Haldusreform

Üha enam kinnistub mõte, et meie seni toiminud ühiskonnakorraldus vajab muutmist. Ühiskond on oma arenguteel jõudnud tupikusse, millest edasiviiv otsetee puudub.

Ohumärke vaadates ja võimalusi hinnates paistab ainukeseks valikuks olevat haldusreformi nime kandev tee.

Arutelud haldusreformi üle on kestnud aastaid. Tulemusi ei ole. Kired soovide ümber aina kasvavad, jättes tagaplaanile arutelud võimaluste üle. Vaidlustel soovide üle ei paistagi lõppu tulevad.

Seniseid unelmaid toitnud fiskaalpoliitika vilju serveeritakse peagi kõigile. Majanduskeskkonna konkurentsivõime langeb, koondatavate ja töötute kasv kogub tuure, maksuvõlgnevuses ja arvete tasumisega hädas olijate arv on lähenemas kriitilisele piirile. Kodanike niigi vähene sotsiaalne turvalisus langeb. Selline ebastabiilsus kasvatab inimestes rahulolematust, süvendab masendust ja stressi. Paranemismärke isegi ei paista. Pigem vastupidi – soovide elluviimiseks vajalik maksumäärade tõstmine annab mainitud tendentsidele hoopiski uut hoogu juurde.

Riik vajab haldusreformi selle sõna kõige siiramas tähenduses. Inimestele seostub haldusreform eelkõige omavalitsusüksuste arvu vähendamisega. Vähemalt selline seisukoht on neil kujunenud erinevate huvigruppide poliitikute omavahelisi vaidlusi kuulates. Seda, et reformimist vajab riigi haldusstruktuur tervikuna, teadvustatakse vähem.

Ainult omavalitsuste reformimist võiks võrrelda vana maja renoveerimisega või vanale autole
uue varuosa sobitamisega. Uut detaili saab küll paigaldada, kuid see ei pruugi kulunud detailidega hästi sobida, mistõttu pole välistatud peagi teiste osade purunemine. Just seetõttu oleks mõttekam reformida riigi haldusstruktuur tervikuna, kaasates protsessi ministeeriume, ameteid, sihtasutusi ja teisi riigieelarvest finantseeritavaid institutsioone.

Tugevale riigile pannakse alus soovide ja võimaluste optimumiga. Aastatega on Eesti võimaluste ja soovide tasakaalutelg nihkunud kreeni. Haldusreform paistab olevat ainuke vahend, mis suudaks tasakaalu taastada.

On olemas ütlemine, et parem varblane peos kui tuvi katusel. Sama kehtib ka haldusreformi kohta – parem omavalitsuste reformimine kui samamoodi jätkamine.

Piirkondlike haldusüksuste senine toimimine on samuti luksus, mis vajab muutmist. Soovide kesksed reformiarutelud ei ole viinud üksmeeleni, need on pigem külvanud uusi hirme ja arusaamatust ning tekitanud isegi tülisid. Üksmeeleni jõudmine küsimuse sellise püstitusega paistab olevat võimatu. Erakondliku kuuluvuse alusel eraldatud “katuserahad”, muud toetussummad ning majandusbuumi ajal kasvanud maksulaekumised on halvanud paljude asjaosaliste reaalsustaju.

Ootused tekivad võimalustest. Just seetõttu tuleks haldusreformi alustada tulubaasi reformimisest. Määrav ei ole isegi niivõrd tulubaasi suurus, kuivõrd selgus tuluvoogudes. Viimane aeg on tunnistada, et senine rahastamine ei ole enam jätkusuutlik. Aastate jooksul võetud kohustused ja investeerimistegevuse tulemusena kasvanud püsikulud vajavad aga tasumist.

Haldusreform on vajalik, selle algusega venitamisel ei ole mõtet. Mida hiljem muudatustega alustatakse, seda kulukamaks see ühiskonnale kujuneb. Kohalike omavalitsuste halduskulud vajavad limiteerimist. Riigieelarvest eraldatud (valla territooriumil asuvate) asutuste rahavoogusid ei saa käsitleda nende tulubaasina.

Mõnede vallavalitsuste elustiil sarnaneb pealegi juba kunagiste mõisnike omaga – asutakse uhkes häärberis, elanike soovidesse suhtutakse ükskõiksusega, enda seisukohaga vastandlikke arvamusi eiratakse. Selliste valdade side kohalike elanikega on õbluke.

Eripärast lähtuvalt on iga omavalitsus muidugi eriline. Erinevad on nende soovid ja prioriteedid. Tulubaas ja tuluallikas on need, millele soovid rajatakse. Tulubaas tuleks panna osaliselt sõltuma piirkonna elanike tahtest. Seda võimaldaks maksumaksjate maksutulu jaotamise protsessi kaasamine, selle eeldus on selleks sobiliku õigusliku keskkonna loomine. Inimesed peaksid saama omavalitsuste kulutuste otstarbekuses kaasa rääkida. Arusaadav ja õiglane tulubaas viib soovid ja võimalused tasakaalu. Haldusreform aga selles ju seisnebki.