Riigieelarve eesmärk

Igal tegevusel on eesmärk.

Öeldu kehtib ka riigieelarve kujundamise kohta.

Riikliku fiskaalpoliitika eesmärgiks on ühiskonna stabiilse arengu tagamine. Riigitulude ühekordsest kasvatamisest, pealegi kui see toimub tulevaste laekumiste arvel, tuleks hoiduda. Paljud poliitikud vist ei mõista, et riigitulu iga hinna eest kasvatamine annab vastupidise tulemuse – reaaltulu hoopiski väheneb. Maksulaekumiste suurendamine on küll hõlbus tee tulusid suurendada, kuid see ei ole ju eesmärk.

Riigieelarve ühtlase ja järjepideva kasvu tagab hästitoimiv ettevõtlus. Soodne majanduskeskkond on hästitoimiva ettevõtluse eelduseks. Madal inflatsioon, mille tulemusena toodete ja teenuste hinnad suudavad püsida stabiilsetena, on majanduskeskkonda soosiv. Kõrge inflatsioon see-eest vähendab konkurentsivõimet, mis väljendub ettevõtlustulu ja finantsvõimekuse languses. Majanduse restruktureerimiseks olulised investeeringud jäävad sellistes tingimustes ootama paremaid aegu. Tulusus (reaaltulu) ja müügikäibed jätkavad langemist.

Uute maksude kehtestamist või maksumäärade tõstmist võiks võrrelda lõkke kustutamisega süütevedelikuga – inflatsioonimäär jääb endiselt kõrgeks, ettevõtlus hakkab aga kiratsema. Riigieelarve tulude kasvatamise asemel tuleks pühenduda riigikulude vähendamisele.

Inflatsioon tuleb saada kontrolli alla, küll siis hakkavad reaaltulud kasvama. Targem on üks aasta pingutada kui vireleda kitsikuses aastaid. Inflatsiooni selgroog murdub, kui austada riigieelarve koostamisel soovide kõrval ka võimalusi.

Rahandusministeeriumi kodulehel olevas riigieelarves ületavad planeeritavad (selle aasta) riigikulud tulusid 5,6%. Korrigeeritud planeeritud tuludest (90 144 272) on 7 kuuga laekunud 55,76%. Kui prognoosida samasugust laekumist ka järgnevateks perioodideks, siis jääks tulude pool aasta lõpuks ca 4 miljardiga miinusesse.

On teada, et omafinantseerimise vähenemisega kahaneb eelarves toetuste osa.

Sisetarbimise mõjul ei saa välistada tootemaksude (eelkõige käibemaks) laekumise langust. Sotsmaksu ja tulumaksu laekumised ei jäta mõjutamata tulevaste perioodide riigitulusid. Kogutud reservid tuleks säilitada just viimaste kompenseerimise tarvis.

Riigieelarve kulude pool vajab olulist vähendamist. Selleks on aga õnneks piisavalt võimalusi, nii et riigi haldussuutlikkuse pärast ei tasuks kellelgi muretseda. 2007. aastal tegi riik kulutusi 81 995 714 krooni. Praegune korrigeeritud riigieelarve tulude pool on isegi sellest 10% suurem.

Eelmine aasta oli aga riigisektorile tõeliselt laristamise aasta. Laristamine jätkub tänini. Riigieelarve kulusid saab vähendada. Mina soovitaksin kaaluda paljude sihtasutuste otstarbekust, erakondade rahastamise lõpetamist ja bürokraatia toidulaua kesistamist.

Arusaamatuks jäävad mulle EV siseministri väljaütlemised. Nendest järeldub, et Jüri Pihl eelistab ametkonna huvisid üldsuse omadele. Siseministri sooviks paistab olevat avaliku arvamusega manipuleerimise teel tagada oma haldusala edasine ebaefektiivne toimimine. Minu arvates on selline valitsusliikme käitumine vastutustundetu, seda veel olukorras, kus riigikulud ületavad juba mõnda aega olemasolevaid võimalusi. Selle asemel, et pühenduda vastava haldusala efektiivistamisele, tegeleb poliitik ühiskonnas konfrontatsiooni loomisega. 10 protsenti kulude kokkuhoidu ei pea endaga ilmtingimata kaasa tooma ühiskonnale vajalike tööde halvamise. Kokkuhoid tuleb saavutada ressursside parema kasutamisega. Kui siseministril puudub sellealane kompetentsus, siis võiks ta endale mingi muu tegevuse leida. Ei ole otstarbekas alustada (eluohtliku) trauma saanud inimesel nohu ravimisega, isegi siis, kui see raskendab tema hingamist. Peatada tuleks kõigepealt verejooks. Nii tuleb tegutseda ka siseministril ja kõigil teistel poliitikutel – kulud tuleb viia vastavusse tuludega, kusjuures teha tuleb seda nii, et riigi haldussuutlikkus ei halveneks.