Uuelt aastalt oodatakse muutusi

Aastavahetus oli eriline.

Ebakindlus tuleviku ees varjutas paljude jõulurahu ja aastavahetuse sära. Eelnevate aastavahetuste optimismist oli saanud hirm.Peaminister paistab endiselt olevat seisukohal, et ühiskond ei ole kriisis. Seda, et moraalitus tähendab kriisi, ta ei teadvusta.

Eesti on juba mõnda aega olnud kriisis, väga suures moraalikriisis.

Riigieelarve kasvatamise tuhinas on langevaid tendentse veelgi võimendatud.

Ettevõtlus on muudetud veelgi haavatavamaks. Saamatusel riigi juhtimises on rasked tagajärjed - ühiskonna vaesumine süveneb.

Tundub, et võimulolijad ei mõista, et riigitulu iga hinna eest kasvatamine annab soovitule vastupidise tagajärje - riigitulu langeb veelgi. Riigitulu suurendamist ei saa ju võtta matemaatilise tehtena, kus ühe väärtuse tõstmisel tõuseb alati ka lõppsumma. Selleks, et riigitulu kasv oleks positiivne, tuleks ühe teguri (praegusel juhul maksukoormuse) tõstmise kõrval tagada teiste stabiilsus. Maksukoormuse (sh lõivude) tõstmisega ja toetuste vähendamisega muutuvad paraku võrrandi teised tegurid. Negatiivsete tendentsidega majanduses tuleb leppida, kuid neid ei tohiks võimendada.

Töötuse kasv võtab üha suuremaid pöördeid. Vaatamata elanike tulude vähenemisele, jätkavad nende kohustused kasvamist.

Vähe oli neid, kes veel aasta tagasi uskusid, et toimetuleku langus saab olema nii drastiline. Tööturuameti ja töötukassa prognooside kohaselt suureneb sellel aastal töö kaotanute arv 70 000 inimese võrra. Keegi ei garanteeri, et see näitaja ei kujune veelgi suuremaks.

Tendentsid muutuvad kiiresti. Eriti veel siis, kui tehakse valesid otsuseid. Alles mõni aeg tagasi tõusid töötasud, pensionid ja toetused enneolematul kiirusel.

Nõudmistel ja ootustel ei paistnud olevat piire.

Nüüd paistab kõik olevat vastupidi. Uus töölepinguseadus ei leiagi enam kriitikat, lepitakse väiksema palganumbriga. Stabiilsus ja rahu on taas hinnas.

Töötamine eeldab toimivat tööjõuturgu. Viimane paistab aga olevat halvatud.
Iga demokraatliku kogukonna kohustuseks on kõikidele inimväärse elu tagamine. Tööjõuturult väljatõrjutule paraku seaduskeskkond seda ei taga, mis raskendab pikka aega töötuna olnutel rakendust leida. Eneseväärikus saab siin määravaks.

Selles, et pikaajaline töötus kasvab, ei kahtle vist keegi.

Kui finantsraskustesse sattunud riike toetavad IMF, IBRD või teised riigid, siis raskustesse sattunud inimesel ei paista abi kusagilt oodata olevat. Isegi riik on talle selja pööranud.

Selle asemel et hammasrataste vahele jäänuid abistada, jätkab riik nende kodaraisse
kaigaste loopimist. Tundub, et valitsejad teevad kõik selleks, et inimeste toimetulekuvõimet veelgi halvendada. Maksukoormuse (sh varjatud maksude) kasvul ei paistagi lõppu tulevat.

Riiklike hüvede ja toetuste vähendamise tingimustes maksukoormuse tõstmist võiks võrrelda haavale soola raputamisega. Kesise sissetulekuga elanike toimetulek halveneb veelgi. Valitsejad ei paista justkui märkavat, et viimaste arv on juba praegu kriitiline.

Üleloomuliku kiirusega kasvanud kommunaalkulud on põhjustanud paljude maksejõuetuse. Kommunaalteenuseid pakkuvate firmade hinnarünnakutele suudavad vastu seista vaid vägevad. Raskustesse sattunutel ei paistagi muud võimalust olevat kui kodust loobuda.

Isegi tervise putitamiseks vajalikke kulusid (visiiditasu, transpordikulu, ravimite maksumus) ei olda sageli enam võimelised tasuma.

Seaduseandja heakskiidul on oma ülbust hakanud näitama ka prügifirmadest koosnev kartell, surudes üha jõudsamalt oma kombitsaid inimeste taskutesse. Jäätmeseadusega loodud võimalusi ei saa ju jätta kasutamata.

Toimetulekus on üks väga oluline põhitõde - kulud ei saa olla tuludest suuremad.

Töökohtade vähenemise ja elanikkonna vananemise tingimustes paljude reaaltulu väheneb.

Valitsejad paistavad sellega leppivat. Nad usuvad endiselt, et inimvõimetel ei ole piire, mis võimaldab neil lisaobrokit korjata. Sellega, et riigikulusid tuleks veelgi vähendada, ei taheta kuidagi leppida. Nad polekski justkui kuulnud, et hädas olijaid tuleb abistada, mitte piitsutada. Abistamine eeldab ohvrimeelsust.

Raske on mõista kaaslast, kes sõimab näljast selle eest, et viimane julgeb paluda ampsu leivapätsist. Aga just seda need inimesed teevadki, kes nõuavad võimulolijate hüvitiste vähendamist või külmutamist. Riigikogulaste palga küsimusest on tehtud klounaad, mille üle naeravad vaid peaosalised ise. Kahju, et selline klounaad toimub ajal, mil toimetulekuga raskustes olevate arv ühiskonnas kasvab.

Oleme loonud ühiskonna, kus abivajajaid ei märgata. Ühiskonnakorraldus paistab soosivat vaid tugevaid.

Seda, et riik oleme meie kõik, on raske uskuda. Tegemist näib olevat sõnakõlksuga. Võimulolijate otsuseid vaadates jääb mulje, et riik on ainult valitutele - neile, kes on koondunud riigipiruka lähedusse. Ülejäänutele on jäetud vaid selle küpsetamise rõõm.

Ainult näljane pidavat mõistma teist näljast. Just seetõttu tuleks panna valitsejad mõneks ajaks näljapajukile. Neile loodud privileegid ja mugavad tingimused on neid niivõrd kurdistanud, et ei kuulda isegi vaesuva rahva appikarjet.

Eesti paistab olevat unikaalne riik. Siin pole isegi nõusoleku korral võimalik saadikute hüvitisi vähendada. Tavainimese rahakoti tühjendamine on aga väga lihtne.

Riik on kriisis, riik on väga suures moraalikriisis. Selle murdmine eeldab väärtushinnangute muutmist. Muutkem siis uuel aastal suhtumist nõrgematesse ja abivajajatesse!