Ühe ministeeriumiga Eesti

Reformide vajalikkusest ühiskonnas räägitakse juba aastaid. Vaatamata valminud kavadele, jäävad need enamasti toppama.


Üksikute valdkondade reformimine ei ole põhjendatud. Aga just seetõttu kaitsereaktsioon halvab sellised reformid juba eos.

Haldusstruktuur vajaks terviklikku käsitlust.
Üksikuid valdkondi reformida ei saa.



Põhimõttelisi muudatusi alustatakse raamistikust (eelarvest/võimalustest/soovidest). Poliitikud võiksidki piirduda vaid ühiskonnakorralduse raamistikuga, detailid (institutsioonide liitmised, lahutamised jmt) jäägu spetsialistide pärusmaaks.

Reformid (muudatused) jooksevad tupikusse, kui süveneda detailidesse.
Neid on raske sobitada.


Väidan, et riigi haldusstruktuur ei ole meile taskukohane, see ei ole jätkusuutlik.

Sotsiaalkindlustatuse poolest oleme kaugel maas demokraatlikest riikidest.


Meil poleks vaja matkida teiste (suuremate) riikide haldusstruktuure.

Ühe ministeeriumiga Eesti suudaks tagada elanikele palju turvalisema elukeskkonna.

Mida detailsemalt omavalitsuste tegemistesse süüvin, seda mõistatamatuks (ja põhjendamatuks) nende tegevus muutub.

Bürokraatia on pahaloomulise kasvajana vohanud kõikjale. Teda toitvad alged vajaksid hävitamist, "toit" aga ühiskonna heaolu parandamisse suunamist.

Arutlemistest on kasu, kui sellesse kaasata ka teisi.

Üheselt mõistetavad ja ühishuvidest lähtuvad probleemikäsitlused innustavad ka teisi kaasa rääkima.

Eesmärgistatus aitab väldida mõttetut vastandumist, arutelude tupikusse jooksmist.

Mulle meeldiks, kui mõni erakond algataks ühiskonnakorralduse muudatuse vajalikkusest arutelu. Probleemi käsitleks tervikuna, eelistamata üht haldusala teisele.