Kui järgiksime lätlaste lähenemist kaitsekulutuste tegemisel, siis oleks vaesust ühiskonnas lihtne seljatada

Poliitilistes ringkondades valitseb arvamus justkui kaitsekulutused määravad riigi kaitsevõime. Nii see muidugi pole. Öeldu võib kehtida gigantide kohta, kuid mitte Eesti suuruse riigi kohta. Meie majandusvõimekuse juures jääb ka kaitsekulutusteks eraldatavate summade kordistamisel riigi sõjaline võimekus kesiseks.

Pole erilist vahet, kas riigipööre viiakse läbi ühe, kahe või kolme päevaga. Lauspommitamist (mille vastu valmistume) ei tule. Riigipöörde teostamisel toetutakse riigis toimetavate inimeste abile. Ajaloos toimuvad sündmused kinnitavad seda.

Riigi kaitsevõime sõltub suuresti kodanike meelsusest. Kui kodanikud peavad ühiskonnas toimivate väärtushinnangute pärast punastama ja kodumaalt põgenema, siis pole ka kogu riigieelarve kaitsekulutusteks eraldamisest abi.

Kaitsekulutuste kasvatamise asemel oleks mõttekam suunata enam ühisvahendeid elukeskkonda parandavatesse meetmetesse ja kodanike toimetulekuvõime kasvatamisesse.

Eesti kurss on vastupidine – kaitsekulutused püsivad (eelarve menetluse järgi) 2 protsendi juures SKTst. Kõiki kulutusi (ka liitlaste üksustele tehtavaid kulutusi) arvesse võttes on see 2,05 protsenti SKTst.

Oleme vähestest riikidest, kes sõjalisteks kulutusteks nii heldelt ressursse eraldab. 245 500 eestlase suhtelisest vaesusest välja toomiseks piisaks 208 miljonist eurost, meie eraldame sõjamasinatele kaks korda enam. Kui järgiksime lätlaste ja leedulaste lähenemist kaitsekulutuste tegemisel ning paigutaksime järele jäänud summad vaeste toimetuleku parandamisesse, siis oleks vaesust ühiskonnas lihtne seljatata.

Kaitsekulutuste liialt jõuline rahastamine ja kodanike arvelt koonerdamine (sh varjatud maksustamine) riigi kaitsevõimet ei tugevda. Sõjalise võimekuse määrab kodanike meelsus, mitte masinapark. Toimetulekuraskustes inimesed pole lojaalsed ühiskonnakorraldusele, mis neid ebaväärikalt kohtleb. Sellega tuleb kaitsevõime tugevdamise kavandamisel arvestada.