Otsustasin kirja panna mõtted, mis tekkisid ühel rahvakogunemisel maksutõstmise põhjendamist kuulates.
Vaatamata sellele, et ürituse on möödanik, kumisevad mul endiselt kõrvus ohhetused, mis läheduses istujatelt kostus.
Maksude tõstmise ponnistusi ei tuleks pidada vooruseks, vaid veaks. Kahju, mis ühiskonnale tekitati, on suur.
Olen maksude tõstmise põhjendamatusest kahekohalise majanduslanguse tingimustes kirjutanud, ei hakka ennast kordama.
Rahvakogunemisel põhjendati maksude tõstmise ületarbimisega. Kui esineja seda tõsiselt mõtles, siis olen ma sõnatu.
Mõned aastad tagasi kalkuleerisin, et keskmist või üle keskmise töötasu teenis ühiskonnas 25% palgasaajast. Vaevalt, et täna suhe eriti erineb.
Palgasaajate kõrval on ülalpeetavad, pensionärid, töötud.
Usun, et nõustute väitega: 10 000 kroonise sissetulekuga (sellist või suuremat sissetulekut omab tühine osa elanikkonnast) ei ole võimalik üle tarbida.
Ületarbimine ei ole probleem ühiskonnas. Probleemiks on alatarbimine.
On muidugi erandeid. Eranditele tuginedes aga ei tohiks põhjendada poliitilisi otsuseid.
Erakond, kes valimiskampaanias seostab maksude tõstmist tarbimise vähendamise vajadusega, näitab ennast võhikuna, teemas mitte orienteeruvana.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Maksude töstmist pooldavad maksutuludest toitujad, kes soovivad isiklikku tarbimist suurendada ; )
ReplyDeleteSB
Kahjuks vastab see tõele.
ReplyDeleteVaatamata isegi sellele, et põhjendus on teine.