Sotsiaalmaksumäära saab langetada

Et asi selgem oleks, siis lööme sotsiaalmaksu (33 protsenti palgast) osad lahku – 13 protsenti „tervisekindlustusmaksuks“, 20 protsenti „pensionimaksuks“.

Kulutusi tuleb hinnata kindlas keskkonnas, suvaliste hindadega võrdlemine ei anna ülevaadet.

Mainitud kontekstis on Eestis tervishoiukulutused kõrged. Eestlaste omavastutus kulude katmisel on kõrge. Kuid isegi siis, kui omavastutus arvestamata jätta on tervishoiukulutused kopsakad. Maksavad ju eestlased 13 protsenti sissetulekust tervishoiumaksu (sotsmaksu osa), teistes riikides vähem. Mõne aasta tagune arvutus näitas, et USAs (NY osariigi näitel/ kulub inimestel (vaatamata suuremale nominaalsele summale) ravikindlustuseks kõigest 7 - 8 protsenti sissetulekust (tervisekindlustustasu) sissetulek). 

Võrrelda ei tule rahasummasid, vaid selle osa sissetulekust. Meie palgatasemete juures saaks vähemaga hakkama saama

Pensionimaks on 20 protsenti. Sotsiaalmaksu laekub veel ka muudest allikatest, reserviga teenitakse lisatulu. Kui summat solidaarselt jagada, siis pensionisaajate mediaanpension kasvaks.

Visakem pilk valitute arvu kasvu tendentsile. 2000 – 2006 kasvasid kulutused eripensionidele 13 miljonilt kroonilt 144 miljonile. 2000 –2012 perioodil kasvas üle 21 korra. Kääride otsad, mida eripensionide saajad tingivad, kaugenevad.

Eripensionide süsteem on ebaõiglane, seda iseloomustab suur õiguslik fragmenteeritus. Erinevate eripensionide maksmise tingimused, pensionile õigust andev vanus, staažinõuded ja pensioni arvutamise kord erinevad, erisustel puudub ratsionaalne põhjendus. Eripensione sätestaval õigusaktil on olnud oma autorid ning ametkondadel on olnud võimalus kirjutada seadustesse sisse mõne konkreetse, väikesearvulise isikuterühma erihuvid.

Solidaarse pensioni maksmise korral (rakendatakse enamusele, kuid mitte kõikidele) oleks jaotatav summa inimese kohta kopsakam. Mediaanpension kõrgem.

Olemasolevate vahendite efektiivsemaks kasutamiseks on võimalusi küllaga. Vähese raha üle virisemise asemel oleks tarmukam tegeleda hälvetega, hakata kasutama vahendeid üldsuse huvides efektiivsemalt. Siis näeme, et ühiskonnas pole puudust rahast, vaid heast tahtest ja tervest mõistusest.