Maksustamine võiks põhineda kokkuleppel

Maksustada võib kõike, kuid selle tegemisel tuleks lähtuda võrdse kohtlemise põhimõttest ja maksuvõimekusest. Mainitud kontekstis pole riigikogulaste maksuvabad hüvitised ja muud analoogsed erisused põhjendatud.

Maksude kehtestamine võiks põhineda ühiskondlikul kokkuleppel (enamuse nõusolekul), mitte huvigruppide nõudmistel või soovidel. Ei tasu arvata, et siis jääksid maksud kogumata.

Makse makstakse meeleldi, kui raha kasutamine on läbipaistev ja põhjendatud.

Olen viibinud hääletusel, kus laenukoormuse all ägavad inimesed hääletasid maksude tõstmise poolt. Olin üllatunud, kuid vestlus näitas, et kõrgemat maksustamist peeti vajalikuks ja põhjendatuks.

Eesti maksusüsteemi visioon paistab olevat aina suuremate rahasummade kogumine. Rahale panustatud ponnistused ebaõnnestuvad.

Maksusüsteemi muudatusettepanekute tegemisele peaks eelnema adekvaatse maksukoormuse näitaja tuletamine. Kasutatav ei kõlba. Ei saa võrrelda meie tulumaksumäära progresseeruva tulumaksumääraga või summaga, millele tehakse rohkelt tagastusi. Erandite kasutamine kaupade (nt ELi keskmine käibemaks toiduainetele on 10%) maksustamisel teeb võrreldamatuks käibemaksumäärad. Varjatud maksustamine (töötuskindlustusmaks, riigilõivud, monopoolsete riigiettevõtete dividenditulu jmt) teeb näitaja veelgi segasemaks. Kogutoodangu näitaja moonutab pilti veelgi. Välispankade kasumid, kaitsekulutused jmt (SKTs sisalduv) ei tee meid jõukamaks.

Kui jõuame selgusele maksukoormuse suuruses, siis võib tõstatuda küsimus, kas riigi toimimiseks on üldse nii palju raha vaja. Laristamine toimub kõikides valdkondades. Isegi neis, mille rahastamise üle kõige enam nurisetakse (tervishoid, haridus, riigikaitse). Eestlaste maksustamise ja ostuvõimekuse juures ei sõltu maksutulu niivõrd maksumääradest, kuivõrd sissetulekutest. Vajame maksumäärade langetamist.

Olulisemad maksud, nende laekumised ja määrad (2013):

SOTSIAALMAKS: Riigitulust 27, maksutulust 34 protsenti. Määr 33 protsenti. Tegemist on kõrgeima reitinguga maailmas. 

KÄIBEMAKS: Riigitulust 20, maksutulust 25 protsenti. Määr 20 protsenti. Liikmesriikides rakendatakse erandeid toiduainete maksustamisele, mille keskmine käibemaks ei ületa 10 protsenti. Soomes on see küll 13, kuid Saksamaal vaid 7, Eestis seevastu 20. Teistest kõrgem käibemaks on ka põhjuseks, miks toorme kallinemise korral hinnad Eestis kiiremini tõusevad. Uuringutulemuste järgi läheb toiduainete ostmiseks 26 protsenti Eesti elanike kuludest. Üksnes selle arvestamine tõstaks keskmist maksumäära kolm protsendipunkti, mis teeks Eesti kõrgeima käibemaksuga riigiks liidus.

AKTSIISID: Riigitulust 10, maksutulust 13 protsenti. Aktsiisiga maksustatavate kaupade (kütus, vedelgaas, tubakas, alkohol, pakendid) hinnatasemed on meil kõrged. Uuringute andmetel kulutavad eestlased alkoholile 5,8 protsenti eelarvest. Igapäevased veinitarbijad, nagu itaallased, hispaanlased ja kreeklased, kulutavad palju vähem (0,7–0,9 protsenti). Liviko käibest moodustab aktsiis üle 51 protsendi. 

TULUMAKS: Riigitulust 8, maksutulust 10 protsenti. Juriidilistelt isikutelt (ettevõtetelt) laekub tulumaksu (üksikisikutest) 6 protsendipunkti võrra enam. Tulumaksu määr on 21 protsenti, mis ei sisalda maksuvaba piiri, progressiooni ja erandite (maksuvabastused, tagastused) mõju. Euroopa Liidus domineerib progresseeruv tulumaks. Soomes jääb maksustamine 10,5–33,5 protsendi vahemikku. 1700-euroselt kuupalgalt tasutakse 18,5 protsenti. Saksamaal kõigub tulumaks 14–45 protsendi vahel. 8004 eurot aastas on maksuvaba. Eesti mediaanpalgalt ei tuleks Saksamaal tulumaksu üldse tasuda.