Eestimaa

Tõenäoliselt olete kuulnud või koguni kogenud, et mujal elamine on siinse eluga võrreldes stressivabam. Elukeskkonna mikrokliima pidavat väljaspool kodumaad tunduma kuidagi hubasem ja turvalisem, inimsuhted heatahtlikumad. Isegi need, kes seda kaugel viibides meedia vahendusel jälgivad, pidavat hirmu tundma.

Olen kuulnud paljusid väitvat, et Eestis viibimine väsitab. Siinses elukeskkonnas pidavat puuduma kodukoldele omane hubasus, vabadus ja rahu. Seda väidet on raske kinnitada, veelgi raskem kummutada, sest tegemist on tunnetusega, mida ei kajasta ükski statistika, millel puudub isegi mõõde.

Vaatamata mõõtühiku puudumisele reedavad inimeste tundeid silmad ja nende käitumine. Pettumus riigis ja kartus tuleviku ees toob silmadesse kurbuse, käitumisse aga liigse pinge. Selline emotsionaalne seisund väljendub omavahelistes suhetes – põhjustades mõttetuid tülisid, võimendades olmetasandil tekkivaid konflikte.

Emotsionaalse pingeseisundi (stressi) mõju ühiskonna elukvaliteedile on raske üle hinnata. Kahjud, mis sellest ühiskonnale tekivad, on korvamatud. Meie inimeste suhteliselt lühike eluiga, suur alkoholilembus, rasked liiklusõnnetused ja muud arenenud ühiskonnale mitteomased nähtused on emotsionaalse pingeseisundi viljad.

Inimene ei talu üksindust, ta vajab ühiskondlikku hoolivust ja mõistmist, materiaalsusel on alles teisejärguline roll.

Ainult kodanikest hooliv ühiskond on tugev ja jätkusuutlik. Elanikega arvestamisega sepitsetakse vundamenti riiklusele. See on katalüsaatoriks majanduskasvule.

Praegune valitsejate riigieelarvele pühendumine jätab unarusse muu, palju olulisema.

Igas halvas pidavat leiduma ka head. Öeldu kehtib ka riigieelarve alalaekumise kohta. Julgen väita, et avaliku sektori kulutuste kasvu vähenemisega tavakodanik midagi ei kaota, pigem võidab – väheneb kodanike mõttetu häirimine ja riigipalgal olijate tarbetu siblimine.

Iga hinna eest riigitulude suurendamine ei ole põhjendatud, eriti kui seda tehakse maksumaksjate arvelt. Riigieelarvest olulisem on riigisektori suhtumine kodanikesse Paljud probleemsed statistilised näitajad paranevad, kui muuta suhtumist kodanikesse.

Võtame näiteks alkoholiküsimuse. Liigsed pinged ja rahulolematus on vesi meelemürkide veskile. Efektiivne uimastite tarbimise vähendamine saab tugineda üksnes emotsionaalsuse muutmisele. Pingeseisundist vabanemata jäävad kõik muud alkoholi liigtarbimise vastased ponnistused tühiseks, nendest ei ole mingit kasu – meelemürkide kasutamise kasvav tendents jääb murdmata. Selleks, et seda murda, tuleks muuta võitlemise objekti – alkohol peab asenduma inimesega. Emotsionaalsust muutmata jääb meelemürkide tarbimises toimima nn ühendatud anumate reegel – ühe vähendamisega suureneb teise tarbimine.

Pikaajaline stress vähendab inimese sooritusvõimet rohkem kui miski muu. Õnnetusjuhtumite arvul ja elanike tervisel on sisetundega otsene seos. Mida ebakindlamalt inimene ennast tunneb, seda suurema tõenäosusega satub ta liiklusohtlikesse olukordadesse, seda sagedamini külastab ta meditsiiniasutusi.

Riigil on elanike sisetunde kujundamisel väga tähtis roll. Ühiskonnakorraldusel, õiguste ja kohustuste jagunemisel ja ametnike suhtumisel on oluline mõju emotsionaalsusele. Avaliku sektori esindajate ülbust kogevad paljud. Paistab, et maksurahast elatuvate peaülesanne ongi teistel tuju rikkumine ja karistamine. Võimatu on leida vist inimest, kelle jalad ei hakka värisema politseipatrulli nähes. Tegemist on järjepideva liiklejate hirmutamise ja karistamise viljadega, millel liikluskultuuri parandamisele ei ole erilist mõju.

Meditsiiniasutustes valitsev õhkkond paistab küll paranevat, kuid rahuloluks ei anna see endiselt põhjust. Liiga palju esineb neis külastajate ebaviisakat kohtlemist. Võtame kas või kokkulepitud vastuvõtuaegadest kinnipidamise. Vaatamata määratud vastuvõtuajale seisavad inimesed endiselt järjekordades. Järjekordades seisjad teavad, mis tunne on teadmatuses oodata.

Negatiivseid näiteid suhtumisest kodanikesse võib tuua igast valdkonnast, alates maksu- ja tolliametist, lõpetades omavalitsustega. Pisikestest ojadest tekivad jõed, nendest omakorda järved ja mered. Samamoodi kasvab üksikutest pettumustest viha.

Kõrgeim võim rahvale Eestist on kujunenud eliidile sobilik ametnikeriik, mis väljendub lugupidamise, aususe ja mõistmise defitsiitsuses. Sellise defitsiitsuse taimelavaks on erakondade tagatubadele tuginev demokraatia. Keerulise seadusterägastikuga on loodud küll turvaline elukeskkond eliidile, kuid unarusse on jäetud peategelane - võimukandja.

Eestimaalaste sisepinged on kasvanud liiga suureks. Selline situatsioon, kus alamad enam ei suuda ja valitsejad ei saa, ei pruugi olla enam kaugel. Riiklik iseseisvus vajab kaitset. Ühiskonnakorraldust tuleb muuta. Ainult rahvale kõrgeima võimu andmine parandab liigselt pingestunud inimsuhteid, muudab väärastunud väärtushinnanguid.

Ühte ja sama asja võib nimetada mitmeti, sellest aga sisu ja olemus ei muutu. Sama kehtib ka demokraatia kohta. See, et rahval võimaldatakse valimistel osaleda, ei tee demokraatiat esindusdemokraatiaks.

Ühiskond ei tohiks leppida demokraatia varjus vohava diktatuuriga. Ületähtsustatud probleemidega tegelemise varjus oleme märkamatult lähenenud demokraatia-diktatuuri telje teisele poolusele. Ma olen veendunud, et praegune valimisseadus ja erakonnaseadus nullivad igasuguse demokraatia. Neid muutmata jäävadki arusaamatused ja vastuolud kestma.

Seaduste muutmise eelduseks on demokraatlikult valitud „esindajate“ konsensus. Kahjuks aga paljud asjaosalised probleemi olemuses ei orienteeru. Pealegi ei pruugi neil jätkuda piisavalt tahtejõudu iseenda esindamisest loobumiseks.
Nokk kinni, saba lahti... ja vastupidi.