Seestpoolt vaadates

Organisatsiooni nimest on olulisem kultuur, mida selles viljeletakse.
Sisu on vormist olulisem.

Erakonnad peaksid põhiseaduslikult demokraatia kantsiks ühiskonnas olema. Tegemist on aga diktatuuri taimelavaga. Demokraatia varjus toimub tegelikult laastamistöö.

PR abil võõbatakse must valgeks. Asi ei olekski nii hull, kui seda tehtaks oma vahendite eest. Enese lollitamise eest maksame aga kõik – ligi 100 miljonit maksuraha kulutavad võltskusel toimivad erakonnad aastas.

Vahet isegi ei ole, millis erakonnaga - suure või väikesega, pika staažiga või rohelisega - on tegemist. Kõik nad paistava viljelevat sarnast poliitilist kultuuri. Teod ja (endast loodud) kuvand ei ole vastavuses.

Rohelisest erakonnast ei teata palju.
Juhtfiguurid üritavad erakonast luua osalusdemokraatia kantsi kuvandit. Paraku ei suuda sisuta vorm püsti seista.

Paljud on veendunud, et EER näol on tegemist ühiskonnas toimuvates protsessides mitte orienteeruvate inimeste kooslusega. Ollakse kuulnud Marek Strandbergist, heal juhul veel mõnest esindajatekoja liikmest. Vaatamata isegi tuntusele, ei seostata teisi roheliste erakonnaga.

Rohelistest väära kuvandi sepitseja on olnud üks võtmeisikutest, kelle arvates orienteerub vaid tema ühiskonnaprobleemides.

Kinnitan, et EER koosneb paljudest fantastilistest erudeeritud inimestest. Kompetentsust jagub igasse valdkonda. Paraku sumbub see autoritaarsusesse, vastasseisu ja vimma. Poliitiline kultuur „osalusdemokraatia kantsis“ ei erine palju teistest erakondadest. On ehk mõnevõrra isegi jubedam.

Riigikogu „magus“ koht paistab ajavat inimesed kiima – esinduskojas istumisest on saanud eesmärk.

Räägitakse, et eestlane pidavat olema orjarahvas. Poliitilise nomenklatuuri ülbusega leppimine seda igatahes kinnitab.

Toimetulekuraskustes inimeste arv ühiskonnas on lubamatult suur. Selle asemel, et abikätt ulatada, eelistavad rohelised saadikud neilt veelgi suuremat obrukit nõuda. Kurvaks teeb meele seejuures see, et seda tehakse justkui erakonna programmi ja ühiskonna heaolu nimel.

EER vajab muutusi - muutusi väärtushinnangutes ja juhtfiguurides.
Jääb juba mulje, et kõik, mida võimu rabanud erakonnas ette võtavad, tuleks teha vastupidi. Poolehoidjate vähesus ühiskonnas vaid kinnitab seda.

EP ja KOV valimised olid erakonnale täielik põrumine. Millele lootis võimuladvik, kui salasepitsusega kukutas demokraatlikult valitud juhatuse? Kui isegi kaaslased ei silluta neile teed Riigikogusse, siis miks peaksid seda tegema teised.

Juhtimine ei ole eriline kunst, nii nagu seda on harjutud nimetama. Koordineerimine, delegeerimine, innustamine, eeskuju näitamine, empaatia, määravad kogukondade võimekuse.
Vastandumisel ja halvustamisel toimiv kooslus toimib vaid lühiajaliselt, see ei ole jätkusuutlik.

Rohelist mõttelaadi propageerimise monopoolsuse rabanud erakond paistab olevat kurjusekantsiks, mille pinnas soosib aferistide.

EER vajaks rahvameestest liidreid, kes enda ego demonstreerimise ja isikliku kasu saamise asemel pühenduksid teiste innustamisele, ühisseisukohtade kujundamisele ja nende esindamisele.

EER demokraatlikult valitud juhatuse jokkidega salasepitsetud kukutamine on häbiplekiks erakonnale, kaotuseks demokraatiale. Sellisele tegevusele ei ole põhjendusi.

Sepitseja peab saama teenitud karistatud. Kui karistamist ei võimalda seadused, siis tuleb seda teha üldkoosolekul osalejate tahteavaldusega.

Roheline mõtteviis, demokraatia ja teised ühiskonnale olulised väärtused vajavad kaitsed, propageerimist.

Taasiseseisvunud Eestis paistab kasuahnusest saanud tava. Isegi demokraatiale on suudetud päitsed pähe panna ja „kasusaamise" vankri ette rakendada.