Tänases Äripäevas räägib IT-ettevõtja Jaan Pillesaar, et Eesti maksusüsteem vajaks remonti. Sest maksukeskkond on meil jätkuvalt tööstust ja kaubandust soosiv, ettevõtte tulumaks reinvesteeritud kasumilt on null. http://www.ap3.ee/opinion/2011/3/29/eesti-maksususteem-soosib-traditsioonilisi-arisid-1
Maksusüsteemi tuleks käsitleda tervikuna, hindamisel arvestada ka sotsiaalsüsteemi.
Paljud probleemid ühiskonnas (kõrge töötus, virelev ettevõtlus, madal sisetarbimine, teistest kõrgem inflatsioon jne) tekkivad kõrgest maksukoormusest, maksukoormuse ja sotsiaalkindlustuse tasakaalustamatusest.
Kui Eesti riigieelarve ja omavalitsuste maksulaekumiste jagatis sisemajandusekogutoodangusse on võrreldav teiste ühiskondade analoogse näitajaga, siis sotsiaalkindlustuse pool on nihkes. Eestlaste palgad on nt põhjanaabritest 4 korda madalamad, sotskindlustus aga 7 korda kesisem.
ELs moodustab sotsiaalkulutuste osakaal sisemajanduse kogutoodangust 26,9 protsenti, Eestis 12,4 protsenti (2006. a, Eurostat).
Maksukoormuse hindamisel tuleb lisaks sotsiaalsetele tagatistele arvestada ka varjatud maksustamisega. Varjatud maksustamise lembus on hoomatav. Isegi riiklikud monopoolsed ettevõtted (nt Eesti Energia AS) on selle vankri ette rakendatud, rääkimata siis riigilõivudest, kõrgest omaosalusest tervishoius või mõnest muust varjatud maksustamise nipist.
Raske on nõustuda Jaan Pillesaare väitega, et Eesti maksusüsteem on klassikalist (kus tehakse kulutusi laovaru hoidmisele, partnerite krediteerimisele, põhivara soetamisele või töökorras hoidmisele, tööjõule) ettevõtlust soosiv. See soosib küll välisosalusega (kontserni) ettevõtlust, mõnel määral ka ehk ekspordile orienteeritud ettevõtlust, kuid mitte tootmisele orienteeritud ettevõtlust.
Klassikaline ettevõtlus ägab käibevara ja investeeringuteks vajamineva finantsressursi vaeguse all. Krediidiinfo andmetel kuulutati 2010. aastal välja 1029 äriühingu maksejõuetus. Tegemist oli kümnendi teise tulemusega.
Paying Taxes 2010 andmetel oli ettevõtete maksukoormus (2009) Eestis 49,1% aastakasumist (180 riigi seas 131. koha). Maksustamine on kasvanud (haigusrahad, töötuskindlustus, riigilõivud).
Ettevõtte tulumaksu kehtestamisel (Brüsselist soovitatakse) oleks jumet, kuid seda vaid siis, kui mõni teine maksumäär langeks – üldine maksukoormus ei tohi kasvada. Kuid isegi sellega tuleks oodata, sest räsitud (väikeettevõtlusel rajanev) ettevõtlus ei kannata seda välja. Kasumit hinnatakse ju arvestuslikult, selle teenides võivad rahavood negatiivsed olla. Pole harvad juhused, kus „kasumlikud“ üksused pankrotistuvad.
Maksumäärade alandamine oleks katalüsaatoriks sisetarbimisele. Tulemus väljenduks sisetarbimise kasvus, kohaliku ettevõtluse konkurentsivõime paranemises, töökohtade tekkes, riigiltulu kasvus.
Riigitulu kasvu eelduseks on rahamassi juurdekasv - rahaturul toimuv allub ühendatud anumate reeglile. Maksusüsteem tuleks rakendada finantsvõimenduse vankri ette, tänase päeva asemel pühenduda homsele. Rahaseemne ärakorjamise asemel panna idanema.
Sisemajanduse kogutoodang ei anna (selget) ülevaadet kodanike jõukusest, riigieelarve ja omavalitsuste maksutulu ja sisemajandusekogutoodangu jagatis ei anna ülevaadet maksukoormusest.
Reaalne maksukoormus (arvestab ka varjatud maksustamist ja sotsiaalseid tagatisi) Eestis on väga kõrge, see on kõrgemaid majandusliidus. Sellistes tingimustes pole sisemajandusekogutoodangu kasvul elanike elujärje paranemisele erilist mõju, riigitulu kasv jääb inflatsiooni varju.
Võimaluste ja soovide tasakaal seisneb nende optimumis. Maksustamise tasakaalutelg on kreenis, maksureform paratamatu. Küsimus on vaid teostamise ajas ja vormis.
Maksuteemalised arutelud oleksid konstruktiivsemad, kui saabuks selgus lähtepunktis – maksukoormuse suuruses. Madala maksukoormuse müüdil põhinevate otsuste haavad paraneksid, kui teeksime korrektsioone lähenemises. Ühiskonna ressurssidesse tuleks heaperemehelikumalt suhtuda. Haldusstruktuur vajaks (soovide asemel) võimalustega kohandamist, maksukoormus alandamist.
Tuesday, March 29, 2011
Monday, March 28, 2011
Valimissüsteem ei täida püstitatud eesmärki
PM kirjutab:
Sotsid: valmissüsteem täidab püstitatud eesmärgi
Sotsiaaldemokraatliku erakonna juhi Sven Mikseri hinnangul ei pea valimissüsteem olema lihtne, vaid peegeldama valijate poliitilisi eelistusi.
Eesmärgiks peaks olema koostada parlament, mis peegeldaks võimalikult täpselt valijate poliitilisi eelistusi ja selle ülesandega tuleb meie valimissüsteem toime.http://poliitika.postimees.ee/?id=409275
Valimissüsteem ei täida püstitatud eesmärki, kui vaatamata sellele, et elanike usaldus erakondade vastu on alla 30%, koosneb esinduskoda eranditult nende esindajatest.
Eesti ühiskonnakorraldus on kriisis – lubamatult palju on toimetulekuraskuses inimesi, ebaõiglusest ja ressursside (sh inimressurss) laristamisest on saanud tava.
Ühiskond on arengufaasis, kus põhiseadus ei toimi, süveneb diktatuur. Suurimal ressursil (inimestel) puudub rakendus.
EV Põhiseaduse § 1 järgi peaks riigis kõrgeimaks võimukandjaks olema rahvas, on aga võimuladvik.
Riigikogul on vormiline kuju – tegemist peaks olema elanike esindusega, on aga valitsuste käepikendus, millel puudub side kodanikega. Riigikogust on kujunenud tarbetu ja kulukas institutsioon ühiskonnas, mis tegeleb vaid iseendaga ja valitsuskabineti tahte seadustamisega.
Demokraatia alustalaks on võimude lahusus, Eestis see ei toimi. Valimissüsteem seda ei võimalda.
Sotsid: valmissüsteem täidab püstitatud eesmärgi
Sotsiaaldemokraatliku erakonna juhi Sven Mikseri hinnangul ei pea valimissüsteem olema lihtne, vaid peegeldama valijate poliitilisi eelistusi.
Eesmärgiks peaks olema koostada parlament, mis peegeldaks võimalikult täpselt valijate poliitilisi eelistusi ja selle ülesandega tuleb meie valimissüsteem toime.http://poliitika.postimees.ee/?id=409275
Valimissüsteem ei täida püstitatud eesmärki, kui vaatamata sellele, et elanike usaldus erakondade vastu on alla 30%, koosneb esinduskoda eranditult nende esindajatest.
Eesti ühiskonnakorraldus on kriisis – lubamatult palju on toimetulekuraskuses inimesi, ebaõiglusest ja ressursside (sh inimressurss) laristamisest on saanud tava.
Ühiskond on arengufaasis, kus põhiseadus ei toimi, süveneb diktatuur. Suurimal ressursil (inimestel) puudub rakendus.
EV Põhiseaduse § 1 järgi peaks riigis kõrgeimaks võimukandjaks olema rahvas, on aga võimuladvik.
Riigikogul on vormiline kuju – tegemist peaks olema elanike esindusega, on aga valitsuste käepikendus, millel puudub side kodanikega. Riigikogust on kujunenud tarbetu ja kulukas institutsioon ühiskonnas, mis tegeleb vaid iseendaga ja valitsuskabineti tahte seadustamisega.
Demokraatia alustalaks on võimude lahusus, Eestis see ei toimi. Valimissüsteem seda ei võimalda.
Saturday, March 26, 2011
Vaidlused otsuste kvaliteedi üle pole tulemuslikud
ÄP kirjutab:
Ansip: rahaliit on nüüd kindlamal alusel.
Need reformid on nüüd vormistatud. Kõige olulisem on Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) kokkulepe.http://www.ap3.ee/article/2011/3/25/ansip-rahaliit-on-nuud-stabiilsemal-alusel
Kahte sarnast (kuid erinevas keskkonnas toimivat) Eestit ei eksisteeri, mistõttu puudub võrdlusbaas langetatud otsuste tulemuslikkuse hindamiseks.
Arutelud möödanikust on mõttetud.
Valimistel oleksime pidanud lubaduste andmise asemel pühenduma otsustusprotsessi põhimõtete üle diskuteerimisele.
Piiratud kompetentsiga pisiriigis tuleks otsuseid üheskoos langetada.
Väga raske on tõestada, et kõrge töötuse ühiskonnas ja kaose halduskorralduses on põhjustanud fiskaalpoliitika. Alati saab vastata, et teisiti toimides oleks olukord veelgi hullem.
Raske on tõestada ka seda, et rahaliitu astumine oli riigi kulu-tulu poolelt vaadates ühiskonnale kahjulik otsus. Astuda rahaliitu, milles võetakse suurema rahakotiga ühiskondade heaolu nimel suuri finantskohustusi, näitab tarmukuse asemel totrust.
EL ei ole igiliikur – tegemist on väga kuluka administreerimisega monstrumiga. Neil, kes arvavad, et Eestis saldo ühendusega koosneb vaid liikmemaksust ja struktuurifondidesse eraldatavatest summadest pole aimugi kuluarvestuse põhitõdedest.
Ansip: rahaliit on nüüd kindlamal alusel.
Need reformid on nüüd vormistatud. Kõige olulisem on Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) kokkulepe.http://www.ap3.ee/article/2011/3/25/ansip-rahaliit-on-nuud-stabiilsemal-alusel
Kahte sarnast (kuid erinevas keskkonnas toimivat) Eestit ei eksisteeri, mistõttu puudub võrdlusbaas langetatud otsuste tulemuslikkuse hindamiseks.
Arutelud möödanikust on mõttetud.
Valimistel oleksime pidanud lubaduste andmise asemel pühenduma otsustusprotsessi põhimõtete üle diskuteerimisele.
Piiratud kompetentsiga pisiriigis tuleks otsuseid üheskoos langetada.
Väga raske on tõestada, et kõrge töötuse ühiskonnas ja kaose halduskorralduses on põhjustanud fiskaalpoliitika. Alati saab vastata, et teisiti toimides oleks olukord veelgi hullem.
Raske on tõestada ka seda, et rahaliitu astumine oli riigi kulu-tulu poolelt vaadates ühiskonnale kahjulik otsus. Astuda rahaliitu, milles võetakse suurema rahakotiga ühiskondade heaolu nimel suuri finantskohustusi, näitab tarmukuse asemel totrust.
EL ei ole igiliikur – tegemist on väga kuluka administreerimisega monstrumiga. Neil, kes arvavad, et Eestis saldo ühendusega koosneb vaid liikmemaksust ja struktuurifondidesse eraldatavatest summadest pole aimugi kuluarvestuse põhitõdedest.
Thursday, March 24, 2011
Vaimne rikkus kaalub üles ükskõik kui suure kullapaja
Materiaalsuse ees kummardamine, raha osatähtsuse fetišeerimine teeb vaeseks, massipsühhoosil põhinev tarbimisühiskond hinge haigeks.
Vaimne rikkus kaalub üles ükskõik kui suure kullapaja. Olulisem omamisest on see, kuidas ennast tuntakse. Imetlen idamaiseid rahvaid, kes vaatamata statistilise kogutoodangu madalale näitajale on meist rikkamad. Mõistetama – miks seostame väärtusahelas SKPd 1:1 rikkusega?
Kui aga materiaalsest jõukusest rääkida, siis hinnangu andmisel tuleks tugineda saldole, mitte lähtuda vaid aktiva poolest.
Mina ei pea Oliver Kruudat (paljud seda teevad) rikkaks meheks, kuna tema tegevuse tulem avaldub tasumata kohustustes (Järle AS, Luterma, Via Cocept pankrotid).
Liisitud, laenurahade või tasumata arvete eest soetatud masinad, eluasemed, käibevarad ei näita rikkust, vaid vaesust.
Majanduskasvust rääkides ei piisa hinnangu andmisel üksnes kvantitatiivsest mõõtmest, oluline on ka kvaliteet.
Vaatamata „majanduskasvule“ luuakse ühiskonnas sotsiaalseid töökohti - kasvab küll kvantiteet, kuid kvaliteet läheb alla.
Majanduskasvust pole põhjust hõisata, kui see tuleneb advokaatide (väsimatu seadusepõllul kündmise tulemus), monopolistide (vee, kütte, prügi jne firmade), sümptomitele suunatud tervishoiu (ravimifirmade ja arstide nuumamine), välisinvesteeringute tulususe kasvu, avaliku halduse, riigikaitse ja muude analoogsete tegevuste ponnistustest.
Oleme vaesed – oleme oluliselt vaesemad, kui sisemajanduskogutoodangu kvantitatiivse näitaja poolest peaksime olema.
Vaimne rikkus kaalub üles ükskõik kui suure kullapaja. Olulisem omamisest on see, kuidas ennast tuntakse. Imetlen idamaiseid rahvaid, kes vaatamata statistilise kogutoodangu madalale näitajale on meist rikkamad. Mõistetama – miks seostame väärtusahelas SKPd 1:1 rikkusega?
Kui aga materiaalsest jõukusest rääkida, siis hinnangu andmisel tuleks tugineda saldole, mitte lähtuda vaid aktiva poolest.
Mina ei pea Oliver Kruudat (paljud seda teevad) rikkaks meheks, kuna tema tegevuse tulem avaldub tasumata kohustustes (Järle AS, Luterma, Via Cocept pankrotid).
Liisitud, laenurahade või tasumata arvete eest soetatud masinad, eluasemed, käibevarad ei näita rikkust, vaid vaesust.
Majanduskasvust rääkides ei piisa hinnangu andmisel üksnes kvantitatiivsest mõõtmest, oluline on ka kvaliteet.
Vaatamata „majanduskasvule“ luuakse ühiskonnas sotsiaalseid töökohti - kasvab küll kvantiteet, kuid kvaliteet läheb alla.
Majanduskasvust pole põhjust hõisata, kui see tuleneb advokaatide (väsimatu seadusepõllul kündmise tulemus), monopolistide (vee, kütte, prügi jne firmade), sümptomitele suunatud tervishoiu (ravimifirmade ja arstide nuumamine), välisinvesteeringute tulususe kasvu, avaliku halduse, riigikaitse ja muude analoogsete tegevuste ponnistustest.
Oleme vaesed – oleme oluliselt vaesemad, kui sisemajanduskogutoodangu kvantitatiivse näitaja poolest peaksime olema.
Tuesday, March 22, 2011
Tuumajaama otstarbekusest
Jaapani 9,0-magnituudine maavärin, hiiglaslik tsunami ja saareriigi tuumajaamades üksteise järel aset leidnud avariid on pannud inimesi tõsiselt mõtlema tuumaenergeetika tuleviku üle. Kuid oleme sunnitud tõdema, et tuumaenergeetikale pole vähemalt lähikümnenditel alternatiivi, sest energianõudlus kasvab maailmas kiiresti.http://www.postimees.ee/?id=406013
Tuumajaama arutelud on liiga emotsionaalsed – kohati tundub, et teadlikult tegeletakse elanike vastandamisega.
Hõiskame rõõmust, kui majanduskasv teeb jõnksu ülespoole, teadvustamata seejuures, et üks indikaator pole näitaja.
Analoogselt läheneme ka tuumaenergeetikale.
Pole olemas üdini häid ega halbu asju. „Headus“ peitub mõõdukuses.
Pooldan (põhimõtteliselt) tuumajaama rajamist Eestisse. Seda muidugi tingimustel, kui see on kogukonnale majanduslikult kasulik, tagab piirkondliku energeetilise sõltumatuse, on keskkonnale ohutu.
Tuumajaama vastaste argumendiks on üksnes „ohtlikkus“. Tegemist on lahmimisega, sest tehnoloogias ei orienteeruta. Eestis pidavat olema vaid mõnikümmend inimest, kes tuumaenergeetikast midagigi taipavad.
Kõike saab „ohtlikkuse“ alla paigutada. Ravim on mingis koguses mürk. Ohtlik on tänaval liikuda, autoga sõita; ohtlik on elada.
Elame avatud maailmas, kus linnulennu kauguses pulbitsevad vanema põlvkonna tuumajaamad. Sellises keskkonnas tuumaenergeetikale vastandumine on kummaline.
Mõni aega tagasi juhtusin kuulama eestlasest USA-s tuumateadlasena ametis oleva noore mehe juttu. Tuumaenergeetika tase pidavat peagi jõudma arenguni, kus kasutatakse (senisest) madalama radioaktiivsusega tooret, jäätmeid pole vaja enam sügavasse pinnasesse ladustada.
Ehk oleks mõttekas Eesti pakkuda sellise tuumajaama katsepolügooniks – saame jaama odavamalt soetada, kaasneks poolmuidu know how.
Ihaldan privaatset elukeskkonda, mida väikeses Eestis ei pakuta.
Mõned aastad tagasi rajati elukoha naabrusesse Konsumi kauplus. Müra (autode voorimine, ventilatsioon) ületab (arvatavasti) tuumajaama tekitatu, liikumine häiritud. Oleks minu võimuses, asendaksin mürakolde vaiksema uuel tehnoloogial põhineva tuumajaamaga.
Kui peaksin valima, kas elada tuuliku või tuumajaama lähedal, siis eelistus langeks vaieldamatult viimasele. Eelistaksin viimast isegi siis, kui alternatiiviks pakutakse tossava toruga alternatiivi.
Tuumajaama eelistan tolmu ja müra tekitavale kaevandusele (killustik jmt), maanteele või muule häirivale objektile.
Kõik on suhteline.
Teine teema, mille üle hakkasin mõtlema, on metsanduse arengukava.
Pean ennast keskmiseks kodanikuks, kes teemas ei orienteeru.
Vaatasin eile (teist korda) Osooni saadet, milles lahati metsanduse arengukava tegemisprotsessi. Üllatusin - kõik soovijad olid seaduseelnõu koostamisse kaasatud, kaasatud oli ELF.
Metsandusteadlase seisukohad tundusid usutavatena.
Emotsionaalsest aspektist protesteerin metsanduse arengukava vastu, kahtlen aga argumentide vettpidavuses.
Ühisseisukohti tuleb austada, olenemata isegi sellest, kas need meile meeldivad või mitte. Arvamus, et oleme targemad, pole põhjendatud.
Igat seisukohta annab põhjendada, annab ka maha teha. Vastandumise asemel võiksime eelistada ühtsust, tegemist on mõjuvõimsaima ohtude ennetamise relvaga.
Seisukohtade kujundamisel on oluline arvestada kõiki poolt ja vastuargumente, paika panna eelistuste pingerida. Vastuargumentidele (nii ka pooltagumentidele) pühendumise korral jõuame valedele järeldustele.
Tuumajaama arutelud on liiga emotsionaalsed – kohati tundub, et teadlikult tegeletakse elanike vastandamisega.
Hõiskame rõõmust, kui majanduskasv teeb jõnksu ülespoole, teadvustamata seejuures, et üks indikaator pole näitaja.
Analoogselt läheneme ka tuumaenergeetikale.
Pole olemas üdini häid ega halbu asju. „Headus“ peitub mõõdukuses.
Pooldan (põhimõtteliselt) tuumajaama rajamist Eestisse. Seda muidugi tingimustel, kui see on kogukonnale majanduslikult kasulik, tagab piirkondliku energeetilise sõltumatuse, on keskkonnale ohutu.
Tuumajaama vastaste argumendiks on üksnes „ohtlikkus“. Tegemist on lahmimisega, sest tehnoloogias ei orienteeruta. Eestis pidavat olema vaid mõnikümmend inimest, kes tuumaenergeetikast midagigi taipavad.
Kõike saab „ohtlikkuse“ alla paigutada. Ravim on mingis koguses mürk. Ohtlik on tänaval liikuda, autoga sõita; ohtlik on elada.
Elame avatud maailmas, kus linnulennu kauguses pulbitsevad vanema põlvkonna tuumajaamad. Sellises keskkonnas tuumaenergeetikale vastandumine on kummaline.
Mõni aega tagasi juhtusin kuulama eestlasest USA-s tuumateadlasena ametis oleva noore mehe juttu. Tuumaenergeetika tase pidavat peagi jõudma arenguni, kus kasutatakse (senisest) madalama radioaktiivsusega tooret, jäätmeid pole vaja enam sügavasse pinnasesse ladustada.
Ehk oleks mõttekas Eesti pakkuda sellise tuumajaama katsepolügooniks – saame jaama odavamalt soetada, kaasneks poolmuidu know how.
Ihaldan privaatset elukeskkonda, mida väikeses Eestis ei pakuta.
Mõned aastad tagasi rajati elukoha naabrusesse Konsumi kauplus. Müra (autode voorimine, ventilatsioon) ületab (arvatavasti) tuumajaama tekitatu, liikumine häiritud. Oleks minu võimuses, asendaksin mürakolde vaiksema uuel tehnoloogial põhineva tuumajaamaga.
Kui peaksin valima, kas elada tuuliku või tuumajaama lähedal, siis eelistus langeks vaieldamatult viimasele. Eelistaksin viimast isegi siis, kui alternatiiviks pakutakse tossava toruga alternatiivi.
Tuumajaama eelistan tolmu ja müra tekitavale kaevandusele (killustik jmt), maanteele või muule häirivale objektile.
Kõik on suhteline.
Teine teema, mille üle hakkasin mõtlema, on metsanduse arengukava.
Pean ennast keskmiseks kodanikuks, kes teemas ei orienteeru.
Vaatasin eile (teist korda) Osooni saadet, milles lahati metsanduse arengukava tegemisprotsessi. Üllatusin - kõik soovijad olid seaduseelnõu koostamisse kaasatud, kaasatud oli ELF.
Metsandusteadlase seisukohad tundusid usutavatena.
Emotsionaalsest aspektist protesteerin metsanduse arengukava vastu, kahtlen aga argumentide vettpidavuses.
Ühisseisukohti tuleb austada, olenemata isegi sellest, kas need meile meeldivad või mitte. Arvamus, et oleme targemad, pole põhjendatud.
Igat seisukohta annab põhjendada, annab ka maha teha. Vastandumise asemel võiksime eelistada ühtsust, tegemist on mõjuvõimsaima ohtude ennetamise relvaga.
Seisukohtade kujundamisel on oluline arvestada kõiki poolt ja vastuargumente, paika panna eelistuste pingerida. Vastuargumentidele (nii ka pooltagumentidele) pühendumise korral jõuame valedele järeldustele.
Sunday, March 20, 2011
Eesti vajaks teistsuguse lähenemisega erakondi
Ühiskonnakorraldus on väga suures kriisis, väärtushinnangud on pea peale pöördunud.
Inimsuhetes domineerivad ebaausus, egoism, võimuahnus; empaatia, altruism, hoolivus on põlu all.
Ühiskonnas domineerivad väärtushinnangud on kaugel looduskeskkonnas toimivatest. Paljudele tunduvad need seetõttu tülgastavatena, mis ajendab põgenema.
Tundub, et isegi paljud koolijütsidest ei seosta tulevikku Eestiga, rääkimata siis täiskasvanutest - põgeneda soovivad kõik, kellel võimalus avaneb.
Rahvaloendus peaks näitama, millised on olnud viimaste aastate migratsiooni tendentsid, kuid võib arvata, et mujale elama või tööle asunute arv on arvatust suurem.
Erakonnad on projektipõhised (valimistest valimistele).
Isikute vahelised vastuolud tekkivad neis põhimõtteliste lähenemiste hägususest, mitte niivõrd eesmärkide üle vaidlustest.
Vähem oluline sellest, mida kavatsetakse teha, on see, kuidas midagi tehakse.
Kogukonnad on terved, kui nende poolt langetatavad otsused põhinevad seisukohtade ühisnimetajal.
Ühiselt langetatud otsused on alati õiged.
Ühiskond vajab erakonda, mis toimiks demokraatlikel (selle sõna kõige paremas tähenduses) põhimõtetel. Olen enamgi kui veendunud, et sellise erakonna taha koonduksid ühiskonnaliikmete enamus.
Riik on kaoses (paljud protsessid juhtimatud, inimressursile puudub rakendus), kuna tegemistes ei peeta kinni kokku lepitud väärtustest (põhiseadus jmt), ei järgita eetika ja moraali põhimõtteid.
EER oleks saanud valimistel vajaliku toetuse, kui tegemistes oleks järgitud kunagisi kokkuleppeid (osalusdemokraatia). Eelistati aga finantsvõimendust, millest ei piisa. „Tuntumate“ inimeste kaasamisega ja reklaamikulutuste tegemisega pühenduti vormile, sisu jäi kaasajastamata.
Demokraatia vajab uut lähenemist – selle peitubki uue erakonna loomise võti. Panustasin kunagi EER loomisele, nüüd olen valmis vigade parandusele (uue erakonna loomisele) panustama.
F. Hayeki põhjendused kogukondades tekkivatest vastuoludest on huvitavad.
Need leiab siit:
http://eveges.blogspot.com/2010/11/miks-tousevad-tippu-halvimad.html
Inimsuhetes domineerivad ebaausus, egoism, võimuahnus; empaatia, altruism, hoolivus on põlu all.
Ühiskonnas domineerivad väärtushinnangud on kaugel looduskeskkonnas toimivatest. Paljudele tunduvad need seetõttu tülgastavatena, mis ajendab põgenema.
Tundub, et isegi paljud koolijütsidest ei seosta tulevikku Eestiga, rääkimata siis täiskasvanutest - põgeneda soovivad kõik, kellel võimalus avaneb.
Rahvaloendus peaks näitama, millised on olnud viimaste aastate migratsiooni tendentsid, kuid võib arvata, et mujale elama või tööle asunute arv on arvatust suurem.
Erakonnad on projektipõhised (valimistest valimistele).
Isikute vahelised vastuolud tekkivad neis põhimõtteliste lähenemiste hägususest, mitte niivõrd eesmärkide üle vaidlustest.
Vähem oluline sellest, mida kavatsetakse teha, on see, kuidas midagi tehakse.
Kogukonnad on terved, kui nende poolt langetatavad otsused põhinevad seisukohtade ühisnimetajal.
Ühiselt langetatud otsused on alati õiged.
Ühiskond vajab erakonda, mis toimiks demokraatlikel (selle sõna kõige paremas tähenduses) põhimõtetel. Olen enamgi kui veendunud, et sellise erakonna taha koonduksid ühiskonnaliikmete enamus.
Riik on kaoses (paljud protsessid juhtimatud, inimressursile puudub rakendus), kuna tegemistes ei peeta kinni kokku lepitud väärtustest (põhiseadus jmt), ei järgita eetika ja moraali põhimõtteid.
EER oleks saanud valimistel vajaliku toetuse, kui tegemistes oleks järgitud kunagisi kokkuleppeid (osalusdemokraatia). Eelistati aga finantsvõimendust, millest ei piisa. „Tuntumate“ inimeste kaasamisega ja reklaamikulutuste tegemisega pühenduti vormile, sisu jäi kaasajastamata.
Demokraatia vajab uut lähenemist – selle peitubki uue erakonna loomise võti. Panustasin kunagi EER loomisele, nüüd olen valmis vigade parandusele (uue erakonna loomisele) panustama.
F. Hayeki põhjendused kogukondades tekkivatest vastuoludest on huvitavad.
Need leiab siit:
http://eveges.blogspot.com/2010/11/miks-tousevad-tippu-halvimad.html
Saturday, March 19, 2011
Muutused ühiskonnakorralduses on paratamatud
OECD on valmis saanud viimaste aastate põhjalikema ja mahukama Eesti riigivalitsemise kohta koostatud analüüsi, mis rõhutab vajadust liikuda ühtsema valitsemise suunas.
OECD peamine tõdemus enam kui 400-leheküljelises raportis on see, et Eesti on liiga väike ja vaene, et lubada killustumist. Avaldub see valitsusasutuste ülesehitamises, tööprotsessides või avalike teenuste osutamises, vahendab ERR-i uudisteportaal.http://www.epl.ee/artikkel/594599
Jüri Raidal pakub ümberkorraldusi alustada peaministri büroost. Iseseisva institutsiooni loomine võimaldaks jõulisemalt reformida ühiskonnakorraldust.
Pooldan sellist lähenemist, vaatamata isegi sellele, et mõnede arvates liiguksime siis diktatuuririigi poole. Viimane väide ei pea paika, sest oleme juba seal. Peaministrile suuremate õiguste andmine selgitaks vastutust.
Erakondadesse kuulub (heal juhul) kuni 5% elanikkonnast (elanike arv on teadmata). Küsitluste järgi on neis toimuvaga kursis alla 10% liikmetest. Kaasarääkijate osa veelgi väiksem (oletan 10x). Otsustajaid veelgi vähem.
Otsuseid ühiskonnas langetab heal juhul kümmekonnaline seltskond. Kui see on demokraatia, siis küsiksin, mis on diktatuur?
Kodanikuühiskonna loomisega oleks pidanud algust tegema varem, siis kui diktatuurikindluse kallal alles nokitseti. Nüüd takistab seda hirm, mida paljud ühiskonnaliikmed tunnevad. Isegi väikestel kogukondadel (perekond) on hirmupäitsed peas.
Sotsiaalne turvalisus ühiskonnas seisab õblukestel jalgadel - see ongi põhjus, miks sõltutakse valitsejatest. Kodanikuühiskonna tekke eelduseks on vabadus (sõltumatus), mis kesiste sotsiaalsete tagatistega ühiskonnas puudub.
Osalesin (esimest korda elus) KOV valimistel.
Nimekirja koostamine oli vaevaline – huvitatutest polnud puudust, kuid võimulolijate pahameele alla sattumise kartus oli tuntav. Ei juletud kandideerida, nõustunutestki mitmed hiljem loobusid (põhjenduseks toodi vestlused ressursside üle otsustajatega).
Paljude (pereliikmed ja lähedased) eksistentsiaalsed sissetulekud sõltuvad võimuladviku (riikliku või omavalitsuse) suvast, olenemata isegi sellest, kas peetakse õpetaja, arsti või ametniku ametit, ollakse kodanikuühenduse esindaja või ettevõtjast töövõtja. Sellised inimesed ei julge näidata leppimatust diktatuurile.
Demokraatia alustalaks on võimude lahusus, Eestis see ei toimi. Valimissüsteem seda ei soosi.
EV Põhiseaduse § 1 järgi peaks riigis kõrgeimaks võimukandjaks olema rahvas, on aga võimuladvik.
Küsitluste järgi usaldus erakondade tagatubadele (erakondadest ei saa rääkida, need toimivad vaid paberitel, koosnevad peamiselt „surnud“ hingetest) on alla 30%, võim kuulub 100 protsendiliselt neile.
Ühiskonnakorralduses tuleks teha muudatusi. Seda saab teha vaid võimuladvik, kes pole asjast huvitatud. Tegemist on surnud ringiga, millest pääsemiseks tuleb veel kannatada (kuni paljude kannatus katkeb) või demonstreerida kodanikuallumatust. Viimast takistab olematutest sotsiaalsetest tagatistest tulenev hirm.
Peaministri institutsioonile suuremate õiguste andmise korral oleks vähemalt keegi, kellele sõrmega näidata:-)))
OECD peamine tõdemus enam kui 400-leheküljelises raportis on see, et Eesti on liiga väike ja vaene, et lubada killustumist. Avaldub see valitsusasutuste ülesehitamises, tööprotsessides või avalike teenuste osutamises, vahendab ERR-i uudisteportaal.http://www.epl.ee/artikkel/594599
Jüri Raidal pakub ümberkorraldusi alustada peaministri büroost. Iseseisva institutsiooni loomine võimaldaks jõulisemalt reformida ühiskonnakorraldust.
Pooldan sellist lähenemist, vaatamata isegi sellele, et mõnede arvates liiguksime siis diktatuuririigi poole. Viimane väide ei pea paika, sest oleme juba seal. Peaministrile suuremate õiguste andmine selgitaks vastutust.
Erakondadesse kuulub (heal juhul) kuni 5% elanikkonnast (elanike arv on teadmata). Küsitluste järgi on neis toimuvaga kursis alla 10% liikmetest. Kaasarääkijate osa veelgi väiksem (oletan 10x). Otsustajaid veelgi vähem.
Otsuseid ühiskonnas langetab heal juhul kümmekonnaline seltskond. Kui see on demokraatia, siis küsiksin, mis on diktatuur?
Kodanikuühiskonna loomisega oleks pidanud algust tegema varem, siis kui diktatuurikindluse kallal alles nokitseti. Nüüd takistab seda hirm, mida paljud ühiskonnaliikmed tunnevad. Isegi väikestel kogukondadel (perekond) on hirmupäitsed peas.
Sotsiaalne turvalisus ühiskonnas seisab õblukestel jalgadel - see ongi põhjus, miks sõltutakse valitsejatest. Kodanikuühiskonna tekke eelduseks on vabadus (sõltumatus), mis kesiste sotsiaalsete tagatistega ühiskonnas puudub.
Osalesin (esimest korda elus) KOV valimistel.
Nimekirja koostamine oli vaevaline – huvitatutest polnud puudust, kuid võimulolijate pahameele alla sattumise kartus oli tuntav. Ei juletud kandideerida, nõustunutestki mitmed hiljem loobusid (põhjenduseks toodi vestlused ressursside üle otsustajatega).
Paljude (pereliikmed ja lähedased) eksistentsiaalsed sissetulekud sõltuvad võimuladviku (riikliku või omavalitsuse) suvast, olenemata isegi sellest, kas peetakse õpetaja, arsti või ametniku ametit, ollakse kodanikuühenduse esindaja või ettevõtjast töövõtja. Sellised inimesed ei julge näidata leppimatust diktatuurile.
Demokraatia alustalaks on võimude lahusus, Eestis see ei toimi. Valimissüsteem seda ei soosi.
EV Põhiseaduse § 1 järgi peaks riigis kõrgeimaks võimukandjaks olema rahvas, on aga võimuladvik.
Küsitluste järgi usaldus erakondade tagatubadele (erakondadest ei saa rääkida, need toimivad vaid paberitel, koosnevad peamiselt „surnud“ hingetest) on alla 30%, võim kuulub 100 protsendiliselt neile.
Ühiskonnakorralduses tuleks teha muudatusi. Seda saab teha vaid võimuladvik, kes pole asjast huvitatud. Tegemist on surnud ringiga, millest pääsemiseks tuleb veel kannatada (kuni paljude kannatus katkeb) või demonstreerida kodanikuallumatust. Viimast takistab olematutest sotsiaalsetest tagatistest tulenev hirm.
Peaministri institutsioonile suuremate õiguste andmise korral oleks vähemalt keegi, kellele sõrmega näidata:-)))
Subscribe to:
Posts (Atom)
