Eelmisel aastal langesid palgad aasta-tagusega võrreldes 5%.
Palgad olid avalikus sektoris 2009. aastal 7,5% erasektori omadest kõrgemad.
Statistilised töötasud on viidud täistööajale, sektorite vaheline lõhe on veelgi suurem.
Kahtlen, et sama suhe on ka vanades EL riikides.
Nii nagu paljud suhted ühiskonnas (sotsiaalne turvalisus, kompensatsioon ravimitele, emapalk, toimetulekutoetused, töötuskindlustus jpt) on ka avaliku ja erasektori palgasuhe paigast ära.
Avaliku- ja erasektori palgataseme suhe võiks vastupidine olla – ressursside tootmine on ju kulukam.
Erasektor pidi varasemate aastate ebaefektiivse palgakasvuga kaasa minema – tõstma palkasid lisaväärtuse kasvust kiiremini. Selline tendents ei saanud jätkusuutlik olla, palgatasemed pidid langema.
Tööjõukulud moodustavad pea poole sisemajanduse kogutoodangust. Selle mõju ühiskonna turvalisusele ja ettevõtluse konkurentsivõimele on väga, väga suur.
Töötasude lisaväärtusest kiirem tõstmine ja riigiametnikele soodustuste väljamõtlemine soosis jätkusuutmatut laastavat palgakasvu.
Ettevõtluse konkurentsivõime langes, põhjustades kaose ühiskonnas.
Lumepalliefektil põhinev palgakasv ergutas tarbimist, põhjustades ületarbimist, innustades laenama. Inimesed ei võinud teada, et valitsejad langetasid valesid otsuseid, hindasid riigi võimekust üle. Riigieelarve 25 protsendiline kulude kasv ei saa tugineda vaid butafoorsel jõukusel, vaid reaalsusel.
Valitsusel puudus reaalsustaju.
Valitsuse ja esinduskoja tegemisele tuleks anda õiglane hinnang. Kiita neid selle eest, et nad oskuslikult suudavad rahvale sisse sööta enda poolt hapuks keedetud supi, pole küll põhjust.
Valitsus on teinud väga viletsat tööd. Öeldu ei tähenda muidugi seda, et mõni teine koosseis oleks ilmtingimata teisiti tegutsenud. Oleks võinud veelgi hullemini minna.
Väärtushinnanguid ühiskonnas muutmata jäävadki ämbrid Eestis kolisema – jäämegi räsitud hiirekeseks, kes ennast tiigrina ette kujutab.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment