Tulu hinnatakse saldopõhiselt

Rootsi tehnoloogiaette-võtete lipulaev Ericsson, kelle käes on hinnanguliselt kümnendik Eesti ekspordist, investeerib tänavu Tallinnas uutesse seadmetesse ja neid teenindavasse tipptööjõudu rohkem kui kolmkümmend korda rohkem kui paar aastat tagasi: üle 19 miljoni euro.
http://www.epl.ee/news/majandus/ericsson-veab-eesti-eksporti-ules.d?id=56804304

Tulu hinnatakse saldo põhiselt. Sarnane põhimõte kehtib ka väliskaubanduse kohta, üksnes ekspordile pühendumine pole õige.

Peaminister nimetab Ericssoni Eesti tegevust meie „Nokiaks“. Eksport kasvab, tekkivad töökohad. Autod vuravad sinna tänna, suurenevad käibed. Ekspordi ja impordi kasv on (väiksuse juures) muljetavaldav, tulem (saldo) aga kesine.

Üksikute näitajate kõrval on oluline analüüsimisel minna süvitsi, arvestada kõikide detailide sisendite ja väljunditega. Üksikutele pühendumine eksitab.

Eestis ettevõtlus koosneb (objektiivsetel põhjustel) väikeettevõtlusest. Tõeline majanduskasv avaldub mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete tulemustes, seda tunnetavad ka ühiskonnaliikmed.

Ericssonist jääb Eestisse tööjõult teenitav tulu. Lepime odava tööjõu viljadega. Olulisema osa käibest annab import - seadmed ja detailid tulevad piiri tagant, tulevad ka know how ja kaubamärgid, mis kokku monteeritult tagasi piiri taha liiguvad. Sama teed liigub ka kasum. Logistilised kulud lähevad kahasse.

Ericssoni Eestis ei anna võrrelda otsitava Nokiaga, tegemist pole jätkusuutliku projektiga, mis tõstaks oluliselt kogukonnaliikmete heaolu. „Nokia“ põhineb kohalikul ettevõtlusel ja ressursil, mitte orjatööl.

Positiivne Ericssoni toimimise juures on vaid see, et tööjõukriisi tingimustes võimaldab see osadele ühiskonnaliikmetest tööd, täidab kohaliku ettevõtluse kiratsemise ajal riigikassa tühimikku.

Eesti Nokia peaks olema kodukootud, millest saavad osa kõik kogukonnaliikmed. Materiaalsete hüvede kõrval võiks leiduda koht ka rahvusvahelisel tunnustusel.

Elu ei seisne ju kellegi heaks töötamises, sellel on palju avaram eesmärk.

Eestlased ei saa ju nii naiivsed ka olla

Mõistetavuseks ei piisa ühtsele terminoloogiale tuginemisest, selgus peab valitsema ka tähendustes. Vastasel juhul räägime üksteisest mööda.

Jutu järgi elavad Eestis demokraadid. Ühiskonnakorralduses domineerib aga diktaat.

Valimisdebatil võrdsustas president demokraatia sõnavabadusega ja ajakirjanduse sõltumatusega. Riigikogulastele võib see seostuda partei programmiga/põhikirjaga, esindusdemokraatia varjus harrastatava iseotsustamisega. Paljudele seostub see valimistega.

Minus süveneb veendumus, et demokraatia tähenduses valitseb selgusetus. Demokraatia on võtnud omadussõnalise vormi, mida sarnaselt „heaga“ igasse konteksti paigutatakse.

Demokraatia definitsioone on mitmeid, kuid lühidalt öeldes tähendab see enamuse seisukohtade ülimuslikkust. Kõik muud elemendid (sõnavabadus, valimised, esindamine jne) on selle teenistuses.

Demokraatia toimib, kui kogukonnas langetatavad otsused vastavad enamuse tahtele. Kui need ei vasta, siis pole ka demokraatiat.

Eestis puudub enamuse seisukohtadest ülevaade, rääkimata siis nende järgimisest. Ühiskonnas langetab otsuseid tühine seltskond, kellele teiste seisukohad ei lähe korda.

Riik on diktatuuris.

Ühiskonnaliikmed ei tea paremat tahta, sest propagandamasin on maalinud mujal toimuva veelgi tumedamatesse värvidesse, demokraatia väikese seltskonna vormidesse valanud. Sellises taustsüsteemis peabki diktaadist tõsisemaid probleeme olema.

Materiaalne sõltuvus paneb inimesed lõa otsa. Isegi presidendil on vaatamata suurele sissetulekule soliidne võlakoorem. Tal tuleb pingutada, et ühiskassast vahendite omastamiseks skeeme välja mõelda. Ärma talu ümber toimuv on selle parimaks tõestuseks.

Toompeal olijatele jääb samuti sissetulekust väheseks. Toimitakse nõukogudes, võetakse laenukohustusi, tagasi maksmisele kulutatakse enam.

Kodanike sotsiaalne turvalisus seisab õblukestel jalgadel. See on ka põhjuseks, miks lepitakse diktaadiga, võimuladviku alandamisega.

Kodanikuühiskonna eelduseks on vabadus (sõltumatus), eestimaalaste (sh pereliikmete, lähedaste) eksistentsiaalsed sissetulekud seda aga ei võimalda – sõltutakse võimuladviku (riikliku või omavalitsuse) tujudest, olenemata siis sellest, kas peetakse õpetaja, arsti või ametniku ametit, ollakse kodanikuühenduse esindaja või ettevõtjast töövõtja. Leppimatust diktaadile ei tohi näidata. Halva mängu juures tuleb teha head nägu. Vastasel juhul kaotad sellegi pisku.

Ma ei tahaks uskuda, et eestlased on niivõrd naiivsed, et võtavad päitsete pähe panemist demokraatiana. Usuvad seda, mida nende arvel elatuv eliit räägib. Demokraatia tunnuseks on ühine heaolu ja õitseng, teiste arvel elamisel pole selles kohta.

Kilone kurk

Kõik inimesed ei klapi omavahel.

Taimedega sama lugu.

Tomat ja kurk pidavat nii riius olema, et ei kannata teineteist silmaotsaski.

Seetõttu poleks osanud tomatite vahelt kurki otsida. Iludust märkasin alles siis, kui mõõdud ebaloomulikult suureks paisusid.

Eristumiseks tuli kasvada poole meetri pikkuseks, paisuda 1034 grammi raskuseks.

Majanduskeskkond Eestis pole viljakas

Sisemajanduse kogutoodang on termin, mis paljusid eksitab. Tegemist pole näitajaga, mis elanikke jõukamaks teeb, see teeb ka vaesemaks.

Absoluutkasvu kõrval on oluline hinnata ka kvaliteeti. Vastasel korral puudub hinnangul mõte.

Majanduslanguse aegadel süüvisin erinevate valdkondade tendentsidesse. Vaatamata kahekohalisele langusele olid kaks valdkonda tõusutrendis – avalik haldus ja riigikaitse.

Üksikutest valdkondadest üldistuste tegemine viib valede järeldusteni.

Sotsiaaltöökohad ja EL toetuste (nt 6 kuu jooksul kompenseeritakse tööandjale töötu palkamisel 50% palgakulust) abil loodud töökohad vähendavad küll töötust ja kergitavad majanduskasvu, kuid laiemas pildis on nende mõju negatiivne.

Elanike orjatööst tuleneva majanduskasvu üle pole samuti põhjust uhkustada. Eriti veel siis, kui seetõttu paljud kodumaalt lahkuvad.

Välisinvesteeringutelt teenitav kasum (milles oma osa siirdehindadel, monopoolsel staatusel) liigub suures osas (maksuvabalt) mujale.

Peaminister nimetab Ericssoni Eesti „Nokiaks“. Eksport kasvab, tekkivad töökohad. Autod vuravad sinna tänna, suurenevad käibed. Eestisse jääb odavast tööjõust teenitav tulu. Ekspordi ja impordi kasv on (väiksuse juures) muljetavaldav, tulem (saldo) aga kesine.

Eesti Energia AS ponnistustest ei tasu isegi rääkidagi, see teeb sõnatuks.

Abstraktsete näitajate kõrval on oluline analüüsimisel minna süvitsi, arvestada kõikide detailide sisendite ja väljunditega. Üksikutele pühendumine eksitab.

Eestis ettevõtlus koosneb (objektiivsetel põhjustel) väikeettevõtlusest. Suurettevõtete edu pole põhjus rõõmustamiseks. Tõeline majanduskasv avaldub mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete tulemustes, mida tunnetavad ka ühiskonnaliikmed.

Kui majanduskasvu aeglustumine tuleneb riigieelarveliste kulutuste kokkuhoiu arvelt, siis tuleks seda tervitada. Ressursid sellega ei kao, need liiguvad vaid uude sängi, avardavad võimenduse võimalusi. „Majanduslangus“ on lühiajaline. Tulevane kasv tormiline.

SKT kasv võib tagasihoidlikum olla, olulisem oleks toimetulekuraskustes ühiskonnaliikmetest arvu vähendamine, kvalitatiivne majanduskasv.

Poliitiline eliit seostab elanike heaolu kasvu majanduskasvuga. Majanduslanguse või -tõusu arvuline statistiline näitaja ei anna (täit) ülevaadet olukorrast. Sisemajandustoodangul ja sisemajandustoodangul on väga suur vahe. Sisemajanduse kogutoodangu jagatis elaniku kohta ei taandu jõukusele.

Pole põhjust majanduskasvu üle hõiskamiseks, kui see tuleneb advokaatide (väsimatu seadusepõllul kündmise tulemus), monopolistide (vee, kütte, prügi jne firmade), sümptomitele suunatud tervishoiu (ravimifirmade ja arstide nuumamine), avaliku halduse, riigikaitse ja muude analoogsete valdkondade ponnistustest, madalast võrdlusbaasist.

Majanduskeskkond Eestis pole viljakas. Struktuurifondidest (ümberjagatav raha) toituv ja suunatud riigihangetel toimiv ettevõtlus on haige. Orjatööl põhinevad välisinvesteeringud alandav. Sisemajanduse kogutoodangu rasvakihi (kasum) loovutamine totrus.

Muudatuste esilekutsumiseks tuleb puudustes orienteeruda, adekvaatselt teadvustada. Kiidulaul uinutab. Magamiseks pole aega, elukeskkonda muutmata tõsised näguripäevad ei jää tulemata.

Ühisotsused liidavad, teevad kogukonna ühtsemaks ja elujõulisemaks

Uue presidendi ametiaja eel väidab poliitiline eliit justkui ühest suust, et rahva eest tuleb otsuseid langetada, vastasel juhul langetatakse valesid otsuseid. Samal seisukohal on (kunagisest demokraadist) president ise.

Põhjenduseks tuuakse vähest inimeste kompetentsust ja manipuleeritavust.

Esinduste valimine ei eelda kompetentsi, valikute tegemisel lähtutakse väärtushinnangutest, mitte teadmistest.

Manipuleeritavus tuleb valikute tegemisel pigem kasuks kui kahjuks. Olulisema sellest, mida otsustatakse, on see, kuidas seda tehakse. Ühisotsused liidavad, teevad kogukonna ühtsemaks ja elujõulisemaks.

Kompetentsi juures tuleb teadvustada, et tegemist on subjektiivse hinnanguga.
Nii nagu ülikool ei riku matsi, ei näita ka hinded ja hinnangud IQ-d.

Kompetentsi üle võime jäädagi diskuteerima.

Väidan, et kõik inimesed on kompetentsed ja tarmukad – kes orienteerub ühes vallas paremini, kes teises. Trkadeks ja lollideks grupeerimine sõltub informeeritusest ja kogemustest.
Valdkondade järgi grupeerimine pole õige.

Aastakümneid tagasi osalesin hüpnotisööri (Zaitsev oli vist nimi, toimus Raplamaal) etendusel. Publiku hulgast lavale kutsutud hüpnoosile allunud inimesed olid imetlusväärselt andekad, käitusid ja esinesid lavalaudadel kui suured staarid.

Nende hulgas oli neid, kel puudus igasugune tantsukogemus, kuid publiku ees demonstreeriti filigraanseid tantsusamme ja painduvust. Tegemist oli varjatud andega. Tean seda, kuna mõned neist olid kodukandi inimesed, mistõttu võin kinnitada, et tegemist oli tagasihoidlike, maakeeli öeldes pikkade juhtmetega inimestega.

Hüpnoosi all toimus ime – esmapilgul „totukestena“ paistnutest said erudeeritud, tarmukad, enesekindlad inimesed.

Andekus avaldub seda soosivas keskkonnas.

Eesti ühiskonnakorralduses toimivad väärtushinnangud ei soosi andekuse õitsengut. Ebaausus, kasuahnus, egoism, pugemine, nihverdamine ei võimalda andekusel särada.

Eesti Vabariigi 20. taasiseseisvumispäev

Täna varahommikul Toompeal toimunud pidulikul riigilipu heiskamisel sõnas Riigikogu esimees Ene Ergma, et Eesti riigi lapsepõlv on nüüd läbi saanud. http://www.postimees.ee/536220/ergma-eesti-riigi-lapsepolv-on-labi/

Lapsepõlves on oluline roll lapsehoidjal, kelle hulka loetakse lasteaiakasvatajad, õpetajad ja teisi lapsi suunavaid ja õpetavaid inimesi.

Täisikka jõudes viimase roll väheneb, peagi muutub olematuks.

Ka Eesti poliitiline eliit võiks muuta suhtumist kodanikesse - loobuda diktaadist, võimaldada kodanikel olulistes küsimustes kaasa rääkida. Oluline pole niivõrd see, mida me ise arvame, vaid see, mida ühiselt otsustame.

Aeg oleks lähenemisi muuta.

Riigikogul on vormiline kuju – tegemist peaks olema elanike esindusega, on aga valitsuste käepikendus, millel puudub side kodanikega. Riigikogust on saanud tarbetu ja kulukas institutsioon, mis tegeleb vaid iseendaga ja valitsuskabineti tahte seadustamisega. Demokraatia alustala - võimude lahusus - ei toimi.

Poliitika Eestis põhineb diktaadil, isegi presidendi institutsioonist on saanud selle instrument.

Valimissüsteem toetab sellist lähenemist.

Kummaline, et Eestis määrab Riigikogu isikkoosseisu ja isiku, kes presidendi ametit peab tühine grupp inimesi. Meid on niigi vähe.

Kummaline on ka see, et võimuladviku arvates rahvast ei tohigi otsustusprotsessidesse kaasata, sest tavainimesed lähenevad erinevalt neist asjadele emotsionaalselt. Soovitakse maksude kaotamist, toetuste kasvatamist.
Nii see ei ole. Kodanikud soovivad valitsejatest erinevat lähenemist, kulutuste põhjendatust.

Poliitiline kultuuritus, mida Eestis viljeletakse, tuleneb erakondade rahastamisest ja seaduskeskkonnast (valimis- ja erakonnaseadus). Tuleneb lapsepõlvest.
Finantsiline sõltumatus – riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas – võimaldab praktiseerida nn tagatubadele rajatud demokraatiat. Valimisseadus (võimuladvikule) lojaalseid otsustusnuppude juurde sokutada.

Rõhuasetusi tuleb muuta. Vastasel korral pole rahvusriigil tulevikku.

Eesti poliitiline eliit koosneb aferistidest

Eesti panus euroala päästemehhanismi EFSF on suhestatuna SKPsse euroala suurim, selgub Nordea Marketsi analüüsist.
Eesti 1,995 miljardi eurone garantiikohustus moodustab 13,8 protsenti riigi SKPst. Üle kümne protsendi SKPst on kohustus ka Slovakkial (11,7%), Maltal (11,3%), ise abi vajanud Portugalil (11,3%) ja Sloveenial (10,3%). h
ttp://www.ap3.ee/article/2011/8/19/eesti-panus-efsfi-on-euroala-suurim

Järjekordne tõestus sellest, et Eesti poliitiline eliit koosneb aferistidest, kellel pole sooja ega külma kodanikest.

Peaasi et enesel hästi läheb.

Valimisseadus ja erakondade rahastamise skeemid soosivad sellist lähenemist.

Elukeskkond Eestis on allapoole igasugust arvestust – kogukonnas domineerib ebaõiglus, ühisvara laristamine, isiklik kasuahnus, ülbus.

Üksikutele näitajatele pühendumise asemel võiksime tunnistada, et elame vaeses, õelas ja tühiste väärtushinnangutega ühiskonnas.

Seda teadvustamata pole lootustki oodatud tendentsidele. Jäämegi äpumatest äpumateks, kogukonnaliikmed aga mujalt soodsamat elukeskkonda otsima.