USA neljanda kvartali SKP langus oli hea uudi

USA neljanda kvartali sisemajanduse kogutoodangu (SKP) langus oli hea uudis. Seda sellepärast, et see tulenes maksuraha laristamise piiramisest, mitte majanduskeskkonna halvenemisest. 

Kui ka meie käituksime sarnaselt, siis oleks loota maksukoormuse vähenemisele ja elujärje paranemisele. 12 ministeeriumit, rohked ametid, ametkonnad, allasutused ja sihtasutused, erisoodustuse mehhanismiga riigikogu, suurearvuline ja kahtlase väärtusega kohalike omavalitsuste võrgustik pole meile taskukohane.

Sisemajanduse kogutoodanguga hämamisel ja selle jõukusele taandamisel puudub mõte. See küll lohutab, kuid ei innusta rõhuasetusi muutma. Poliitiline laristamine ei saa ju igavesti kesta, varem või hiljem tuleb sellele piir panna.

E24: Kaitsekulutuste suur kahanemine viis USA majanduse langusse. USA sisemajanduse kogutoodang kahanes neljandas kvartalis 0,1 protsenti, mis on nõrgem kui analüütikud ootasid ning kehvim tulemus alates 2009. aasta teisest kvartalist.

Valitsuse kulutused kahanesid eelmise aasta viimases kvartalis 6,6 protsenti, mis võttis majanduskasvult ära 1,3 protsendipunkti. Kulutuste languse peapõhjuseks on kaitsekuluste kahanemine 22,2 protsendi võrra, mis on suurim protsentuaalne langus alates 1972. aastast, ehk vahetult pärast Vietnami sõja lõppu.

http://www.e24.ee/1121166/kaitsekulutuste-suur-kahanemine-viis-usa-majanduse-langusse?t=161#l

Eestile kaudsed presidendivalimised ei sobi

EPL: Eestile sobib kaudselt valitud president. Poliitikud usuvad, et otsevalimised sobivad riiki, kus president on ühtlasi ka valitsusjuht.

http://www.epl.ee/news/eesti/eestile-sobib-kaudselt-valitud-president.d?id=65600432

Olen vastupidisel seisukohal. Eestile kaudsed presidendivalimised ei sobi. Seda eelkõige riigikogu valimissüsteemi pärast. Kui riigikogu komplekteerimine oleks demokraatlik, siis poleks vahet, kuidas president paika pannakse.

Eesti valimissüsteem on selline nagu see on – riigikokku pääsevad peamiselt need, keda rahva enamus ei usalda. Küsitluste andmetel on usaldus erakondade vastu madal (20 -30%) otsustajate ring (presidendi paika panijad) koosneb aga vaid nende esindajatest. Valijad räägivad kaasa erakondade jõuvahekorra selgitamises, riigikogu isikkoosseisu panevad (nimekirjade ja promoga) paika partebürood. Sellepärast koosnevadki riigikogu koosseisud vaid võimuladvikutele (mitte rahvale) lojaalsetest inimestest. 

Eesti valimissüsteemi juures peab presidendi valima rahvas, vastasel korral pole sellest institutsioonist kasu. President ei tohi alluda parteiladvikutele (allutakse sellele, kes ametisse paneku üle otsustab) ja seista nende huvide eest. 

Valitsused ja rahvad (teatud lähenemistes) vastanduvad. Parlamentaarses riigis on presidendi ülesandeks valitsuse ja rahva vaheliste nurkade lihvimine. Kui ta sellega ei tegele, siis pole tast kasu. Võimuladviku huvide eest seismise ja välismaal ringi kolamise pärast pole presidendi institutsiooni mõtet üleval pidada. Põhiseaduse täitmist jälgib õiguskantsler, kallutatud presidendil pole vaja sellega tegeleda. 

Maksuvabast miinimumist ja tema tõusust

Eestlaste sissetulekud on nadid, maksukoormus aga kõrge. Tuleva aasta (kohalike omavalitsuste volikogude) valimised sunnivad poliitikud seda tunnistama ja jagama maksukoormuse langetamise lubadusi. Pakutakse lahendusi, kuid siirus on kahtlane. Võimuerakonna esindajate ütlused ei tekita usku. 

Tulumaksuvabamiinimumi kergitamise vajaduse osas ollakse üksmeelel, ajastuse ja nihke ulatuse (kui palju tõsta) üle vaidlused jätkuvad. Pole usutav, et selles osas elanikele sobiva lahenduseni jõutakse. Rahandusministri sõnavõtud näitavad, et võimuerakond jätkab traditsioonide kohaselt hämamist.  

EPL: Jürgen Ligi: „Veelkord maksuvabast miinimumist ja tema tõusust„. http://www.epl.ee/news/arvamus/jurgen-ligi-veelkord-maksuvabast-miinimumist-ja-tema-tousust.d?

Postitasin järgneva kommentaari:

Möödarääkimised tulevad eemärkide erinevast püstitusest. 

Mis on riigi eesmärgiks? 

Kodanike arvates on selleks kodanikele turvalise elukeskkonna (sh heaolu) tagamine. Rahandusministri, peaministri ja teiste poliitikute arvates paistab selleks olevat kopsakas maksulaekumine ja Brüsselist tulevate korralduste täitmine.

Rahandusministri väide justkui maksulaekumise vähenemise vastu pole rohtu ei pea paika. Tõhusamaks rohuks on valitsemiskulutuste optimeerimine. 12 ministeeriumit, rohked ametid, ametkonnad, allasutused ja sihtasutused, erisoodustuse mehhanismiga riigikogu, suurearvuline ja kahtlase väärtusega kohalike omavalitsuste võrgustik pole miljonilisele rahvale taskukohane.

Maksulaekumise kalkuleerimise juures tuleb teada ka seda, et selle kavandamine ei allu aritmeetilisele tehtele, ühe maksumäära langetamisel kasvavad teised maksulaekumised. 

Põhjendan öeldut: 

Tulumaksuvabapiiri tõstmine langetab tulumaksu laekumist, kuid kasvatab tarbimismaksude laekumist. Paljud Eestimaa lapsed kannatavad toidupuuduse käes. Seda kinnitavad nii uuringud (uuringute andmetel elab üle veerand lastest vaesuses) kui ka küsitlused. Kui vanematelt koguda vähem tulumaksu (tõsta tulumaksuvaba miinimumi), siis jookseksid paljud neist kohe toidu (või muu esmatarbekauba) järele, millest 20 protsenti (käibemaks) laekuks riigilaekasse. Maksuvabamiinimumi tõstmata jätmise korral jääksid need summad laekumata. 

Suurem tarbimine kasvatab ka ettevõtete tulubaasi, mis võimaldab kasvatada palkasid ja luua uusi töökohti. 

Asju pole mõtet keeruliseks mõelda. Maksuvabamiinimumi kergitamine pole ühiskonnale ohuks, vaid väljapääsuks.

Meedia toodab staare, toob ülbeks läinud maa peale tagasi

Meedia on kõikvõimas - toodab staare, toob ülbeks läinud maa peale tagasi. Meedia tegi ka Kallasest, Ansipist, Ligist, Michalist (ja teistest kellel silm valetamisel isegi ei pilgu) staarid. 

Meedia avaldab ühtede ja samade isikute (või grupeeringute) seisukohti, poseerib ühtesid näolappe. 

Ta on kallutatud.

Otsuseid langetatakse kuuldu põhjal. Kui see on ebaadekvaatne (koosneb valitud seltskonna seisukohtadest), siis tehakse valesid järeldusi, käitutakse ebaadekvaatselt. Sellest tuleb ka see, miks valimistel antakse hääli neile, kes neid ei vääri. 

Kui poleks (usaldusväärse hoiakuga) Toomas Kümmeli VEB fondi teemalist faktipõhist informatsiooni,  triumfeeriks Siim Kallase PR meeskond, võimuesindajate valetamine muutuks veelgi häbematumaks.

Toomas Kümmeli (VEB teemalised) ponnistused näitavad, et meedia ei pruugi täies ulatuses ollagi ambitsioonikate poolt (raha poolt) manipuleeritav. Kui see nii on, siis tuleb Toomas Kümmelit tunnustada, imetleda tema sihikindlust ja otsekohesust.

Postimees: Toomas Kümmel: Siim Kallas – armas luiskaja. http://arvamus.postimees.ee/1116062/toomas-kummel-siim-kallas-armas-luiskaja

Riigi jõukus tuleb kodanike heaolust, mitte maksude kõrgena hoidmisest

E24: Swedbanki analüütik: tulumaksuvaba piiri tõstmine 500 euroni lisaks majandusele riske. http://www.e24.ee/1114204/swedbanki-analuutik-tulumaksuvaba-piiri-tostmine-500-euroni-lisaks-majandusele-riske?t=618#l

Uskumatu – kuidas saab soliidse ettevõtte analüütik sellist jama ajada. Ta kas ei orienteeru protsessides või ajab rõhuasetused sassi. Eesti turu nõrkus ei tulene madalatest maksudest, vaid tarbija vähesest kulutamisest, riigivalitsemise ebaefektiivsusest ja liigsest ümberjagamisest. Inflatsiooni hoiavad kõrgena administratiivselt reguleeritavad hinnad.

Tulumaksuvaba piiri 500 eurole kergitamine (nii nagu iga teise maksu langetamine) leevendaks eelpool mainitud hälbeid. Eestlaste elujärje parandamine eeldaks kohaliku ettevõtluse konkurentsivõimelisemaks muutmist. Maksukoormust alandamata, avaliku sektori taskukohasemaks ja efektiivseks muutmiseta pole see saavutatav. Vähemalt mitte siis, kui Brüssel abikraane rohkem ei ava. Seda aga ei juhtu, kuna Euroopa Liidus toimuv sunnib neid hoopiski sulgema.

Riigi jõukus sõltub kodanike käekäigust, mitte maksustamise innukusest. Mida enam inimestele raha kätte jätta (väiksemad on maksumäärad), seda suurem on ettevõtlustulu, suurem on riigilaekumine (maksutulu laekub erinevate maksude kaudu). Miljonilise rahva nõudmised ei tekita majandusriske, selles probleemi nägemine näitab teemas orienteerimatust. Riigieelarve kontekstis räägime tühistest summadest (tulumaks moodustab 7% riigieelarvest, pool tuleb ettevõtlustulult), kui Swedpanga analüütik näeb maksuvaba piiri 500 eurole kergitamises ohtu majandusele, siis tuleks tal ametit vahetama. Mõju on vastupidine.

Eesti kodanikud väärivad arvestamist

Briti peaminister (David Cameron) lubas Euroopa Liitu kuulumise panna rahvahääletusele. Lähenemine tekitas poliitikuteleeris elevust. Pole harjutud olulistes küsimustes rahva arvamust selgitama, veel vähem nendega arvestama. Eelistatakse vastandumist. Eesti valitsus paistab selle poolest eriti silma, kohati tundub, et üksnes rahvavaenulikke otsuseid langetaksegi.

Poliitikud kohtlevad rahvast lambakarjana, pole ime, kui usutaksegi seda, et vaid nende ajumaht võimaldab õiget valest eristada. Valesid lahendusi aga pole olemas. Ühtedele meeldivad ühed, teistele teised. 

Väide justkui võimul olijate (teistes tingimustes elavate) lahendused on ainuõiged, pole pädev. Seda kinnitab kaos, mis kulutulena kõikjal maad võtab. Tipppoliitikute lähenemised Euroopa Liidu tegemistesse ei kuulu lõpliku tõe valdkonda, iseseisvate riikide ühendus võib tarmukam lähenemine olla. Kõik sõltub millise nurga alt vaadata. 

Edu ei pruugi üldsegi seisneda abstraktses sisemajanduse kogutoodangu kasvatamises ega ressursside vägivaldses ümberjagamises, vaid tundmuses, mida otsuste langetamise järel tuntakse. Ühine otsustamine liidab, tekitab ühtekuuluvustunnet, süvendab ühtsust. 

Paljud poliitikutest nimetavad David Cameroni autokraadiks, huvitav oleks teada, kes nad ise on, kui rahva arvamuse üle irvitavad, otsuseid aga vaid isekeskis langetavad. 

Mulle sümpatiseerib pealt näha iseka Briti peaministri soov panna Euroopa Liitu kuuluvus rahvahääletusele. Mulle meeldib küsimuse must-valge püstitus, sest siis pole tegemist seisukohtade peale surumisega, vaid enamuse seisukoha selgitamisega. Võiksime kaasamist õppida – Eesti kodanikud väärivad arvestamist.

Eestlaste rahakott seab piirangud ka nupukatele ettevõtjatele

Enesetunne sõltub lähenemistest ja mõtlemisest. Raske on mõista neid, kes kütavad ennast üles sellega, et teistel läheb neist paremini. Eelistusi piiramata hingerahu ei tulegi. Kõik teavad ütlemist, et kui midagi väga tahta, siis seda ka saavutatakse. Öeldus peitub iva. Kõike ihaldades jäävadki tühjad pihud.

Eestis elukeskkonnas toimetades pole võimalik praktiseerida arenenud riikidele omast elustiili. Palgad on siin viletsad, sotsiaalsed tagatised häbiväärselt nadid. Vanemapalk võib küll väikelaste vanemate rahakotti lühiajaliselt kosutada, kuid teeb ühise sotsiaalleeme veelgi lahjemaks.  

Eestlaste rahakott seab piirangud ka nupukatele ettevõtjatele. Arenenud riikidele sarnase elustiili harrastamiseks tuleb neil toimetada muudel turgudel või mängida ebaausat mängu. Kahju, et viimaseid pole Eestis vähe. Tegemist peab olema raudse närvikavaga inimestega. Petuskeemide avastamise korral pole väikeriigis petetute keskel toimetamine kerge. Just selline närvikava paistab olevat (1995. aasta Äripäeva) „Aasta Ärimehe“ tiitli omanikul ja Valgetähe Ordeni kavaleril Rein Kilgil, „Autorolla“ poliitikutest tandemil, suurriisujal Viiolil ja teistel ebaausust harrastavatel kaasmaalastel.

   

ÄP: Äripäeva toimetusse saabus põllumehe Juhan Ojamaa avalik pöördumine Rein Kilgile, kus põllumees küsib, kuhu on saanud nii tema kui teiste võlausaldajate ja töötajate raha.

"Pöördumine on ajendatud Rein Kilgi süüdimatust käitumisest oma võlausaldajate ja äripartnerite vastu," kommenteeris Ojamaa palvet avalik pöördumine avalikustada.

Järgneb avalik kiri:

Austatud Rein Kilk, Äripäeva "Aasta Ärimehe" tiitli kandja aastast 1995!

Pärast seda, kui jätsite minu ja minu pere ilma olulisest sissetulekust, olles juhatajana otsuse taga, mis võimaldas Werol Tehased AS-ist ära varastada põllumeeste rapsikoogi, mille saite enda valdusse suvi läbi tööd nõudnud rapsiseemnete pressimisest, olen Teie tegevust jälginud. Ja seda ikka imestusega.

Kuidas on võimalik, et mitte ainult ühes või kahes, vaid kõigis Teie omatud ja juhatatud firmades on toimunud üheaegselt sellised totaalsed ärilised ebaõnnestumised?

Seda nii õlitööstuses, Tartu leivatööstuses, puituste tootmises, Pärnu sadamas, Sakala saeveskis, lambafarmis ja lihatööstuses ning mujal. Peaaegu kõik nimetatud firmad said suurtes summades laenu pankadest Dnb Nord, Swedbank, Unicredit ning Nordea. Sellest kõigest jäi Teile paraku väheks, mistõttu asusite ühel hetkel lisa nõutama ka oma töötajatelt, tarnijatelt ja Eesti Vabariigi Maksuametilt.

Lisaks tuleb eeltoodud nimekrja täiendada ka EAS-ist saadud toetussummadega.

Ühel hetkel oli kõik see raha kadunud! Suured risti-rästi ülekanded, mis Weroli pankrotihaldur Toomas Saarma on tuvastanud; läbi raadioeetri Teie suust rahvale kõlanud lubadused maksta ära maksud; ettevõtete liikumine tundmatute esindajate kätte; sugulaste toomine firmade juhatustesse; võlgu jäämine advokaadile - see kõik tekitab hämmingut.

Värskendan Teie kui Presidendi Mäluinstituudi nõukogu liikme mälu: haruldase vastutulekuna on Eesti Vabariigi Maksuamet lubanud Teile kui Valgetähe Ordeni kavalerile eriti pikki ja paindlikke maksegraafikuid Eesti riigi maksude tasumisel.

Sellest hoolimata ulatuvad Teie maksuvõlad tänaseks 1,35 miljoni euroni, lisaks sellele hulk variisikutele müüdud, ümber nimetatud ning vaikselt hääbunud firmasid, mille maksud jäävadki Eesti Vabariigil saamata. Teie võlg Eesti põllumeestele kuuluvale ühistule on 320 000 eurot, võlg õlimüügiga tegelevale ettevõttele samuti üle 300 000 euro, võlg Unicredit Bank AG-le 6,4 miljonit eurot ning lisaks sellele on Teil kohustusi mitmete teiste isikute ja organisatsioonide ees.

Kuidas on võimalikud samal skeemil põhinevad "ärilised ebaõnnestumised" Teie ja Teie finantsdirektor-juhataja Karl Liivapuu juhitud ettevõtetes?

Kas Te võiksite palun olla hea, ning selgitada, kuhu jäi Teie töötajate, pankade, äripartnerite, Eesti Vabariigi ning minu raha?

Lugupidamisega,

Juhan Ojamaa, Eesti põllumees

http://www.ap3.ee/article/2013/1/22/pollumees-rein-kilgile-kuhu-raha-sai

Mõtlen õudusega olukorrast, kui peaksin Rein Kilgi nahas olema. Häbi ja südamevalu ei lubaks mul ausate inisete hulgas liikuda. Lahkuksin vabatahtlikult siit ilmast. Temal ei paista sellest olema sooja ega külma.  Ta jätkab uute lõksude meisterdamist (üritab omandada Pärnu sadama aktsiaid jmt) ja lähenemiste propageerimist.

Arvamus, et teistel läheb paremini, innustab üle võimete elama. Saaks ka vähemaga hakkama, kuid kui teised laiavad, siis tahaks seda ka ise teha. 

Jõukas pole mitte see, kes enam kulutab, vaid see, kes oskab (ka tühiste summade juures) säästa. Nii nagu seda teevad Eesti pensionärid. Säästmine annab valikuvabaduse. Ütlemisega, et sääste hauda kaasa ei võta, ei saa liigkulutamist põhjendada. Tarmukam oleks panustada sellesse, et kulutused jääksid tuludest väiksemaks. Aeg on raha – mida kauem sellist eluviisi järgida, seda avaramaks muutuvad valikud. Seda nii enesel kui ka järeltuleval põlvel.