Rahva võim tähendab seda, et võimu kandja on rahvas. Seda väljendit kasutatakse ka demokraatia sünonüümina. Esindusdemokraatia on aga demokraatia vorm, mille puhul rahvas teostab oma võimu kaudselt, esindajate kaudu. Esindusdemokraatial ei ole ühtset mõõdet. Väärtushinnangud ja kultuur määravad selle sisu.
Valimised on osa demokraatiast. See, et rahval võimaldatakse valimistel osaleda, ei tee demokraatiat kohe esindusdemokraatiaks. Mitmed diktaatorid on saanud võimule tänu valimistele. Just valimised võimaldavad Aleksander Lukašenkol valitseda Valgevenes alates 1990. aastate esimesest poolest. Kunagine NSV Liidu partokraatia püsis võimul veelgi kauem.
Paljud diktatuurid on rajatud näilisele esindusdemokraatiale.
Valijate huvide eest seismine on olulisemaid esindusdemokraatia tunnusjooni. Demokraatia seisnebki valitavate esindamises. Selleks, et kedagi esindada, tuleb pidada arutelusid. Info peaks liikuma – valitult valitavale ja vastupidi.
Demokraatia tähendab eelkõige seda, et valitu arvestab otsuste vastuvõtmisel valija huvidega isiklikke seisukohti eelistamata, sageli lausa enda huvisid ohverdades.
Erakondades praktiseeritav demokraatia määrab meie riigi demokraatliku kultuuri. Matemaatiliselt kajastub see koalitsioonis olevate erakondade vastava näitaja kaalutud keskmisena.
Vaatamata sellele, et erakondade nimekirjad koosnevad kümnetest tuhandetest inimestest, on nende seisukohtade kujundamises kaasarääkijate osa suhteliselt madal. Küsitlused kinnitavad, et erakonnas toimuvaga on kursis umbes 10% parteilastest. Erakondadel puudub seega side rahvaga – sellised parteilastest koosnevad valitsused jäävadki rahvast kaugeks.
Liidrid paistavad aga sellist passiivsust nautivat – pole vaja palju pingutada oma seisukohtade elluviimiseks, samas jätkub piisavalt ressursse, sealhulgas inimressurssi, mida vajadusel valimisvõidu saavutamiseks mobiliseerida.
Sellist «demokraatiat» põhjustab erakondade praegune rahastamine. Nende rahaline sõltumatus – riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas – võimaldab praktiseerida nn erakondade tagatubadele rajatud demokraatiat.
Liikmemaksude väike osakaal eelarvetes pärsib demokraatiat. Kui jätta erakondade finantseerimine muutmata, jääbki ühiskonnas toimima nn butafoorne demokraatia. Ühiskondlike organisatsioonide – sealhulgas erakondade – rahastamine peaks olema rajatud just liikmemaksudele ja ühistegevusest teenitavale tulule. Riigieelarvest ja sponsorrahadest finantseeritud tegevus ei ole efektiivne, tulemus on kaugel oodatust: valitud kaugenevad valijatest, inimkapitali efektiivsus jääb vähese kaasamise tõttu madalaks, demokraatia olematuks.
Ühiskondlike liikumiste rahastamine riigieelarvest eeldaks suure osa elanike kokkulepet. Praeguse rahastamise poolehoidjate arv on aga tühine. Miks peakski erakondlikku tegevust eelistama teistele rahvaalgatuslikele liikumistele? Elanike usaldamatus – uuringute järgi usaldab neid 28 % elanikest – erakondade vastu seab kahtluse alla isegi nende vajalikkuse demokraatias.
Parteide rahastamist riigieelarvest põhjendavad asjaosalised ise sellega, et nii välditakse korruptsiooni. Kui raha ei anta, ähvardatakse see koguda illegaalseid teid kasutades. Illegaalse rahastamisega, mille eest näiteks Keskerakonna poliitik Evelyn Sepp on hoiatanud, tuleks aga hakata ühiskonnal tõsisemalt võitlema.
Demokraatia mängimine ja butafooriaga uhkeldamine läheb ühiskonnale kalliks maksma.Sotsiaalsed pinged jätkavad kasvamist. Suitsupääsukese ja rukkilille kõrvale on tekkimas uus rahvustunnus – rahvushaigus stress. Psühhotroopsed ja narkoained on võitmas populaarsust kõikides vanusegruppides. Väljakirjutatud ravimite kogused aina kasvavad. Pingete tõttu hüljatakse tihti isegi kodumaa.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment