Oleme pehmed, võimaldame oma turjal ratsutada ja riikluse üle irvitada

Mida enam maailmas ringi liigun, seda sügavamaks muutub veendumus, et Eestis pole võimulolijatel häbi raasugi. Kuidas muidu seletada kesiste sissetulekutega kodanike nii kõrget maksustamist ja ühisrahadega laristamist.

Teistest kõrgemat maksu ei koguta üksnes toiduainetelt (käibemaks 20 protsenti, EL keskmine kaks korda madalam), jõulisust demonstreeritakse ka kütuste maksustamisel, sh EE dividenditulu.

Reaalhinnad toiduainetele ja kütustele on Eestis väga kõrged. See ei tulene maailmaturu hindadest, vaid ühiskonnas langetatud otsustest. Võimulolijatel pole kaasmaalaste käekäigust sooja ega külma. Isiklikud huvid tõstetakse ühishuvidest kõrgemale.

Viimase nädala üllatusteemaks on olnud eestlaste soomlastest kaks korda kõrgem elektrihind. Kahekordne hinnavahe ei üllata. Palgad on aga Eestis Soomega võrreldes kordades väiksemad.

Sellise suhtumisega valitsused Soomes ei püsiks. Ei püsiks ka teistes demokraatlikes riikides. Eestis käivad asjad teisiti: võimuerakonnad jätkavad rahva lollitamist ja hindade ülespoole kruvimist. Inflatsioon hoitakse Eestis majandusühenduse tipus.

Võrrelgem eestlastele müüdavat bensiini hinda neli korda suurema sissetulekuga ameeriklaste hindadega.

Tasusin USA-s Pensilvania osariigis liitri bensiini eest (3,39 USD gallon + 0,05 müügimaks) 0,693 eurot. Eestis küsitakse (Neste tanklas) selle eest 1,289 eurot. Kodumaa hinnad on pea kaks korda kõrgemad!

Selline hinnaerinevus ei tulene turuhindadest, vaid kõrgest maksustamisest (makse peidetakse ka 

teistele tuluridadele).

2012. aastal kirjeldati Statoil Eestis bensiinihinna kujunemist järgnevalt: 49 protsenti kulub maksudeks (aktsiis, käibemaks, miinimumvarumaks), maailmaturu hinna osakaal on 45 protsenti, kütusemüüja kulud-tulud kuus protsenti.

Oleme kodanikena pehmed. Võimaldame oma turjal ratsutada ja riikluse üle irvitada. Lahkume kodumaalt, kuid ebademokraatliku lähenemisega valitsusi tagasi astuma kutsuda ei julge.