Monday, July 30, 2012

Protsessid Eestis ei ole kontrolli all



DF: Statistika tõlgendamine ja tundlik eestlane.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/juhtkiri-statistika-tolgendamine-ja-tundlik-eestlane.d?id=64749692

Statistilist andmetest ei tasu lasta eksitada. Metoodiliste võtetega ja võrreldamatute võrdlusbaaside kasutamine viivad ebaadekvaatsete järeldusteni, need omakorda valede otsusteni. Oluline on eristada tegelikkust valest. Oluline on teadvustada, et ühiskonnas toimuv ei kajastu statistilistes näitajates, vaid tegelikkuses.

Protsessid Eestis ei ole kontrolli all. Eestlaste sissetulekud (sh sotsiaalsed tagatised) on häbiväärselt madalad, lubamatult palju on toimetulekuraskustes inimesi, veerand lastest elab vaesuses, kasvab toiduabi nõudlejate ja kodumaa hülgajate arv. Statistika võimaldab näidata olukorda teistsugusena, paljud probleemid olematuks teha. Eestist on kadunud ca 100 000 töökohta, statistika võimaldab väita, et tööturul toimuv on kontrolli all. Majandus toimib paljuski abidel, toetustel ja monopoolsusel. Sidemeteta (toetuste saamiseks ja riigihangete võitmiseks) või monopoolsuseta ettevõtlus kiratseb, paljud lõpetavad majandustegevuse. Statistika võimaldab Eestit nimetada  aga Põhjamaa Tiigriks. Maksukoormus Eestis on Euroopa kõrgemaid, statistika võimaldab näidata seda keskmisena. Maksudega trikitamine on omane üksnes Eestile. Tulumaksumaksumäära alandati, töötukindlustusmaksuga (statistika ei kajasta maksuna) nõuti suuremat obrokit. Statistiliselt tööjõumaksud küll vähenesid, tegelikkuses aga kasvasid. Maksude trikitamisest kirjutamine teeks sõnumi pikaks. Kirjutan sellest siin: http://www.eveges.blogspot.com/2011/09/nailiselt-madalate-maksudega-eesti.html

On olemas ütlemine: on olemas vale, häbematu vale ja statistika. Eesti kohta kehtib see nagu rusikas silmaauku.

Friday, July 27, 2012

Paberite järgi kuulume Euroopa Liitu, elustandardi poolest oleme sovjetid




EPL: Täna esitletava statistikaameti aastaraamat «Eesti statistika aastaraamat 2012» toob välja, et Eestis on keskmine elukvaliteet endiselt halvem kui enne majanduslangust, olles ligikaudu samal tasemel kui aastal 2003.
http://www.tarbija24.ee/920726/vaesemad-eestlased-kulutavad-kuus-72-eurot-rikkamad-800?t=557#l

ÜRO tööorganisatsiooni ILO andmetel (72 riigi elanike ostujõu pingerida) on eestlaste rahakott õhuke, isegi Bosnia ja Hertsegoviina, Makedoonia ja Türgi elanikud on meist jõukamad. Eestit tuuakse sageli teistele eeskujuks. Seda teevad poliitikud. Ma teadvustan väga hästi, et see tuleneb varasemast riigieelarve tasakaalust ja madala valitsussektori võla pärast, kuid riigi toimimise alused ei seisne ju mainitus, vaid elukeskkonna inimväärsemaks muutmises.

Toiduabi saadetised eestlastele kasvavad. Tänavu saab sellest osa 129 000 eestlast. Nõudlus on aga suurem. Statistikaameti andmetel elas 2009. aastal suhtelises vaesuses 15,8 protsenti eestlastest. 2010. aastal oli neid juba 17,5 protsenti. Uuringute järgi elab 45000 last absoluutses vaesuses, kokku puudutab vaesus 63000 last. Vanemate olukord pole parem.

Eestlaste sissetulekud ja sotsiaalsed tagatised on häbiväärselt nirud, Euroopa standardite järgi oleme kehvikud. Isegi võrdlus kreeklastega paneb punastama, oleme pesuehtsad kerjused. Viimastel ületab isegi miinimumpalk keskmise eestlase töötasu, kreeklastel on sotsiaalsed tagatised 3,3 korda kõrgemad, pensionid kuus korda kopsakamad. Isegi kahekordne mainitud kulutuste vähendamine ei langetaks neid eestlaste olukorda. 

Paberite järgi kuulume Euroopa Liitu, elustandardi poolest oleme aga sovjetid. Seniks kuni paljud kaaslastest vaevlevad toimetulekuraskustes, otsuseid ühiskonnas langetab aga tühine seltskond, pole Eestit Euroopa riigiks pidada põhjust. Statistiliste andmetega annab küll vassida, kuid olukorda see paremaks ei tee. 

Probleeme tuleb teadvustada. Nendest rääkimine pakub lahendusi, võimaldab olukorda pehmendada, eestluse alustalasid tugevdada. Praegustes tingimustes sarnaneb riigina Eesti pidalitõbise moodustisega, mis varem või hiljem oma otsa leiab. Mida varem see juhtub, seda parem. Tõbisena toimetamine pole nauding, vaid piin.  



Tuesday, July 24, 2012

Piinlik konstateerida, et Eestis ei praktiseerita isegi referendume



EPL (Ignar Fjuk): Põhiseaduses on riigikogu õigused ja kohustused kirjas. Muu hulgas näiteks: riigikogu otsustab valitsuse ettepanekul riigilaenude tegemise ja riigile muude varaliste kohustuste võtmise.
Kui mitte seda, siis mida riigikogu üldse peaks tegema? Mida arutama? Söandaksin öelda enamatki: võib olla, et selle teema puhul jääb isegi riigikogu mandaadist ja pädevusest väheseks. Tõsiselt tuleks mõelda rahvahääletusele.
Parlamendi tähendus on praegu sootuks teistsugune kui nendel aegadel, mil olin riigikogu liige. Kui midagi juhtus, läks toona ühiskonna pilk riigikogu poole. Muutus on toimunud parlamendis endas ja samm-sammult – vähendades opositsiooni ja fraktsiooni mittekuuluvate inimeste võimalusi kaasa rääkida. See on olnud järkjärguline parlamendi tasalülitamine.
Esimene põhjus oli, nagu neil puhkudel ikka, otstarbekus. Ma isegi ei protestinud, kui millalgi tehti kodukorra seaduses üks sedasorti muudatus. See oli seotud kunagise vasakparteilase Tiit Toomsaluga, kes kasutas kõiki võimalusi, et sõna võtta. See muutus tal omamoodi hasardiks. Ja siis hakati arutama, kuidas parlamendi tööaega „otstarbekamalt” kasutada. Järgnevad sedalaadi ettevõtmised vähendamaks parlamendi õigusi on seda kergemini olnud elluviidavad. Praegust parlamenti pean ma mugavusparlamendiks. See on valitsusele mugav ja ka parlamendiliikmetele mugav. Mida vähem on neil võimalusi aktiivselt osaleda, seda vähem tuleb neil üldse midagi teha. EL kasvatab seda mugavustunnet veelgi – „küll nemad seal otsustavad”, mõeldakse. Lõpuks hakatakse otsuseid tegema vaid kitsas ringis. Ent eks valitsuseski ole oma väiksem ring, mis tooni annab. Mille poolest on paljud valitsuse liikmed paremad kui nii mõnedki riigikogu liikmed? Ei ole! Nad on olnud vaid osavamad erakonnas positsioonide hõivamisel. See ei saagi anda head nahka.
http://www.epl.ee/news/arvamus/ignar-fjuk-mugavusparlament.d?id=64716768

Eesti probleemid tulenevad otsustusprotsessist. Otsused põhinevad tühise seltskonna soovidel, vastutama peavad kõik. Õigused ja kohustused ühiskonnas pole proportsioonis, tulemuslikkuse hindamiseks tugineme suvalistele mõõdikutele. Tühise seltskonna arvates läheb hästi, ülejäänud kitkuvad rahulolematusest karvu. Öeldu kehtib ka ESMi kohta.

Otsustusmehhanismi kaasajastamata jäävad domineerima valed otsused. Sellistes tingimustes tuleb tegelikkust teistsugusena kajastada, muidu naerdakse meid välja. Tarmukas pööraks otsustusmehhanismi asendisse, mis tagaks ühisnimetajal põhineva tulemi. Väide, et see pole võimalik, on lambist võetud. Tegemist on lähenemisega, millest oleme unistanud. Seda nimetataksegi Demokraatiaks!

Eesti valimissüsteem ei soosi esindusdemokraatiat, sellest ka pinged, mis riigikogus vormistatud otsustega kaasnevad. Kui Riigikogu koosseisu pääsevad vaid võimuladvikutele lojaalsed inimesed, siis esindusdemokraatia ei toimi. Valimisnimekirjade järjestamine ja ajupesuks saadavad hiigelsummad teevad valimised mõttetuks. Valijad saavad kaasa rääkida erakondade jõuvahekorra selgitamises, kuid isikkoosseisu panevad paika partebürood. Sellist  protseduuri ei saa valimisteks nimetada. Riigikokku ei valita ju parteisid, vaid inimesi. Eestis kehtiv valimisseadus teenib võimuladviku huve, vormistab nende tahet.

Valimissüsteem peaks pakkuma võrdseid võimalusi kõikidele kandidaatidele, valituks osutumine ei tohiks sõltuda nimekirjalisest eelistusest, finantsvõimekusest ega poliitilise eliidi tahtest. Õiglaste valimisteta demokraatia ja võimude lahusus ei toimi. Eesti on (pindala kui ka rahvaarvu poolest) väga väike riik. Erinevalt teistest riikidest poleks meil keeruline ka koguneda ja esindajad valida, olulistes küsimustes aga ühiselt otsuseid langetada. Piinlik tõdeda, et Eestis praktiseerita isegi referendume.

Friday, July 20, 2012

Erakondadeta Eesti oleks parem




EE: AJAKIRJANDUSLIK EKSPERIMENT
Joome kohvi mustalt, sest piima parajasti ei ole, ja kõneleme poliitikast. Teema on minu võimalik ühinemine sotsidega.
Saatsin Saarele oma CV (täiesti ehtsa, ilma ühegi ilustuseta) ning palve kokku saada. Ta ei tea, et teen ajakirjanduslikku eksperimenti.
Saar pole üllatunud, et keegi tahab niimoodi poliitikasse siseneda. Ta ei korralda mingisugust näitemängu, ei päri minu poliitiliste vaadete kohta. Peasekretär räägib poliitikuks saamisest pikemalt keerutamata ja kolleegide kohta sapiseid märkusi tehes.
http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/kuidas-mind-sotside-salaliikmeks-kutsuti.d?id=64694712

Mida enam erakondade tegemistesse süüvin, seda tõemaks muutub minus veendumus, et tegemist on ühiskonna saastaga. Kõik nad tuleks ajalooprügikasti visata. Nende pooluste järgi jaotamine on halenaljakas. Poliitilisi ideoloogiaid Eestis ju ei eksisteeri, eesmärgid kontsentreeruvad vaid isiklikele ambitsioonidele.

Erakondade programmid koosnevad sõnademulinast, kus üksikud read omavahel ei klapi, need on teostamatud. Programmide koostamisel ei lähtuta maailmavaatest, vaid võimule saamisest. Poliitilised eesmärgid ja vahendid on sassis. Oluline pole ju häältearv, vaid see, millesse usutakse, mille nimel ollakse valmis ohverdama. Ohverduseta poliitika on omane vaid postsotsialistlikule Eestile.

Oleks minu teha, tõmbaksin kõikidele erakodadele vee peale. Pättide koht on trellide taga, mitte poliitikas. Tegemist on ühiskonna saastaga, mis levitab vaid halba haisu ja tekitab kodanikes ebameeldivat tunnet. Kasu neist pole. Ükski erakond pole teisest parem. Võta üht ja viska teist. Erakondadesse koondub edvistav kontingent ja eestlaste nuhtlus.

Erakondadeta Eesti oleks parem - poleks siis neid, kes ennast vampiirina ühisvara külge imeks ja koorekihi nahka paneks.


Sunday, July 15, 2012

Seniks kuniks paljud eestlastest vaevlevad toimetulekuraskustes, pole me eurooplased




Loomariigis hoitakse kokku. Isegi kõige kurjemad kiskjad ohverdavad kaaslaste nimel elusid. Põhjamaa tiigriks nimetatav riik teeb kaaslaste hulgas laastamistööd. Paljud eestlastest ei suuda tasuda inimväärseks eluks vajalikke eluasemekulusid, soetada organismi poolt nõutavat toidupoolist. Toimetulekuraskustes olevate perede (sh nälgivate laste) arv on hirmuäratav. Ametivõimudele valmistab peavalu vaid see, kuidas hallatavasse kassasse veelgi enam raha koguda.

Nimetame ennast eurooplasteks, kuid selleks olemine eeldab enamat – see ei seostu üksnes geograafilise asukohaga, oluline on ka normaalseks eluks vajalike kulutuste tegemise võimekus. Statistikaameti andmetel elas 2009. aastal Eestis suhtelises vaesuses 15,8 protsenti elanikkonnast. 2010. aastal oli neid juba 17,5 protsenti. Uuringute andmetel elab absoluutses vaesuses 45 000 last, vaesus puudutab 63 000 last.

Seniks kuniks paljud kaasmaalastest vaevlevad toimetulekuraskustes, pole me eurooplased. Põhjamaa tiiger on jäänud väetiks, liigne obrokilembus (maksustamine) ja ühisvahenditega laristamine (rohmakas haldusstruktuur, eripensionid, erakondade rahastamine, jõukamatele ühiskondadele maksevõime garanteerimine jne) halvavad riigi võimekuse.

Kogutoodangust 40 protsendi ümberjagamine pole vaestest koosnevale ühiskonnale taskukohane. Elukeskkonna parandamine ja kodanike maksevõimekuse tõstmine eeldab järeleandmist ühiskonnas toodetavate ressursside ümberjagamises.

Eesti valitsus eristub kalkuse poolest. Hea, et teiste riikide valitsejad on leebed. Toiduabi saadetised kasvavad aasta-aastalt. Selleks aastaks eraldati toiduvaeguse käes kannatavatele eestlastele 2671 tonni kuivaineid ja 590,8 tuhat liitrit rapsiõli. Nõudlus on küll suurem, kuid asi seegi. 129 000 eestlast leiab hetkeks lohutust.

Eestlaste raskustest tuleks valjemini rääkida, siis on lootust ka suuremale abile. Abikäe ulataksid isegi kreeklased, kes loobuksid toimetulekuraskustes vaevlevate ühenduskaaslaste (ESM vahendusel saabuvast) andamist, korraldaksid meie abistamiseks korjandusi.

Informatsioon eestlaste raskest olukorrast on saladus. Meie esindajad salatsevad, avalikkusele esitatakse kontekstist välja rebitud lõigukesi. Lähenemine ei tule olukorra parandamisele kasuks. Need, kel rahalised võimalused, jäävadki kodumaa tolmu jalgadelt pühkima.

Eesti ja eestlased pole kaheksakümne aasta jooksul nii suures sõltuvuses olnud. Seda nii otsustusõiguse kui ka toimetuleku võimekuse poolest. Asja teeb halvemaks see, et tendents on süvenev. Üha enam otsuseid läheb Brüsseli kompetentsi, süveneb sõltuvus toetustest ja abipakikestest.

Friday, July 13, 2012

Maksukeskkondade erinevusest tulenevalt pole investeeringute kasuminäitajad võrreldavad


Postimees: Viimase kümne aasta jooksul on Eestisse tehtud otseinvesteeringute keskmine tootlus Eesti Panga arvutuste järgi olnud ligi 11 protsenti aastas – see on suurem kui näiteks Lätti, Leetu või Poola tehtud investeeringute puhul.
http://www.e24.ee/906130/eestisse-on-tulus-investeerida?t=346#l

Majandusarvestuse põhimõtetest lähtuvalt hinnatakse ettevõtete (tulenevalt sellest ka investeeringute) kasumlikkust tekkepõhiselt, mitte kassapõhiselt. See tähendab seda, et paberitel kajastud (statistiline) ja tegelik (kassavood) tulem ei kattu.

Maksukeskkondadest tulenevalt lähenetakse maksude optimeerimisse erinevalt. Eestis (erinevatest teistest) klassikaline ettevõtte tulumaks puudub, seetõttu puudub vajadus tulusid madalamana ja kulutusi kõrgemana kajastada. Mujal lähenetakse vastupidi (maksustamise tõttu on otstarbekas arvestuslikku kasumit minimiseerida), mistõttu rahvusvahelised ettevõtted kajastavad osa (mujal teenitud) tulust Eesti ettevõtete (tütarettevõtete) teenituna (siirdehinnad jmt).

Maksukeskkondade erinevusest tulenevalt pole investeeringute kasuminäitajad riigiti üks ühele võrreldavad. Võrdlusandmete üldsusele esitamisel tuleks selline nüanss ära mainida, vastasel korral jäävad toimetulekuraskustes kodanikega pisiriigis poliitikud ka edaspidi valesid otsuseid langetama, ise seejuures  arvama, et olukord ilma nende tarmukate otsusteta olnuks veelgi nadim.



Thursday, July 12, 2012

Valede otsuste viljad on kibedad



Jürgen Ligi: vajalike otsuste läbisurumiseks tuleb avalikust arvamusest üle olla.
http://www.e24.ee/904868/jurgen-ligi-vajalike-otsuste-labisurumiseks-tuleb-avalikust-arvamusest-ule-olla?t=581#l

Miks arvab Jürgen Ligi, et just isiklikule kasuahnusele (sh auahnus) orienteeritud ja parajalt turakad poliitikud langetavad ainuõigeid otsuseid. Nende kallutatuse pärast praktiseeribki demokraatia võimude lahusust. Arvata, et võimude lahusus takistab „ainuõigete“ otsuste langetamist, jätku poliitik enda teada.

Aeg oleks demokraatia juurde pöörduda, peatada tühise seltskonna kontekstist välja rebitud seisukohtade realiseerumine. Kaos majandusühenduses ei tulene ressursside puudusest, vaid olemasolevate vahendite ebaefektiivses kasutamises. Seda ka Eestis. 

Valitsejad langetavad valesid otsuseid. Vaid nende endi huvides (sh ambitsioonikusest tulenevad) tehtavatele otsustele tuleks piir panna, ühisvahenditest tehtavad kulutused aga üksnes ühise elukeskkonna parandamisesse suunata.