Tervikust välja rebitud killukesed võimaldavad
hämada, tegelikku elukeskkonda teistsugusena näidata.
Toon näite.
Äripäeva veebväljaandes sirvides torkas
silma artikkel: „Eestlase toidukorv eurokeskmisest odavam“. „Toidu- ja
mittealkohoolsete jookide hinnatase moodustas Eestis mullu 87% võrreldava
toidukorvi keskmisest hinnatasemest Euroopa Liidus, alkohoolsete jookide hinnatase
oli keskmisest kõrgem (102%)" kirjutatakse artiklis.
Sõnagi ei mainitud sissetulekute (palgad,
sotsiaalsed tagatised) erinevustest.
Sarnaste lööklausete lugemine jätab mulje, et Eesti
elukeskkonnal polegi viga. Pole me vaesed ega rikkad, oleme keskmikud.
Nii see aga pole.
Eratarbimise
ostupariteedi poolest (hinnatasemetest olulisem kriteerium) oleme armetus seisus. Isegi lätlased ja leedulased
teevad meile ära. Eestlastel moodustab see 59 protsenti, lätlastel 61
protsenti, leedulastel 74 protsenti ELi keskmisest (Eurostat 2012).
Kui
sissetulekud on tühised, hinnatasemed tõusevad aga teistest kiiremini, siis pole mõtet kunagisi hinnatasemeid võrrelda. See ei anna protsesside hindamiseks adekvaatset informatsiooni. Pigem eksitab.
Palgatasemed ja sotsiaalsed tagatised on paljudes (võrreldavates) riikides kordades kõrgemad. Tarbijahinnaindeks (inflatsiooni
indikaator) tagasihoidlikum (mai 2013: Eesti
2,31%. EL 1,424%).
Vaatame näiteks elektriturul toimuvat. Aasta tagasi maksid eestlased
soomlastest odavamat elektrihinda, hetkel on see viiendiku võrra kallim.
Hinnatasemete võrdlemisel on oluline sissetulekute ja inflatsiooni kõrval arvestada ka kulutuste struktuuriga. Eestlaste kulutuste osa hinnatundlikele kulutustele (eluasemekulutused, toidukulutused) on kõrge.
Statistilistest numbritest elujärje hindamiseks ei piisa. Pole mingi uudis, et prantslastest, soomlastest,
rootslastest ja teisest rahvustest vaesed on keskmise eestlase kõrval rikkurid. Statistika paneb nad aga ühele pulgale.
Edulugude välja mõtlemise asemel oleks tarmukam pühenduda puudustele. Siis on põhjust rääkida ka elujärje paranemisest.
No comments:
Post a Comment