalitsuste halduskulud vajavad limiteerimist. Riigieelarvest eraldatud (valla territooriumil asuvate) asutuste rahavoogusid ei saa käsitleda nende tulubaasina.

Mõnede vallavalitsuste elustiil sarnaneb pealegi juba kunagiste mõisnike omaga – asutakse uhkes häärberis, elanike soovidesse suhtutakse ükskõiksusega, enda seisukohaga vastandlikke arvamusi eiratakse. Selliste valdade side kohalike elanikega on õbluke.

Eripärast lähtuvalt on iga omavalitsus muidugi eriline. Erinevad on nende soovid ja prioriteedid. Tulubaas ja tuluallikas on need, millele soovid rajatakse. Tulubaas tuleks panna osaliselt sõltuma piirkonna elanike tahtest. Seda võimaldaks maksumaksjate maksutulu jaotamise protsessi kaasamine, selle eeldus on selleks sobiliku õigusliku keskkonna loomine. Inimesed peaksid saama omavalitsuste kulutuste otstarbekuses kaasa rääkida. Arusaadav ja õiglane tulubaas viib soovid ja võimalused tasakaalu. Haldusreform aga selles ju seisnebki.

Poliitiline monopol vajab reforminist

Rahva võim tähendab seda, et võimu kandja on rahvas. Seda väljendit kasutatakse ka demokraatia sünonüümina. Esindusdemokraatia on aga demokraatia vorm, mille puhul rahvas teostab oma võimu kaudselt, esindajate kaudu. Esindusdemokraatial ei ole ühtset mõõdet. Väärtushinnangud ja kultuur määravad selle sisu.

Valimised on osa demokraatiast. See, et rahval võimaldatakse valimistel osaleda, ei tee demokraatiat kohe esindusdemokraatiaks. Mitmed diktaatorid on saanud võimule tänu valimistele. Just valimised võimaldavad Aleksander Lukašenkol valitseda Valgevenes alates 1990. aastate esimesest poolest. Kunagine NSV Liidu partokraatia püsis võimul veelgi kauem.

Paljud diktatuurid on rajatud näilisele esindusdemokraatiale.

Valijate huvide eest seismine on olulisemaid esindusdemokraatia tunnusjooni. Demokraatia seisnebki valitavate esindamises. Selleks, et kedagi esindada, tuleb pidada arutelusid. Info peaks liikuma – valitult valitavale ja vastupidi.

Demokraatia tähendab eelkõige seda, et valitu arvestab otsuste vastuvõtmisel valija huvidega isiklikke seisukohti eelistamata, sageli lausa enda huvisid ohverdades.

Erakondades praktiseeritav demokraatia määrab meie riigi demokraatliku kultuuri. Matemaatiliselt kajastub see koalitsioonis olevate erakondade vastava näitaja kaalutud keskmisena.

Vaatamata sellele, et erakondade nimekirjad koosnevad kümnetest tuhandetest inimestest, on nende seisukohtade kujundamises kaasarääkijate osa suhteliselt madal. Küsitlused kinnitavad, et erakonnas toimuvaga on kursis umbes 10% parteilastest. Erakondadel puudub seega side rahvaga – sellised parteilastest koosnevad valitsused jäävadki rahvast kaugeks.

Liidrid paistavad aga sellist passiivsust nautivat – pole vaja palju pingutada oma seisukohtade elluviimiseks, samas jätkub piisavalt ressursse, sealhulgas inimressurssi, mida vajadusel valimisvõidu saavutamiseks mobiliseerida.

Sellist «demokraatiat» põhjustab erakondade praegune rahastamine. Nende rahaline sõltumatus – riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas – võimaldab praktiseerida nn erakondade tagatubadele rajatud demokraatiat.

Liikmemaksude väike osakaal eelarvetes pärsib demokraatiat. Kui jätta erakondade finantseerimine muutmata, jääbki ühiskonnas toimima nn butafoorne demokraatia. Ühiskondlike organisatsioonide – sealhulgas erakondade – rahastamine peaks olema rajatud just liikmemaksudele ja ühistegevusest teenitavale tulule. Riigieelarvest ja sponsorrahadest finantseeritud tegevus ei ole efektiivne, tulemus on kaugel oodatust: valitud kaugenevad valijatest, inimkapitali efektiivsus jääb vähese kaasamise tõttu madalaks, demokraatia olematuks.

Ühiskondlike liikumiste rahastamine riigieelarvest eeldaks suure osa elanike kokkulepet. Praeguse rahastamise poolehoidjate arv on aga tühine. Miks peakski erakondlikku tegevust eelistama teistele rahvaalgatuslikele liikumistele? Elanike usaldamatus – uuringute järgi usaldab neid 28 % elanikest – erakondade vastu seab kahtluse alla isegi nende vajalikkuse demokraatias.

Parteide rahastamist riigieelarvest põhjendavad asjaosalised ise sellega, et nii välditakse korruptsiooni. Kui raha ei anta, ähvardatakse see koguda illegaalseid teid kasutades. Illegaalse rahastamisega, mille eest näiteks Keskerakonna poliitik Evelyn Sepp on hoiatanud, tuleks aga hakata ühiskonnal tõsisemalt võitlema.

Demokraatia mängimine ja butafooriaga uhkeldamine läheb ühiskonnale kalliks maksma.Sotsiaalsed pinged jätkavad kasvamist. Suitsupääsukese ja rukkilille kõrvale on tekkimas uus rahvustunnus – rahvushaigus stress. Psühhotroopsed ja narkoained on võitmas populaarsust kõikides vanusegruppides. Väljakirjutatud ravimite kogused aina kasvavad. Pingete tõttu hüljatakse tihti isegi kodumaa.

Riigieelarve eesmärk

Igal tegevusel on eesmärk.

Öeldu kehtib ka riigieelarve kujundamise kohta.

Riikliku fiskaalpoliitika eesmärgiks on ühiskonna stabiilse arengu tagamine. Riigitulude ühekordsest kasvatamisest, pealegi kui see toimub tulevaste laekumiste arvel, tuleks hoiduda. Paljud poliitikud vist ei mõista, et riigitulu iga hinna eest kasvatamine annab vastupidise tulemuse – reaaltulu hoopiski väheneb. Maksulaekumiste suurendamine on küll hõlbus tee tulusid suurendada, kuid see ei ole ju eesmärk.

Riigieelarve ühtlase ja järjepideva kasvu tagab hästitoimiv ettevõtlus. Soodne majanduskeskkond on hästitoimiva ettevõtluse eelduseks. Madal inflatsioon, mille tulemusena toodete ja teenuste hinnad suudavad püsida stabiilsetena, on majanduskeskkonda soosiv. Kõrge inflatsioon see-eest vähendab konkurentsivõimet, mis väljendub ettevõtlustulu ja finantsvõimekuse languses. Majanduse restruktureerimiseks olulised investeeringud jäävad sellistes tingimustes ootama paremaid aegu. Tulusus (reaaltulu) ja müügikäibed jätkavad langemist.

Uute maksude kehtestamist või maksumäärade tõstmist võiks võrrelda lõkke kustutamisega süütevedelikuga – inflatsioonimäär jääb endiselt kõrgeks, ettevõtlus hakkab aga kiratsema. Riigieelarve tulude kasvatamise asemel tuleks pühenduda riigikulude vähendamisele.

Inflatsioon tuleb saada kontrolli alla, küll siis hakkavad reaaltulud kasvama. Targem on üks aasta pingutada kui vireleda kitsikuses aastaid. Inflatsiooni selgroog murdub, kui austada riigieelarve koostamisel soovide kõrval ka võimalusi.

Rahandusministeeriumi kodulehel olevas riigieelarves ületavad planeeritavad (selle aasta) riigikulud tulusid 5,6%. Korrigeeritud planeeritud tuludest (90 144 272) on 7 kuuga laekunud 55,76%. Kui prognoosida samasugust laekumist ka järgnevateks perioodideks, siis jääks tulude pool aasta lõpuks ca 4 miljardiga miinusesse.

On teada, et omafinantseerimise vähenemisega kahaneb eelarves toetuste osa.

Sisetarbimise mõjul ei saa välistada tootemaksude (eelkõige käibemaks) laekumise langust. Sotsmaksu ja tulumaksu laekumised ei jäta mõjutamata tulevaste perioodide riigitulusid. Kogutud reservid tuleks säilitada just viimaste kompenseerimise tarvis.

Riigieelarve kulude pool vajab olulist vähendamist. Selleks on aga õnneks piisavalt võimalusi, nii et riigi haldussuutlikkuse pärast ei tasuks kellelgi muretseda. 2007. aastal tegi riik kulutusi 81 995 714 krooni. Praegune korrigeeritud riigieelarve tulude pool on isegi sellest 10% suurem.

Eelmine aasta oli aga riigisektorile tõeliselt laristamise aasta. Laristamine jätkub tänini. Riigieelarve kulusid saab vähendada. Mina soovitaksin kaaluda paljude sihtasutuste otstarbekust, erakondade rahastamise lõpetamist ja bürokraatia toidulaua kesistamist.

Arusaamatuks jäävad mulle EV siseministri väljaütlemised. Nendest järeldub, et Jüri Pihl eelistab ametkonna huvisid üldsuse omadele. Siseministri sooviks paistab olevat avaliku arvamusega manipuleerimise teel tagada oma haldusala edasine ebaefektiivne toimimine. Minu arvates on selline valitsusliikme käitumine vastutustundetu, seda veel olukorras, kus riigikulud ületavad juba mõnda aega olemasolevaid võimalusi. Selle asemel, et pühenduda vastava haldusala efektiivistamisele, tegeleb poliitik ühiskonnas konfrontatsiooni loomisega. 10 protsenti kulude kokkuhoidu ei pea endaga ilmtingimata kaasa tooma ühiskonnale vajalike tööde halvamise. Kokkuhoid tuleb saavutada ressursside parema kasutamisega. Kui siseministril puudub sellealane kompetentsus, siis võiks ta endale mingi muu tegevuse leida. Ei ole otstarbekas alustada (eluohtliku) trauma saanud inimesel nohu ravimisega, isegi siis, kui see raskendab tema hingamist. Peatada tuleks kõigepealt verejooks. Nii tuleb tegutseda ka siseministril ja kõigil teistel poliitikutel – kulud tuleb viia vastavusse tuludega, kusjuures teha tuleb seda nii, et riigi haldussuutlikkus ei halveneks.

Eestimaa

Tõenäoliselt olete kuulnud või koguni kogenud, et mujal elamine on siinse eluga võrreldes stressivabam. Elukeskkonna mikrokliima pidavat väljaspool kodumaad tunduma kuidagi hubasem ja turvalisem, inimsuhted heatahtlikumad. Isegi need, kes seda kaugel viibides meedia vahendusel jälgivad, pidavat hirmu tundma.

Olen kuulnud paljusid väitvat, et Eestis viibimine väsitab. Siinses elukeskkonnas pidavat puuduma kodukoldele omane hubasus, vabadus ja rahu. Seda väidet on raske kinnitada, veelgi raskem kummutada, sest tegemist on tunnetusega, mida ei kajasta ükski statistika, millel puudub isegi mõõde.

Vaatamata mõõtühiku puudumisele reedavad inimeste tundeid silmad ja nende käitumine. Pettumus riigis ja kartus tuleviku ees toob silmadesse kurbuse, käitumisse aga liigse pinge. Selline emotsionaalne seisund väljendub omavahelistes suhetes – põhjustades mõttetuid tülisid, võimendades olmetasandil tekkivaid konflikte.

Emotsionaalse pingeseisundi (stressi) mõju ühiskonna elukvaliteedile on raske üle hinnata. Kahjud, mis sellest ühiskonnale tekivad, on korvamatud. Meie inimeste suhteliselt lühike eluiga, suur alkoholilembus, rasked liiklusõnnetused ja muud arenenud ühiskonnale mitteomased nähtused on emotsionaalse pingeseisundi viljad.

Inimene ei talu üksindust, ta vajab ühiskondlikku hoolivust ja mõistmist, materiaalsusel on alles teisejärguline roll.

Ainult kodanikest hooliv ühiskond on tugev ja jätkusuutlik. Elanikega arvestamisega sepitsetakse vundamenti riiklusele. See on katalüsaatoriks majanduskasvule.

Praegune valitsejate riigieelarvele pühendumine jätab unarusse muu, palju olulisema.

Igas halvas pidavat leiduma ka head. Öeldu kehtib ka riigieelarve alalaekumise kohta. Julgen väita, et avaliku sektori kulutuste kasvu vähenemisega tavakodanik midagi ei kaota, pigem võidab – väheneb kodanike mõttetu häirimine ja riigipalgal olijate tarbetu siblimine.

Iga hinna eest riigitulude suurendamine ei ole põhjendatud, eriti kui seda tehakse maksumaksjate arvelt. Riigieelarvest olulisem on riigisektori suhtumine kodanikesse Paljud probleemsed statistilised näitajad paranevad, kui muuta suhtumist kodanikesse.

Võtame näiteks alkoholiküsimuse. Liigsed pinged ja rahulolematus on vesi meelemürkide veskile. Efektiivne uimastite tarbimise vähendamine saab tugineda üksnes emotsionaalsuse muutmisele. Pingeseisundist vabanemata jäävad kõik muud alkoholi liigtarbimise vastased ponnistused tühiseks, nendest ei ole mingit kasu – meelemürkide kasutamise kasvav tendents jääb murdmata. Selleks, et seda murda, tuleks muuta võitlemise objekti – alkohol peab asenduma inimesega. Emotsionaalsust muutmata jääb meelemürkide tarbimises toimima nn ühendatud anumate reegel – ühe vähendamisega suureneb teise tarbimine.

Pikaajaline stress vähendab inimese sooritusvõimet rohkem kui miski muu. Õnnetusjuhtumite arvul ja elanike tervisel on sisetundega otsene seos. Mida ebakindlamalt inimene ennast tunneb, seda suurema tõenäosusega satub ta liiklusohtlikesse olukordadesse, seda sagedamini külastab ta meditsiiniasutusi.

Riigil on elanike sisetunde kujundamisel väga tähtis roll. Ühiskonnakorraldusel, õiguste ja kohustuste jagunemisel ja ametnike suhtumisel on oluline mõju emotsionaalsusele. Avaliku sektori esindajate ülbust kogevad paljud. Paistab, et maksurahast elatuvate peaülesanne ongi teistel tuju rikkumine ja karistamine. Võimatu on leida vist inimest, kelle jalad ei hakka värisema politseipatrulli nähes. Tegemist on järjepideva liiklejate hirmutamise ja karistamise viljadega, millel liikluskultuuri parandamisele ei ole erilist mõju.

Meditsiiniasutustes valitsev õhkkond paistab küll paranevat, kuid rahuloluks ei anna see endiselt põhjust. Liiga palju esineb neis külastajate ebaviisakat kohtlemist. Võtame kas või kokkulepitud vastuvõtuaegadest kinnipidamise. Vaatamata määratud vastuvõtuajale seisavad inimesed endiselt järjekordades. Järjekordades seisjad teavad, mis tunne on teadmatuses oodata.

Negatiivseid näiteid suhtumisest kodanikesse võib tuua igast valdkonnast, alates maksu- ja tolliametist, lõpetades omavalitsustega. Pisikestest ojadest tekivad jõed, nendest omakorda järved ja mered. Samamoodi kasvab üksikutest pettumustest viha.

Kõrgeim võim rahvale Eestist on kujunenud eliidile sobilik ametnikeriik, mis väljendub lugupidamise, aususe ja mõistmise defitsiitsuses. Sellise defitsiitsuse taimelavaks on erakondade tagatubadele tuginev demokraatia. Keerulise seadusterägastikuga on loodud küll turvaline elukeskkond eliidile, kuid unarusse on jäetud peategelane - võimukandja.

Eestimaalaste sisepinged on kasvanud liiga suureks. Selline situatsioon, kus alamad enam ei suuda ja valitsejad ei saa, ei pruugi olla enam kaugel. Riiklik iseseisvus vajab kaitset. Ühiskonnakorraldust tuleb muuta. Ainult rahvale kõrgeima võimu andmine parandab liigselt pingestunud inimsuhteid, muudab väärastunud väärtushinnanguid.

Ühte ja sama asja võib nimetada mitmeti, sellest aga sisu ja olemus ei muutu. Sama kehtib ka demokraatia kohta. See, et rahval võimaldatakse valimistel osaleda, ei tee demokraatiat esindusdemokraatiaks.

Ühiskond ei tohiks leppida demokraatia varjus vohava diktatuuriga. Ületähtsustatud probleemidega tegelemise varjus oleme märkamatult lähenenud demokraatia-diktatuuri telje teisele poolusele. Ma olen veendunud, et praegune valimisseadus ja erakonnaseadus nullivad igasuguse demokraatia. Neid muutmata jäävadki arusaamatused ja vastuolud kestma.

Seaduste muutmise eelduseks on demokraatlikult valitud „esindajate“ konsensus. Kahjuks aga paljud asjaosalised probleemi olemuses ei orienteeru. Pealegi ei pruugi neil jätkuda piisavalt tahtejõudu iseenda esindamisest loobumiseks.
Nokk kinni, saba lahti... ja vastupidi.